ilmus: kõigepealt sõrmed, siis käsi ja jalg ning seejärel pool meest. See tundus niivõrd võimatu ja vale, et ma ei suutnud pilku ära pöörata, ehkki mu sisikond kiskus krampi.
Teistel oli rohkem õnne. Nad isegi ei märganud teda enne, kui ta astus meie suunas esimese sammu, ning kõik mu ümber püüdsid ehmatusest mitte tagasi karata.
Lohe ei olnud ühegi meie küla mehe moodi. Ta oleks pidanud olema vana, kühmus ja hall, sest oli elanud oma tornis juba üle saja aasta, aga oli hoopis pikk, sirgeselgne, habemeta ja sileda nahaga. Külatänaval oleksin teda esmapilgul pidanud nooreks meheks, minust vaid veidi vanemaks, kellekski, kellele oleksin üle pidulaua naeratanud ja kes oleks võinud mind tantsima paluda. Ent võluri näos oli midagi ebaloomulikku: kurdude rägastik silmade juures, just nagu oleks ta kaitstud küll aastate, aga mitte kulumise eest. Ta nägu polnud inetu, ent kalk ilme muutis selle ebameeldivaks. Kõik tema juures andis mõista: ma ei kuulu teie hulka, ega tahagi kuuluda.
Loomulikult kandis ta uhkeid rõivaid, tema brokaatkuue eest oleks terve pere aasta otsa söönuks saanud, isegi kui sel poleks olnud kuldnööpe. Ometi oli ta sama sale nagu mees, kelle viljasaak ikaldub kolmel aastal neljast. Ta seisis jäigalt ning temast õhkus jahtipidava koera närvilisust, just nagu sooviks ta ainult kiiresti minema pääseda. See oli meie kõigi elu halvim päev, kuid temal ei jätkunud meie jaoks kannatust. Kui meie külavanem Danka tema ees kummardas ja lausus: „Mu isand, lubage mul teile esitleda neid…”, katkestas võlur teda ja teatas: „Jah, asugem asja juurde.”
Tundsin oma õlal isa sooja kätt, kui ta minu kõrval seisis ja kummardas. Teisel pool hoidis ema mul kramplikult käest. Vastumeelselt astusid nad koos teiste vanematega tagasi. Üksteist tüdrukut nihkusid vaistlikult üksteisele ligemale. Kasia ja mina seisime üsna rivi lõpus. Ma ei söandanud tal käest kinni võtta, aga seisin piisavalt lähedal, et meie käsivarred kokku puutuksid. Jälgisin Lohet ja vihkasin teda, ning ma vihkasin teda, kui ta astus piki rivi ja kergitas käega iga tüdruku lõuga, et talle silma vaadata.
Kõigiga ta ei rääkinud. Minu kõrval seisvale Olshankast pärit tüdrukule ei lausunud ta sõnagi, ehkki tolle isa Borys oli oru parim hobusearetaja ning tüdrukul oli seljas kirgaspunaseks värvitud villakleit ja tema musta värvi juuksed olid põimitud punaste lintidega kahte kaunisse pikka patsi. Kui kätte jõudis minu kord, põrnitses võlur mind altkulmu – kalgid mustad silmad, kahvatu suu kokku pigistatud – ning küsis siis: „Mis su nimi on, tüdruk?”
„Agnieszka,” vastasin, või õigemini üritasin vastata. Avastasin, et mu suu on kuiv. Neelatasin. „Agnieszka,” kordasin uuesti sosinal, „mu isand.” Mu nägu lõkendas. Lõin pilgu maha. Märkasin, et kogu hoolikusele vaatamata hiilisid mööda mu seelikupalistust ülespoole kolm suurt mudaplekki.
Lohe liikus edasi. Ta seisatas ja silmitses Kasiat – nii nagu polnud seisatanud ühegi teise tüdruku ees. Võlur jäi paigale, käsi lõua all, kitsas karm suu nõrgalt naeratamas, ning Kasia vaatas talle vapralt vastu ega kohkunud tagasi. Ta ei püüdnud teha oma häält karedaks ega kimedaks ega midagi, vaid vastas kindlalt ja kõlavalt: „Kasia, mu isand.”
Võlur naeratas talle uuesti – mitte meeldivalt, vaid rahuloleva kassi moega. Ta sammus hooletult edasi rivi lõpuni, Kasia järel tulnud kaht tüdrukut vaevu vaadates. Kuulsin, kuidas Wensa hingas meie selja taga peaaegu nuuksatades sisse, kui Lohe pööras ringi ja tuli tagasi Kasia juurde, näol ikka veel seesama rahulolev ilme. Siis aga kortsutas ta uuesti kulmu, pööras pead ja vaatas otse minu poole.
Olin end unustanud ja võtnud ikkagi Kasial käest. Pigistasin seda tugevasti ja tema pigistas vastu. Kasia lasi kähku lahti ja mina surusin käed hoopis hirmunult enda ees kokku, palged tulitamas. Võlur üksnes vaatas mind veelgi rohkem vidukil silmadega. Ent siis tõstis ta käe ja tema sõrmede vahel võttis kuju tilluke sinivalge tulekera.
