väga mulle ka ei meeldiks loobuda sellest kahtlase väärtusega rõõmust näha sind vingerdamas nagu väsinud angerjat kõige tühisema võlutriki peale,” nähvas ta, „oleme juba näinud, mis tagajärjed kaasnevad sinu omapäijätmisega. Kui palju sa ennast täna lagastanud oled?”
Olin kõigest väest üritanud end puhtana hoida, et pääseda vähemalt esimesest võlusõnast. Täna olin tekitanud hommikueinet valmistades endale vaid mõne tillukese pleki ning ühe õliviiru. Hoidsin seda seelikuvoldi vahel peidus. Lohe aga silmitses mind niikuinii põlglikult ja tema pilku jälgides märkasin kohkumusega, et köögi taganurka varjudes olin üles korjanud ämblikuvõrgu (oletan, et torni ainsa ämblikuvõrgu), mis tolknes nüüd mu seeliku tagaküljel nagu õhuke räbaldunud loor.
„Vanastalem,” kordasin koos temaga loiult alistudes ning vaatasin, kuidas pööraselt kaunis oranži- ja kollasekirju siid kerkis põrandast ja ümbritses mind nagu tuules keerlevad lehed sügisesel teerajal. Kõikusin raskelt hingates ja võlur võttis uuesti istet.
„Niisiis,” sõnas ta. Ta oli tõstnud lauale virna raamatuid ning tõukas need segamini hunnikuks. „Nende kordaseadmiseks: darendetal.”
Lohe viipas käega laua poole. „Darendetal,” pomisesin ma koos temaga ja võlusõna väljus lämmatades mu kõrist. Raamatud laual lõid värisema, kerkisid ükshaaval õhku ning keerlesid oma kohale, punastes ja kollastes ja sinistes ja pruunides köidetes nagu ebaloomulikud ehitud linnud.
Seekord ei vajunud ma põrandale, haarasin üksnes mõlema käega lauaservast ja nõjatusin laua vastu. Lohe põrnitses raamatuvirna altkulmu. „Mis idiootsus see veel on?” nõudis ta. „Siin ei ole mingit korda – sa vaata seda.”
Silmitsesin raamatuid. Need olid üsna kenasti üheksainsaks torniks kuhjatud, sarnased värvid kõrvuti…
„…värvi järgi?” tõstis ta häält. „Värvi järgi? Sa igavene…” Ta oli minu peale maruvihane, just nagu olnuks see minu süü. Võib-olla mõjutas see kuidagi tema võluväge, kui ta tõmbas minult selle toitmiseks jõudu? „Ah, kasi välja!” lõrises ta ning ma kiirustasin minema, tulvil kibedat salajast naudingut: oi, mul oli hea meel, et ma rikkusin kuidagi tema võluväge.
Poolel teel trepist üles pidin peatuma, et kängitsevas korsetis hinge tõmmata, ent seda tehes jõudis mulle äkitselt pärale, et ma ei rooma. Olin küll endiselt väsinud, aga udu ei olnud minu peale laskunud. Mul õnnestus koguni ronida ülejäänud trepist üles ilma uue puhkepausita, ja olgugi et ma kukkusin otse voodisse ning vajusin pooleks päevaks unne, ei tundnud ma end vähemalt enam nagu mõistuseta kest.
Järgnevate nädalate möödudes hajus udu üha enam, just nagu oleks harjutamine muutnud mind tugevamaks, nii et suutsin paremini taluda seda, mida Lohe minuga tegi. Vähehaaval muutusid sessioonid… mitte just meeldivaks, vaid üksnes tüütuks nagu pottide küürimine külmas vees, ega olnud enam hirmsad. Sain öösiti taas magada ja ka mu meeleolu hakkas paranema. Tundsin end päev-päevalt üha paremini, ja päev-päevalt üha vihasemana.
Ma ei suutnud neid naeruväärseid kleite ühelgi mõistlikul viisil uuesti selga saada – olin üritanud, aga ei ulatunud isegi selja taga asuvate nööpide ja paelteni. Samuti pidin tavaliselt õmblusi katki rebima ja seelikuid kortsutama, et neist välja pääseda. Niisiis kuhjasin kleidid igal õhtul tee pealt eest hunnikusse ning tõmbasin igal hommikul selga järjekordse kodukootud pihiku, mida üritasin hoida nii puhtana, kui vähegi suutsin. Iga mõne päeva tagant kaotas aga Lohe minu lohaka välimuse pärast kannatuse ja muutis ka selle kleidi ümber. Ja nüüd oli mul järele jäänud veel vaid üks viimane kodukootud kleit.
Hoidsin seda viimast, lihtsast värvimata villast kleiti käte vahel ja tundsin, nagu oleks see köis, mille külge ma klammerdun. Siis jätsin kleidi trotsihoos voodile ja tõmbasin selga rohelise-ruskekirju rüü.
