kuulda muud kui arusaamatut häälitsust.
Printsil tundus olevat ükspuha. „Noh,” sõnas ta, „sina ei ole just üks tema kaunitaridest, või mis?” Ta sammus üle toa, milleks kulus vaevu paar sammu – tema kohalolek muutis ruumi väiksemaks. Ta võttis mul lõuast kinni, keeras mu nägu küljelt küljele ja uuris seda.
Vahtisin talle juhmilt otsa. Tundus kummaline ja rabav viibida talle nii lähedal. Ta oli minust pikem, turske ja kogukas nagu mees, kes vaat et elabki turvises, nägus nagu portree ning sileda lõuaga, värskelt vannist tulnud. Kuldsed juuksed olid tumedad ja kähardusid niiskelt kaela allosas. „Aga vahest on sul mõni eriline oskus, kullake, mis selle tasa teeb? See on ta tavapärane repliik, kas pole?”
Ta ei rääkinud julmal toonil, üksnes tögavalt, ning ta naeratas mulle vandeseltslaslikult. Ma ei tundnud end sugugi haavatuna, olin seesugusest tähelepanust üksnes segaduses, just nagu oleksin juba päästetud, ilma et oleksin tarvitsenud sõnagi lausuda. Siis aga puhkes ta naerma, suudles mind ja asus osavalt mu seeliku kallale.
Võpatasin nagu kala, kes üritab võrgust välja hüpata, ning punnisin talle vastu. See oli sama nagu võidelda torniustega – võimatu. Prints vaevu isegi märkas, et ma üritan. Ta puhkes uuesti naerma ja suudles mind kaelale. „Ära muretse, ta ei saa vastu vaielda,” ütles ta, just nagu protestiksin ma sellepärast. „Ta on ikkagi mu isa vasall, ehkki talle meeldib püsida siin tagamaal ja valitseda ainult sinu üle.”
Mitte et ta oleks nautinud minu allutamist. Olin ikka veel tumm ja mu vastupanu kujutas endast pigem segadusse aetult kätega vehkimist, ikka veel pooleldi uskumata: ta ei saaks ju ometi… prints Marek, kangelane, ei saaks ju… ta ei saaks ju ometi mind tõeliselt ihaldada. Ma ei karjunud, ma ei anunud, ja ma arvan, et talle ei tulnud pähegi, et võiksin vastu punnida. Ma kujutan ette, et tavalises ülikumajas oleks mõni üliagar nõudepesijast teenijatüdruk hiilinud juba tema magamiskambrisse ja säästnud teda otsima tuleku vaevast. Tegelikult oleksin ma ka ise selleks valmis olnud, kui ta oleks minult otse küsinud ning andnud mulle piisavalt aega oma üllatusest üle saada ja talle vastata. Võitlesin vastu rohkem refleksist kui sellepärast, et tahtsin teda eemale tõrjuda.
Aga ma hakkasin talle alla jääma. Siis lõin ma tõeliselt kartma ning soovisin üksnes eemale pääseda. Surusin ta käsi eemale ja pahvatasin seosetult: „Prints, ma ei taha, palun, oodake.” Ja kuigi ta võib-olla ikka ei olnud soovinud vastupanu, ei teinud ta seda märkamagi, vaid muutus ainult kärsituks.
„Olgu, olgu, hea küll,” ütles ta, nagu oleksin ma hobune, keda on vaja ohjeldada ja rahulikuks sundida. Samal ajal surus ta minu käe vastu mu külge. Mu kodukootud kleidi vöö oli olnud lihtsasse lehvi seotud. Ta oli selle juba lahti tõmmanud ning rebis nüüd mu seelikuid üles.
Üritasin oma seelikuid uuesti alla sikutada, teda eemale lükata ja ennast vabaks võidelda – see oli täiesti kasutu. Ta hoidis mind sellise sundimatu jõuga paigal. Ja siis asus ta oma pükste kallale ning mina ütlesin valjusti ja meeleheites, isegi mõtlemata: „Vanastalem.”
Jõud voogas värisedes minust välja. Pärlitest ja vaalaluust koorik sulgus printsi käte all nagu raudrüü. Ta tõmbas ehmatusega käed eemale ja taganes, kui meie vahele kerkis sahinal sametseelikute müür. Toetusin värisedes vastu seina ja püüdsin hinge tõmmata, sellal kui prints mind jõllitas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