„Ta ei mõelnud sellega midagi,” ütles Kasia, vapralt-vapralt-vapralt, mitte nagu mina, kes ma polnud tema kaitseks välja astunud. Ta hääl värises, aga see oli kuuldav, sellal kui mina vabisesin nagu jänes ja jõllitasin tulekera. „Palun, mu isand…”
„Vait, tüdruk,” katkestas Lohe ja sirutas käe minu poole. „Võta.”
„Ma… Mis asja?” küsisin, rohkem segaduses kui siis, kui ta oleks tulekera mulle näkku heitnud.
„Ära seisa seal nagu kretiin,” kurjustas võlur. „Võta.”
Mu käsi värises, kui selle kätte võtsin, nii ei saanud ma sinna midagi parata, et puutusin vastu võluri sõrmi, kui üritasin nende haardest kera võtta, ehkki see oli mulle vastumeelne. Tema nahk tundus palavikuliselt kuum. Kera aga oli jahe nagu marmor ning selle puutumine ei teinud sugugi haiget. Jahmunud kergendusega hoidsin tulekera oma sõrmede vahel ja vahtisin seda. Võlur silmitses mind pahameelega.
„Noh,” sõnas võlur lahkuseta, „ma arvan siis, et sina.” Ta võttis mu käest kera ja surus hetkeks rusika kokku. Tulekera haihtus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Ta pöördus Danka poole: „Saatke andamid siis, kui saate.”
Juhtunu polnud mulle ikka veel pärale jõudnud. Ma arvan, et kellelegi polnud, isegi mu vanematele mitte. Kõik juhtus liiga kiiresti ja mind vapustas, et võlur oli mulle üleüldse tähelepanu pööranud. Ma ei saanud isegi mahti ümber pöörata ja hüvasti jätta, enne kui Lohe tuli tagasi ja haaras mul randmest. Ainult Kasia liigutas. Vaatasin talle otsa ja nägin, kuidas ta kavatseb protestiks minust kinni haarata. Siis aga rebis Lohe mu kannatamatult ja karmilt kaasa ning tiris endaga tagasi hõredasse õhku.
Taas õhust välja astudes olin surunud teise käe suule ja öökisin. Kui võlur mu randme lahti lasi, vajusin põlvili ja oksendasin, ilma et oleksin isegi näinud, kus parajasti viibin. Ta pomises midagi vastikusega (olin täis pritsinud tema pika elegantse nahkse saapanina) ning ütles: „Kasutu. Lõpeta lõõtsutamine, tüdruk, ja korista see roppus ära.” Ta kõndis minema, kontsad vastu paepõrandat kajamas, ning oligi läinud.
Püsisin vabisedes paigal, kuni olin kindel, et ma rohkem ei oksenda, pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja kergitasin pead, et ringi vaadata. Põlvitasin kivipõrandal – ja mitte niisama kivipõrandal, vaid ehtsal valgel, erkroheliste viirudega marmorpõrandal. Tegu oli väikese ümara toaga, mille kitsad aknapilud asusid liiga kõrgel, et välja vaadata, kuid mu pea kohal kaldus lagi järsu nurga all sissepoole. Viibisin täitsa torni tipus.
Toas ei olnud mingit mööblit, ega ka midagi, millega põrandat pühkida. Lõpuks kasutasin oma kleidi seelikuosa – see oli juba niigi räpane. Seejärel, kui olin veidi aega paigal istunud ning tundnud hirmu, ja veelgi suuremat hirmu, ilma et midagi oleks toimunud, tõusin püsti ja hiilisin arglikult koridori. Oleksin valinud toast väljumiseks ükskõik millise muu väljapääsu kui selle, mida oli kasutanud võlur, kui seal oleks olnud mõni muu väljapääs. Ei olnud.
Aga ta oli juba läinud. Lühike koridor oli tühi. Seal oli sama külm ja kõva marmorpõrand ning rippuvad lambid heitsid külma heledat valgust. Need polnud tõelised lambid, vaid lihtsalt suured läbipaistvad lihvitud kivikamakad, mille sisemusest kiirgus valgust. Koridoris oli üksainus uks ja lõpuks võlvkäik, mis viis trepini.
Lükkasin ukse lahti ja kiikasin ärevalt sisse, sest nõnda tundus parem kui uksest mööda minna, teadmata, mis selle taga peitub. Ent uks avanes vaid väikesesse lagedasse ruumi, kus seisid kitsas voodi, lauake ja pesukauss. Minu vastas asus suur aken ning ma nägin taevast. Jooksin akna juurde ja kummardusin üle aknalaua.
Lohe torn seisis tema valduste läänepiiril eelmäestikus. Ida pool sirutus välja terve meie pikk org külade ja taludega ning aknal seistes silmasin ma kogu Spindli jõge, mis lookles hõbejassinisena keset orgu, kõrval tolmupruun maantee. Maantee ja jõgi kulgesid üheskoos kuni Lohe valduste teise servani, kadusid vahepeal metsasaludesse ning ilmusid
