hariduse mõiste ja selle praktika käsitlemist tuleb aga selgitada, milles seisnevad siin kõne all olevad „õigused ja vabadused”. Seetõttu alustame inimõiguste lühitutvustusest.
1.1 Mis on inimõigused?
Läbi ajaloo on igas ühiskonnas välja töötatud sotsiaalse sidususe tagamise süsteeme, kodifitseerides kodanike õigusi ja kohustusi. Aastal 1948 jõudis rahvusvaheline üldsus lõpuks kokkuleppele kõigi riikide jaoks siduva õigustiku ehk inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmises. Pärast 1948. aastat on sõlmitud veel mitmeid inimõigustealaseid lepinguid, näiteks Euroopa inimõiguste konventsioon 1950. aastal ja lapse õiguste konventsioon 1990. aastal.
Inimõigused kajastavad inimeste põhivajadusi; nendega määratletakse põhitingimused, mille puudumise korral ei ole inimesel võimalik väärikalt elada. Inimõiguste põhisisu on võrdsus, väärikus, lugupidamine, vabadus ja õiglus. Inimõigused on näiteks diskrimineerimise keeld, õigus elule, sõnavabadus, õigus abielluda ja perekonda luua, õigus haridusele. (Inimõiguste ülddeklaratsiooni kokkuvõte ja täistekst on esitatud lisades.)
Kuidas saaksid inimesed inimõigusi teostada ja kaitsta, kui nad ei ole neist midagi kuulnud?
Inimõigused kuuluvad ilma ajalise piiranguta võrdselt ja universaalselt kõigile inimestele. Inimõigused on universaalsed – nad on ühesugused igas riigis iga inimese jaoks. Nad on võõrandamatud, jagamatud ja vastastikku sõltuvad. See tähendab, et neid ei saa kunagi inimeselt ära võtta, kõik õigused on võrdselt tähtsad ning täiendavad üksteist. Näiteks õigus osa võtta valitsemisest ja osaleda vabadel valimistel sõltub sõnavabadusest.
Kuidas saaksid inimesed inimõigusi teostada ja kaitsta, kui nad ei ole neist midagi kuulnud? Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulis on seda tunnistatud ning artikliga 26 antakse igale inimesele õigus haridusele, mis peab olema suunatud „inimõigustest ning põhivabadustest lugupidamise suurendamisele”. Inimõigustealase hariduse eesmärk on muuta inimõiguste kultuur maailmas valdavaks. Silmas peetakse sellist kultuuri, kus igaühe õigusi austatakse ning ka õiguste endi suhtes valitseb lugupidamine, kus inimesed mõistavad oma õigusi ja kohustusi, oskavad ära tunda inimõiguste rikkumisi ning tegutsevad teiste inimeste õiguste kaitseks. Sellises kultuuris kuuluvad inimõigused inimeste igapäevaellu sama loomulikult nagu keel, kombed, kunst ja sidemed kodukohaga.
1.2 Mis on inimõigustealane haridus?
Alates 1948. aastast on tehtud ja tehakse jätkuvalt palju tööd inimõigustealase hariduse edendamiseks. Inimõigustealase hariduse vormide paljusus on loomulik, sest eri inimesed näevad maailma erinevalt, koolitajad tegutsevad erinevates olukordades ning organisatsioonidel ja avaliku sektori asutustel võib olla erinevaid huvisid. Seega lähtutakse küll samadest põhimõtetest, kuid praktika võib olla väga erinev. Sellealasest õppest ja tegevustest ülevaate saamiseks on kasulik vaadelda, kuidas „inimeste ja ühiskonna organite” erinevad rollid ja huvid mõjutavad nende lähenemist inimõigustealasele haridusele, ning sellise hariduse sisu.
1993. aasta inimõiguste maailmakonverentsil deklareeriti, et inimõigustealane haridus on „kogukondade püsivate ja harmooniliste suhete edendamiseks ja saavutamiseks ning vastastikuse mõistmise, sallivuse ja rahu soodustamiseks möödapääsmatu”. 1994. aastal kuulutas ÜRO Peaassamblee välja inimõigustealase hariduse aastakümne (1995–2004) ning soovitas kõigil ÜRO liikmesriikidel edendada „üldist inimõiguste kultuuri loovat koolitus- ja teavitustööd”. Tänu sellele on valitsused teinud inimõigustealase hariduse edendamiseks rohkem jõupingutusi, peamiselt riiklike õppekavade kaudu. Kuna valitsused on huvitatud rahvusvahelistest suhetest, avaliku korra tagamisest ning ühiskonna üldisest toimimisest, käsitavad nad inimõigustealast haridust sageli vahendina, mis aitab edendada rahu, demokraatiat ja ühiskondlikku korda.
