keerutamine see küll on! mõtles Karl.
Härra Pollunder muutus nukraks. «Aga ühest õhtust ja ühest ööst ei saa ju tõesti peaaegu midagi.»
«See on minugi arvamus,» ütles onu.
«Tuleb võtta, mis antakse,» ütles härra Pollunder, ja juba ta naeris jälle. «Niisiis, ma ootan!» hüüdis ta Karlile, kes ruttas minema, sest onu ei öelnud enam midagi.
Kui Karl varsti reisivalmilt tagasi tuli, leidis ta büroost veel ainult härra Pollunderi, onu oli ära läinud. Härra Pollunder raputas ütlemata õnnelikult Karli mõlemat kätt, otsekui tahaks ta endale hästi tugevasti kinnitada, et Karl sõidab ikkagi temaga ühes. Karl oli veel kiirustamisest õige elevil ja ta raputas ka omalt poolt härra Pollunderi käsi, rõõmus selle üle, et saab linnast välja.
«Ega onu pahaseks ei saanud, et ma kaasa sõidan?»
«Oh ei! Nii tõsiselt ta seda kõike ju ei mõelnud. Tal on lihtsalt teie kasvatus südame peal.»
«Kas ta ise ütles teile, et ta seda eelmist juttu nii tõsiselt ei mõelnud?»
«Oo jaa,» venitas härra Pollunder ja tõestas sellega, et ta ei osanud valetada.
«Kummaline, kui vastumeelselt ta mind teile külla lubas, kuigi te olete tema sõber!»
Ka härra Pollunder ei osanud sellele seletust leida, olgugi et ta seda avameelselt ei tunnistanud, ning härra Pollunderi autos läbi sooja õhtu sõites mõtlesid mõlemad veel kaua selle üle järele, kuigi nad samas teistest asjadest rääkisid.
Nad istusid külg külje vastas ja härra Pollunder hoidis jutustamise ajal Karli kätt oma peos. Karl tahtis rohkem kuulda preili Klarast, nagu teeks pikk sõit teda kärsituks ja nagu võiks jutustamisega varem pärale jõuda kui tegelikult. Kuigi ta polnud veel kunagi õhtul läbi New Yorgi tänavate sõitnud, kus trotuaaril ja sõiduteel tormles tuulekeerisena iga silmapilk suunda vahetav lärm, mis polnudki nagu inimeste tekitatud, vaid hoopis võõras element, ei läinud Karlile, kes härra Pollunderi juttu täpselt jälgida püüdis, miski muu korda kui härra Pollunderi tume vest ja sellest soliidselt ülekäiv tume kellakett. Tänavatest, kus rahvas suures varjamatus hilinemishirmus jooksujalu või kõigest väest kihutavates sõidukites teatrite poole rühkis, jõudsid nad üleminekurajoonide kaudu agulitesse, kus ratsapolitseinikud nende auto ikka ja jälle mõnda kõrvaltänavasse suunasid, sest suuri tänavaid täitsid demonstreerivad metallitöölised, kes olid streigi välja kuulutanud, ja ristteedel võis lubada ainult hädapärast autoliiklust. Kui siis auto pimedatest, müra summutavatest kõrvaltänavatest tulles risti üle mõne lausa väljakuga sarnaneva tänava sõitis, ilmusid mõlemat kätt ja nii pikas perspektiivis, et selle lõppu kellegi silm ei seletanud, nähtavale kõnniteed, täis sammhaaval edasiliikuvat massi, kelle laul oli ühestainsast inimhäälest ühtsem. Vabana hoitud sõiduteel oli siin-seal näha mõnda politseinikku liikumatu hobuse seljas, mehi, kes kandsid lippe või üle tänava ulatuvaid loosungikangaid, kaastöölistest ja sidemeestest ümbritsetud töölisjuhti või trammivagunit, mis polnud küllalt kähku pakku jõudnud ning seisis nüüd tühjana ja pimedana paigal, kuna juht ja konduktor platvormil istusid. Uudishimutsejad seisid salguti tõelistest demonstrantidest eemal ja ei lahkunud oma kohalt, kuigi sündmuste tegelik käik neile selgusetuks jäi. Karl aga naaldus rõõmsalt vastu käsivart, mille härra Pollunder oli talle ümber pannud; teadmine, et varsti on ta teretulnud külaline valgustatud, aiamüüriga ümbritsetud, koerte poolt valvatud maamajas, mõjus talle imeväärselt, ja kui ta ka algava unisuse pärast ei taibanud hästi kõike, mida härra Pollunder rääkis, või taipas ainult katketi, võttis ta end aeg-ajalt kokku ja hõõrus silmi, et natukeseks ajaks jälle kindel olla, et härra Pollunder pole tema unisust märganud, sest seda tahtis ta küll iga hinna eest vältida.
