ka teised tüdrukud raamatuid, sest alati, kui nad teenistusest vabanesid, räägiti, kui palju nad olid lugenud.
Niisiis astusin vapralt riiuli juurde ning valisin välja raamatu, mis vaat et kutsus end puudutama: see oli kaunilt köidetud läikivasse nisukarva nahka, mis kumas küünlavalguses uhkelt ja kutsuvalt. Kui olin köite riiulilt alla võtnud, lõin kõhklema. See oli suurem ja raskem kui ükski mu perele kuuluvaist raamatuist ning lisaks olid selle kaanele graveeritud kaunid kullaga üle maalitud ornamendid. Kuid lukku ei olnud, niisiis viisin ma raamatu üles oma tuppa. Tundsin end pisut süüdi, aga üritasin end veenda, et on rumal niimoodi tunda.
Siis avasin raamatu ja tundsin end veelgi tobedamalt, sest ei saanud sellest aru. Mitte nagu tavaliselt sellepärast, et ma sõnu ei tundnud või ei teadnud piisavalt paljude sõnade tähendust. Ma mõistsin neid kõiki ja samuti kõike, mida esimesel kolmel leheküljel lugesin. Siis aga tegin pausi ja mõtlesin, millest raamat jutustab. Ja ma ei osanud öelda. Mul polnud õrna aimugi, mida olin äsja lugenud.
Lehitsesin tagasi ja üritasin uuesti, ning taas kord olin ma kindel, et saan aru ja kõik tundub igati loogiline – isegi rohkem kui igati loogiline. Tundsin, nagu oleks tegu tõega, millegagi, mida olin alati teadnud, kuid mida ma polnud lihtsalt suutnud sõnadesse panna, või siis selge ja lihtsa selgitusega millegi kohta, mida ma polnud kunagi mõistnud. Noogutasin rahulolevalt ja lugesin jõudsalt edasi, ning seekord jõudsin ma viienda leheküljeni, enne kui taipasin jälle, et ei oskaks kellelegi jutustada, millest kirjutati esimesel leheküljel – ega ka sellel, mida lugesin eelviimasena.
Silmitsesin raamatut nördinult, avasin selle siis uuesti esimeselt leheküljelt ja hakkasin sõna-sõnalt valjusti lugema. Sõnad kõlasid mu suus kaunilt nagu linnulaul ja sulasid nagu suhkrustatud puuviljad. Ma ei suutnud ikka veel jälgida oma peas sõnade mõtet, ent jätkasin unelevalt lugemist, kuni uks paiskus lahti.
Olin selleks ajaks lakanud ukse ette mööblist barrikaade kuhjamast. Istusin oma voodil, mille olin lükanud valguse saamiseks akna alla, ning Lohe seisis otse minu vastas ukseavas. Ma kangestusin üllatusest ja katkestasin lugemise, suu ammuli. Võlur oli maruvihane, tema silmad hiilgasid hirmuäratavalt ning ta sirutas käe välja ja ütles: „Tualidetal.”
Raamat üritas mu käte vahelt välja hüpata ja lennata üle toa võluri juurde. Eksliku instinkti ajel haarasin sellest pimesi kinni. Raamat väänles mu käes ja üritas minema pääseda, kuid rumalalt kangekaelsena rapsasin selle tagasi ning mul õnnestus see uuesti oma haardesse saada. Võlur jõllitas mind ja sattus veelgi suuremasse raevu. Ta tormas üle tillukese toa, kuni mina üritasin end liiga hilja püsti ajada ja tagasi tõmbuda, ent mul polnud kuhugi minna. Hetkega kargas ta mulle kallale ja surus mu lapiti vastu patju.
„Niisiis,” lausus ta siidiselt, käsi surutud vastu mu rangluud. Ta hoidis mind kerge vaevaga voodis pikali. Tundus, nagu peksleks süda mu rinnakorvi ja selja vahel edasi-tagasi ning iga südamelöök raputaks mind. Lohe võttis raamatu enda kätte (vähemalt ei olnud ma piisavalt rumal, et üritada sellest ikka veel kinni hoida) ja heitis kergelt eemale, nii et see maandus väikesel laual. „Agnieszka, kas polnud? Agnieszka Dvernikist.”
Paistis, nagu ootaks ta vastust. „Jah,” sosistasin ma.
„Agnieszka,” sosistas ta mulle lähemale kummardudes, ning mulle tundus, et ta kavatseb mind suudelda. Olin hirmul ning ometi pooleldi soovisin, et ta seda teeks, et asjaga ühele poole saada ja et ma ei peaks enam nii väga kartma, aga ta ei teinudki seda. Kummardunud nii lähedale, et ma nägin tema silmades omaenese silmade peegeldust, lausus ta: „Ütle mulle, armas Agnieszka, kust sa tegelikult pärit oled? Kas Pistrik saatis sind? Või äkki koguni kuningas ise?”
Lõpetasin hirmunult tema suu jõllitamise ja tõstsin pilgu tema silmadesse. „Ma… Mis asja?” küsisin.