Õppekavad ja – tegevused, milles keskendutakse võrdse inimväärikuse edendamisele.
Euroopa Nõukogu eesmärk on luua kogu Euroopa mandril ühtne demokraatlik õigusruum, kus austatakse selle põhiväärtusi: inimõigused, demokraatia ja õigusriik. Seesugune väärtuskesksus kajastub kõigis inimõigustealase hariduse määratlustes. Näiteks Euroopa Nõukogu noorte inimõigustealase hariduse programmis lähtutakse soovist, et noored osaleksid aktiivselt kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustusprotsessides ja meetmetes, ning määratletakse inimõigustealast haridust järgmiselt:
„…õppekavad ja – tegevused, milles keskendutakse võrdse inimväärikuse1 edendamisele, koos muude kavadega, mille abil edendatakse näiteks kultuuridevahelist õpet, osalemist ja vähemuste võimestamist”.
Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartas (2010)2 määratletakse inimõigustealast haridust nii:
haridus, koolitus, teadlikkuse tõstmine, teavitamine, tegutsemisviisid ja harjutused, mille eesmärk on arendada õppijate teadmisi, oskusi ja arusaamu ning hoiakuid ja käitumist, et nad saaksid aidata kaasa üldise inimõiguste kultuuri ülesehitamisele ja kaitsmisele ühiskonnas eesmärgiga edendada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi.
Esitatud on ka mitmeid teisi inimõigustealase hariduse määratlusi, näiteks Amnesty International’i oma:
inimõigustealane haridus on protsess, mille abil inimesed õpivad osaluspõhise ja interaktiivse õppetöö raames tundma enda ja teiste õigusi.
Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna inimõigustealase hariduse keskus toob oma määratluses eraldi esile inimõiguste seose nende inimestega, kes inimõigustealase haridusega tegelevad:
Inimõigustealane haridus on osaluspõhine protsess, mis sisaldab teadlikult välja töötatud, üldsusele suunatud harjutuste kogumeid, mille sisuks on inimõigustega seotud teadmised, väärtused ja oskused, mis võimaldavad inimestel saadud kogemusi mõtestada ning oma elu teadlikult suunata.
ÜRO inimõigustealase hariduse maailmaprogrammis määratletakse inimõigustealast haridust järgmiselt:
Haridus, koolitus ja teavitamine, mille eesmärk on üldise inimõiguste kultuuri ülesehitamine. Igakülgne inimõigustealane haridus ei paku ainult teadmisi inimõiguste ja nende kaitsmise mehhanismide kohta, vaid annab ka igapäevaelus inimõiguste edendamiseks, kaitsmiseks ja teostamiseks vajalikud oskused. Inimõigustealane haridus tugevdab suhtumist ja käitumisviise, mis on vajalikud inimõiguste tagamiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.
Inimõigustealase õppe rahvaliikumine (People’s Movement for Human Rights Learning) eelistab kasutada inimõigustealase hariduse asemel väljendit inimõigustealane õpe ning rõhutab, et inimõigused on eluviis. Hariduse asemel õppe rõhutamisega juhitakse tähelepanu sellele, et inimõiguste avastamine ning nende igapäevaelus rakendamine on iga inimese jaoks individuaalne protsess.
Kultuur, kus inimõigusi õpitakse, nende järgi elatakse ning nende kaitseks „tegutsetakse”.
Ühiskonna muude organite hulka kuuluvad vabaühendused ja rohujuuretasandi organisatsioonid, mis enamasti on loodud eesmärgiga toetada vähem kaitstud rühmi, kaitsta keskkonda, jälgida valitsuste, ettevõtete ja asutuste tegevust ning edendada ühiskondlikke muutusi. Iga vabaühendus läheneb inimõigustealasele haridusele oma vaatenurga alt. Näiteks Amnesty International usub, et „inimõigustealane haridus on tingimata vajalik, et kõrvaldada inimõiguste rikkumise algpõhjusi, hoida ära inimõiguste kuritarvitamist, võidelda diskrimineerimise vastu, edendada võrdsust ning suurendada inimeste osalust demokraatlikes otsustusprotsessides”.3
2009. aasta oktoobris Budapestis toimunud
