oli suur turupäev – isa oli mind kahel korral sinna kaasa võtnud.
Taamal väikese järve ääres Poniets ja Radomsko, ning siis mu koduküla Dvernik oma avara külaplatsiga. Nägin koguni suuri valgeid laudu, mis olid kaetud pidustuse auks, kuhu Lohe polnud soovinud jääda. Vajusin põlvili, surusin lauba vastu aknalauda ja nutsin nagu laps.
Aga ema ei tulnud ega asetanud kätt mu pealaele, isa ei tõmmanud mind püsti ega naernud koos minuga, kuni mu pisarad kuivasid. Nuuksusin lihtsalt endamisi, kuni mu pea hakkas liialt valutama, et nutmist jätkata. Pärast seda olin sellel valusalt kõval põrandal põlvitamisest läbi külmunud ja kangeks jäänud ning mu nina oli vesine ja mul polnud seda millegagi pühkida.
Pühkisin nina teise seelikunurgaga ja istusin voodile, üritades välja mõelda, mida peale hakata. Tuba oli tühi, kuid tuulutatud ja puhas, just nagu oleks sealt äsja lahkutud. Arvatavasti oldigi. Mõni teine tüdruk oli kümme aastat siin elanud – ihuüksinda, vaadates alla orule. Nüüd oli ta läinud tagasi koju oma perega hüvasti jätma ning tuba oli minu päralt.
Voodi vastas seinal rippus üksainus suur kullatud raamis maal. See tundus kohatu, tillukese toa jaoks liiga suurejooneline ega olnud isegi õige pilt, vaid pelgalt lai kahvaturoheline hallikaspruunide servadega laik, mille keskosa läbis laugelt looklev särav sinakashõbedane joon, millest kulgesid pildi servade poole kitsamad hõbedased joonekesed. Vahtisin pilti ja mõistatasin, kas ehk on sellegi puhul tegu võlukunstiga. Ma polnud midagi niisugust varem näinud.
Ent hõbedase joone äärde olid tuttavlike vahemaade tagant maalitud sõõrid, ning hetke pärast jõudis mulle pärale, et ka maal kujutas orgu, ainult et lapikuna, just nagu kõrgelt ülevalt vaatava linnu silmade läbi. Hõbejoon oli Spindli jõgi, mis suubus mägedest Metsa, ja sõõrid tähistasid külasid. Toonid olid säravad ja läikiv värv tõusis tillukeste tippudena esile. Nägin vaat et jõelaineid, päikese sädelust veepinnal. Teos köitis tähelepanu ning tekitas tunde, et tahan seda üha vaadata ja vaadata. Aga samal ajal ei meeldinud see mulle. Maal oli justkui elava oru ümber joonistatud karp, mis piiras selle sisse, ning seda vaadates tundsin ka ennast sisse piiratuna.
Pöörasin pilgu ära. Tundsin, et ei suuda sellesse tuppa jääda. Ma ei olnud hommikul ega ka möödunud õhtul ivagi söönud – kõik oli maitsenud mu suus nagu tuhk. Nüüd, mil juhtunud oli midagi hullemat kui see, mida oleksin eales osanud kujutleda, pidanuks mul veelgi vähem isu olema, aga ometi tundsin ma valusat näljanäpistust. Ja tornis polnud teenijaid, nii et polnud kedagi, kes mulle õhtusöögi tooks. Seejärel tabas mind veelgi hullem mõte: mis siis, kui Lohe ootab, et mina talle õhtusöögi viiksin?
Siis kargas mulle pähe midagi veel jubedamat: mis saab pärast õhtusööki? Kasia oli alati väitnud end uskuvat naisi, kes kinnitasid tagasi tulles, et Lohe ei olnud neile kätt külge pannud. „Ta on nüüdseks tüdrukuid kaasa viinud juba sada aastat,” ütles Kasia alati kindlalt. „Üks neist oleks ikka üles tunnistanud ja kuuldus levinud.”
Ent mõne nädala eest, kord, kui nad juhtusid kahekesi olema, oli ta palunud mu emal jutustada, kuidas kõik toimub, kui tüdruk abiellub – jutustada nii, nagu tema oma ema oleks talle mehelemineku eelõhtul jutustanud. Olin just metsast tulnud ja kuulsin läbi akna nende vestlust pealt. Seisin seal akna kõrval ja kuulasin, palavad pisarad mööda nägu alla voolamas. Olin Kasia pärast vihane, niivõrd vihane.