„Ma uurin selle välja,” lubas ta. „Ükskõik kui tugev su isanda nõidus ka poleks, kindlasti leidub selles auke. Sinu… perekond…” ta irvitas seda sõna lausudes, „võib küll arvata, et nad mäletavad sind, aga neil ei ole ühtki lapsega seotud eset. Kindapaari või kulunud mütsikest, katkisi lelusid – neid esemeid ma su majast ei leia, ega ju?”„Kõik mu lelud olid katki,” vastasin ma abitult, ehkki sain ainult osaliselt aru, mida ta rääkis. „Need on… Jah? Kõik mu riided olid alati kulunud, kõik need on meie kaltsukotis…”
Ta tõukas mu jõuliselt vastu voodit ja kummardus veelgi lähemale. „Ära valeta mulle!” sisistas ta. „Ma rebin sul tõe kurgust välja…”
Lohe vajutas sõrmed mu kaelale ning tema üks jalg oli voodil minu jalgade vahel. Tohutu hirmusööstuga surusin käed tema rinnale, tõukasin kogu oma keha vastu voodit ja kergitasin meid mõlemat sealt üles. Kukkusime üheskoos vihaselt põrandale, nii et võlur jäi minu alla. Kargasin kärmelt üles nagu jänes, roomasin tema pealt maha ja tormasin ukse poole. Põgenesin trepi suunas. Ma ei tea, kuhu ma enda arvates läksin, ma ei oleks välisuksest välja saanud ja kuhugi mujale polnud minna. Kuid ma jooksin sellegipoolest: tormasin kahe trepimademe võrra allapoole, ning kuuldes selja taga tema lähenevaid samme, sööstsin hämarasse laborisse sisisevate aurude ja suitsu keskele. Meeleheites roomasin laudade alt läbi kõrge kapi taga asuvasse pimedasse nurka ning tõmbasin jalad enda ligi.
Olin küll ukse enda järel kinni tõmmanud, ent võlur paistis ikkagi täpselt teadvat, kuhu olin tulnud. Ta avas ukse ja vaatas ruumi sisse ning ma silmasin teda üle lauaserva, nägin kahe klaaspeekri vahelt tema kalki ja vihast silma ning näol peegelduvaid rohelisi leeke. Ta astus kindlalt ja kiirustamata ümber laua, ning kui ta ümber lauaotsa keeras, tormasin ma vastassuunas, üritades jõuda ukseni. Mul oli ähmane mõte ta luku taha panna. Ent ma põrkasin vastu seina ääres seisvat kitsast riiulit. Üks kinnikorgitud purk torkas mulle selga, veeres riiulilt alla ja kukkus mu jalge ette kildudeks.
Hall suits voogas minu ümber ning tõusis mulle ninna ja suhu, lämmatas mind ja sundis paigale. See kipitas mu silmades, aga ma ei suutnud pilgutada ega silmade hõõrumiseks kätt tõsta, sest käed ei kuulanud sõna. Köhatused jäid mulle kurku kinni ja lakkasid; kogu mu keha tardus aeglaselt paigale, sellal kui ma ikka veel põrandal kössitasin. Ometi ei tundnud ma enam hirmu, ning hetke pärast isegi mitte ebamugavust. Olin kuidagi lõpmata raske ja samal ajal kaaluta, kusagil kaugel ära. Kuulsin väga tuhmide ja kaugetena Lohe samme, kui ta tuli ja jäi minu kohale seisma, ning ma ei hoolinud, mida ta teha kavatses.
Ta seisis seal ja vaatas kalgi kärsitusega alla minu poole. Ma ei üritanud ära arvata, mida ta teha kavatseb, ma ei suutnud ei mõelda ega kujutleda. Maailm oli väga hall ja vaikne.
„Ei,” sõnas ta hetke pärast, „ei, sa ei saa nuhk olla.”
Ta pööras ringi ja jättis mu mõneks ajaks sinna – ma ei oska öelda, kui kauaks. See võis olla tund või nädal või aasta, ehkki hiljem sain ma teada, et see oli olnud kõigest pool päeva. Siis tuli ta lõpuks tagasi, suul muutumatu halvakspanu. Ta tõstis üles väikese hatuse eseme, mis oli kunagi olnud villast kootud ja õlgedega täidetud mängupõrsas, enne kui olin seitse esimest eluaastat seda endaga mööda metsi tirinud. „Niisiis,” lausus ta, „ei ole sa nuhk. Ainult teravmeelitseja.”
Seejärel asetas ta käe mu pea peale ja ütles: „Tezavon tahozh, tezavon tahozh kivi, kanzon lihush.” Ta mitte niivõrd ei lausunud, kuivõrd laulis need sõnad, peaaegu nagu laulaks mõnd laulu, ning tema lausumise ajal tulid värv ja aeg ja hingus tagasi maailma. Mu pea pääses vabaks ja ma vingerdasin end tema käe alt välja. Kivi kadus aegamisi mu ihust. Mu käed vabanesid ja püüdsid vehkides millestki kinni haarata, sellal kui mu endiselt kivistunud jalad hoidsid mind kindlalt paigal. Lohe haaras mul randmeist, nii et kui ma viimaks üleni vabaks pääsesin, hoidis tema käsi mind kinni ja mul polnud võimalustki põgeneda.
Aga ma ei üritanudki minema joosta. Mu äkitselt vabanenud