Ma ei saanud selja tagant nööpe kinni, niisiis võtsin peaehtelt pika loori, kerisin selle kaks korda ümber piha ja sidusin sõlme. Sellest piisas napilt, et kogu kaadervärk mul seljas püsiks. Siis marssisin allkorrusele kööki. Ma isegi ei üritanud end puhtana hoida. Viisin kandiku üles raamatukokku, olles end trotslikult kokku mäkerdanud muna ja peekonirasvaga ning kallanud endale teed peale. Mu juuksed olid salkus ja ma nägin välja nagu mõni poolearuline üliknaine, kes on ballilt metsa põgenenud.
Loomulikult ei jäänud see kauaks püsima. Niipea kui olin koos Lohega nördinult öelnud: „Vanastalem”, haaras võluvägi minu üle võimust, raputas mu plekid maha, pigistas mu tagasi korseti sisse, kuhjas juuksed uuesti pea peale kokku ning muutis mu taas justkui nukuks, millega mõni printsess võiks mängida.
Siiski tundsin ma end tol hommikul rõõmsamana kui mitmel eelneval nädalal, ning sellest ajast peale muutus see mu isiklikuks kiusuajamiseks. Tahtsin, et Lohe ärrituks mind nähes iga kord kibedalt, ja tema autasustas mind alati uskmatu kulmukortsutusega. „Kuidas see sul ometi õnnestub?” küsis ta minult peaaegu imetlusega ühel päeval, kui astusin ruumi, klomp riisipudingit pealael (olin kogemata löönud küünarnukiga vastu lusikat ja lennutanud veidi pudingit õhku) ning suur punane moosirida üle kauni kreemja siidkleidi rinnaesise.
Hoidsin viimast kodukootud kleiti kummutisahtlis. Iga päev, kui võlur oli minuga lõpetanud, ronisin ülakorrusele. Võitlesin end ballikleidist vabaks, tirisin juuksed võrkudest ja peaehetest välja, heitsin ehisnõelad põrandale ning tõmbasin siis selga pehme päevinäinud kleidi ja kodukootud kuue, mida pesin käsitsi. Siis laskusin ma alla kööki, et valmistada iseendale leiba, ning puhkasin sooja ahju ees, kuni see küpses, muretsemata paari tuha- ja jahupleki pärast oma seelikul.
Mul tekkis taas piisavalt energiat, et igavust tunda. Ent ma isegi ei mõelnud enam raamatukogust uue raamatu toomisele. Selle asemel võtsin kätte nõela, ehkki ma jälestasin õmblemist. Otsustasin, et kuni mind igal hommikul mulle kleite selga tekitades kurnatakse, võiksin need ühtlasi lahti harutada ja õmmelda neist midagi vähem kasutut, vahest linu või taskurätikuid.
Õmblustarvete korv oli seisnud puutumatult mu toas kastis – tornis ei leidunud midagi, mida parandada peale mu oma riiete, mille olin jätnud seni trotsliku heameelega katkirebituks. Kui ma aga korvi lahti tegin, leidsin sellest paberitüki, millele oli söetükiga kirjutanud mu köögist leitud sõbra käsi.
Sa kardad: ära karda! Ta ei puutu sind. Ta tahab ainult, et sa ennast kenaks teeksid. Tal ei tule pähe sulle midagi kinkida, aga sa võid võtta ühest külalistekambrist mõne peene kleidi ja selle ümber teha, et see sulle istuks. Kui ta sind enda juurde kutsub, laula talle või jutusta mõni lugu. Ta soovib seltskonda, aga mitte palju: vii talle eineid ja väldi teda, kui saad, ning ta ei küsi midagi enamat.
Kui hindamatud oleksid need sõnad olnud, kui oleksin avanud õmblustarvete korvi esimesel õhtul ja need leidnud. Nüüd aga seisin ma, paber näpus, ning värisesin, meenutades võluri häält kattumas mu oma katkendliku häälega, tirimas minust võlusõnu ja jõudu välja, mässimas mind siidi ja sametisse. Olin eksinud. Teiste naistega polnud ta seda sugugi teinud.
3. peatükk
Kössitasin tol ööl unetult voodis, taas kord meeleheitel. Ent tornist väljasaamine ei muutunud lihtsamaks pelgalt sellepärast, et ma seda rohkem soovisin. Läksin järgmisel hommikul tõepoolest peauste juurde ja üritasin esimest korda kergitada nende ette tõstetud suurt latti, olgugi et katse oli naeruväärne. Muidugi mõista ei suutnud ma seda isegi veerandi tolli võrra nihutada.
Kasutasin all sahvris pika sabaga potti, et kangutada üles jäätmeauku kattev suur raudkaas, ning vaatasin alla. Sügaval all lõõmas tuli. Sealtkaudu ma minema ei pääsenud. Nihutasin raudkaane vaevaliselt tagasi oma kohale ning kobasin siis mõlema