Nüüd aga pidi see juhtuma minuga. Ja mina ei olnud vapper – ma ei uskunud, et suudan sügavalt hingata ja hoida end krampi tõmbumast, et valus ei oleks, nagu mu ema oli Kasiale soovitanud. Üheksainsaks kohutavaks hetkeks leidsin end kujutlemas Lohe nägu lähedal minu näole, veelgi lähemal kui siis, kui ta oli mind väljavalimisel silmitsenud: mustad silmad kalgid ja säravad nagu kivi, raudkõvad sõrmed, nii kummaliselt soojad, tõmbamas mul kleiti seljast, sellal kui ta naeratab mulle oma libedat rahulolevat naeratust. Mis siis, kui kogu ta keha on samamoodi palavikuliselt kuum, nii et ma tunnen, kuidas ta lausa hõõgub nagu süsi mu ihu vastas, kui ta mu peale heidab ja…
Tõrjusin oma mõtted eemale ja tõusin püsti. Silmitsesin voodit, seejärel kitsukest tuba, kus polnud kuhugi peitu pugeda, ning kiirustasin siis välja ja läksin mööda koridori edasi. Koridori lõpus asus trepp, mis viis järsu spiraalina alla, nii et ma ei näinud, mis ootab järgmise pöörde taga. Tundub tobe karta trepist allaminekut, aga mul oli kabuhirm. Oleksin äärepealt ikkagi oma tuppa tagasi läinud. Lõpuks libistasin üht kätt mööda siledat kiviseina ja laskusin aeglaselt trepist alla. Astusin mõlema jalaga igale astmele, seisatasin kuulatades ning nihkusin siis veel veidi allapoole.
Kui olin hiilinud nõnda terve trepikeeru võrra allapoole ja miski polnud mulle vastu karanud, tundsin end nagu idioot ning kiirendasin sammu. Siis aga laskusin veel ühe keeru võrra allapoole ega jõudnud ikka trepimademele, seejärel veel järgmise võrra, ja minus tärkas uuesti hirm. Aga nüüd kartsin ma, et tegu on nõiutud trepiga, millel ei ole lõppu ja… nojah. Lisasin muudkui kiirust, libisesin siis kolm astet allapoole järgmisele trepimademele ja põrkasin, pea ees, Lohega kokku.
Olin küll kõhn, kuid mu isa oli küla pikim mees ning ma ulatusin talle õlani, Lohe aga ei olnud suurt kasvu. Oleksime äärepealt üheskoos trepist alla veerenud. Ta haaras kiiresti ühe käega trepikäsipuust ja teisega mul randmest ning suutis kuidagiviisi hoida meid põrandale kukkumast. Leidsin end raskelt tema vastu naaldumas, kramplikult tal kuuest haaramas ja otse tema ehmunud näkku jõllitamas. Viivuks oli ta liiga üllatunud, et midagi mõelda, ning nägi välja nagu tavaline mees, keda on miski kohutanud – pisut juhm ja pisut kaitsetu, suu avatud ja silmad pärani.
Olin ka ise niivõrd üllatunud, et ei liigutanud, vaid püsisin paigal ja vahtisin abitult võlurit, tema aga kogus end kiiresti. Raevuilme pühkis üle tema näo, ta vinnas mu püsti ja tõukas endast eemale. Siis jõudis mulle pärale, mida olin äsja teinud, ning veel enne, kui ta jõudis sõnagi öelda, pahvatasin paanikas: „Ma otsin kööki!”
„Kas tõesti?” küsis võlur siidiselt. Tema nägu ei tundunud enam sugugi leebe, vaid hoopis karm ja vihane, ning ta hoidis mul ikka veel randmest. Tema haare oli tugev ja tegi haiget, tundsin läbi särgivarruka selle kuumust. Võlur tõmbas mind enda poole ja kummardus mulle lähemale – arvan, et ta oleks meeleldi minu kohale kõrgunud ja oli seda vihasem, et ta seda teha ei saanud. Olnuks mul hetk järelemõtlemiseks, oleksin kössi tõmbunud ning lasknud end väiksemana paista, aga ma olin liiga väsinud ja hirmul. Niisiis seisime lihtsalt, näod kohakuti, nii lähestikku, et tajusin oma huultel tema hingeõhku ning ühtaegu nii tundsin kui ka kuulsin tema külma tigedat sosinat: „Äkki ma siis juhatan sulle teed.”
„Ma võin… ma võin…” üritasin värisedes öelda ja temast kaugemale tõmbuda. Lohe pööras järsult ringi ja tiris mu enda järel trepist alla, ikka ringi ja ringi ja ringi – sedapuhku viie trepikeeru jagu allapoole, kuni jõudsime järgmisele mademele, seejärel veel kolm keerdu. Valgus muutus tuhmimaks, ja viimaks tiris ta mu torni madalaimale korrusele, kus asus üksainus suur tühjade kiviseintega koopataoline ruum mossis suud meenutava hiiglasliku tulekoldega, millest kargasid välja põrgulikud leegid.
Võlur tiris mind kolde suunas, ning üheainsa pimeda hirmuhetke jooksul arvasin ma, et ta kavatseb mu koldesse visata. Ta oli nii tugev – palju tugevam, kui oleks pidanud oma kasvu kohta olema – ja ta oli kerge vaevaga tõmmanud mind koperdades enda järel trepist alla. Aga ma ei kavatsenud tal lasta end tulle visata. Ma polnud mingi daamilik ja hillitsetud tüdruk, olin veetnud kogu elu metsas ringi joostes, puude otsas ronides ning põldmarjapuhmastes kahlates ja paanika andis mulle tõeliselt jõudu. Röökisin, sellal kui ta mind tule poole tõmbas, ning hakkasin siis rabelema, küünistama ja vingerdama, nii et seekord paiskasin ma ta tõepoolest põrandale pikali.
Kukkusin ise koos temaga. Lõime mõlemad pea vastu kivipõrandat ja lebasime hetke uimasena vaikselt, jäsemed läbisegi.
Tuli küünitas