KOLMAS PEATÜKK
«Olemegi päral,» ütles härra Pollunder just ühel Karli jaoks kadunud silmapilgul. Auto seisis maamaja ees, mis New Yorgi ümbruse rikka rahva maamajade kombel oli ruumikam ja kõrgem kui muidu maamajad, mis ainult ühe perekonna kasutada on. Kuna valgustatud oli ainult maja alumine pool, siis ei saanudki silmaga mõõta, kui kõrgele üles maja küündis. Eespool kohisesid kastanipuud, mille vahelt – võrevärav oli juba lahti – viis lühike tee maja välistrepi ette. Oma väsimuse järgi oletas Karl autost väljudes, et sõit oli kestnud siiski küllalt kaua. Kastaniallee pimeduses kuulis ta enda kõrval tüdrukuhäält: «Lõpuks ometi on härra Jakob siin!»
«Minu nimi on Roßmann,» ütles Karl tüdrukule, kelle kontuure ta nüüd juba eristama hakkas, ja võttis talle ulatatud käe vastu.
«See on Jakobi õepoeg,» ütles härra Pollunder selgitavalt, «ja tema nimi on Karl Roßmann.»
«See ei vähenda meie head meelt tema siinolekust,» ütles tüdruk, kes nimele mingit rõhku ei pannud.
Ometi küsis Karl veel härra Pollunderi ja tüdruku vahel maja poole sammudes: «Teie olete preili Klara?»
«Jah,» ütles tüdruk ja nüüd paistis majast veidi aimu andvat valgust tema näole, mida ta Karli poole kallutas, «aga siin pimedas ei tahtnud ma end esitleda.»
Kas ta siis ootas meid võre ääres? mõtles Karl, kes kõndimisel vähehaaval virgeks sai.
«Meil on täna õhtul muide veel üks külaline,» ütles Klara.
«Ei või olla!» hüüdis Pollunder vihaselt.
«Härra Green,» ütles Klara.
«Millal ta tuli?» küsis Karl otsekui mingi aimuse sunnil.
«Alles praegu. Kas te siis ei kuulnud eessõitvat autot?»
Karl vaatas üles Pollunderi poole, et näha, kuidas tema asjasse suhtub, kuid Pollunderi käed olid püksitaskutes ja ta ainult trampis käies veidi kõvemini.
«Pole mingit kasu, kui sa elad New Yorgile nii lähedal, rahurikkumisest ikka ei pääse. Me peame oma elukoha tingimata veel kaugemale viima, tulgu mul või pool ööd sõita, enne kui ma koju jõuan.»
Nad jäid trepi juurde seisma.
«Aga härra Green pole ju tükil ajal siin käinud,» ütles Klara, kes oli ilmselt isaga täiesti nõus, kuid tahtis sellegipoolest teda rahustada.
«Miks ta pidi just täna õhtul tulema?» ütles Pollunder, ja need sõnad veeresid raevukalt üle ta paksu alahuule, mis nagu lõtv, raske liha ikka kergesti vabisema hakkas.
«Seda küll!» ütles Klara.
«Võib-olla läheb ta kohe jälle ära,» tähendas Karl ja imestas ise seda üksmeelt, mida ta nende veel eile võhivõõraste inimestega jagas.
«Oh ei,» ütles Klara, «tal on isaga üks suur äriasi ajada, mille arutamine kestab vist kaua, sest ta juba hoiatas mind naljatoonil, et kui ma tahan viisakas perenaine olla, siis pean ma hommikuni pealt kuulama.»
«Ah seda ka veel! Ta jääb siis ööseks!» hüüdis Pollunder, nagu oleks see veel kõige halva tipp. «Mul on kange isu,» ütles ta ja uus mõte tegi ta meele lahkemaks, «mul on kange isu teid jälle oma autosse panna, härra Roßmann, ja onu juurde tagasi viia. Tänane õhtu on juba ette rikutud, ja kes teab, millal teie onu teid järgmine kord meile lubab. Kui ma aga teid täna tagasi viin, siis ei saa ta teid järgmisel korral enam keelata.»
Ja ta võttis Karlil juba käest
