ja mittediskrimineerimine, näivad tihti olevat vaid tühjad sõnad või petlikud lubadused. Jätkuva diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse olukorrad ei ole vastuvõetavad ning neid ei saa sallida.” Foorumil osalejad keskendusid võrdsete võimaluste ja diskrimineerimise teemadele ning jõudsid ühisele seisukohale, et „inimõigustealane haridus peab suurendama teadlikkust sotsiaalse sooga seotud problemaatikast ja soolisest võrdõiguslikkusest. Samuti peab see sisaldama kultuuridevahelise õppe mõõdet; […] Me eeldame, et Euroopa Nõukogu […] tõstab vähemuste õiguste küsimused, sealhulgas sotsiaalse soo, rahvuse, usutunnistuse või tõekspidamiste, võimekuse ja seksuaalse sättumuse teemad olulisele kohale kõigis oma inimõigustealase hariduse programmides.”
Inimõigustealane haridus peab suurendama teadlikkust sotsiaalse sooga seotud problemaatikast ning sisaldama kultuuridevahelise õppe mõõdet.
Valitsused ja vabaühendused on inimõigustealase hariduse käsitlemisel sageli orienteeritud väljunditele ehk soovitud õiguste ja vabaduste teostamisele, samas kui haridusteadlased keskenduvad pigem väärtustele, põhimõtetele ja kõlbelistele valikutele. Teoses „Educating for Human Dignity” (1995) ütleb Betty Reardon: „Inimõigustealast haridust nähakse eeskätt sotsiaalse haridusena, mille aluseks olevad põhimõtted ja normid […] aitavad arendada suutlikkust teha kõlbelisi otsuseid ja võtta probleemküsimustes põhimõttelisi seisukohti ehk teiste sõnadega: kujundada välja terviklik kõlbeline ja vaimne hoiak.”4
Koolitajad, korraldajad, õpetajad ja teised vahetult noortega töötavad inimõigustealase hariduse praktikud mõtlevad sellest enamasti pädevuste ja metoodika kategooriates.
Inimõigustealane haridus seisneb inimõiguste tundmaõppimises.
Loodetavasti on eelneva põhjal selgeks saanud, et eri organisatsioonid, õppeasutused ning inimõigustealase hariduse osapooled kasutavad oma töös erinevaid määratlusi, mis lähtuvad nende filosoofiast, eesmärgist, sihtrühmadest või liikmeskonnast. Siiski valitseb ilmne üksmeel, et inimõigustealane haridus sisaldab kolme järgnevalt kirjeldatud mõõdet.
• Õppimine inimõiguste kohta: teadmised inimõigustest ehk sellest, mis need on ja kuidas neid kaitsta.
• Õppimine inimõiguste kaudu: arusaam, et inimõigustealase õppe kontekst ja korraldus peab olema kooskõlas inimõiguste alusväärtustega (nt osalus, mõtte- ja sõnavabadus jne) ning et inimõigustealases hariduses on õppimise protsess sama oluline kui õppe sisu.
• Õppimine inimõiguste nimel: õppijates kujundatakse oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis võimaldavad neil inimõiguste alusväärtusi oma elus teostada ning iseseisvalt või koos teistega inimõiguste edendamise ja kaitsmise heaks tegutseda.
Kui me eelnevast lähtudes mõtleme, kuidas inimõigustealast haridust pakkuda ning aidata inimestel inimõiguste kultuuris osalemiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid omandada, siis saab peagi selgeks, et inimõigustealast haritust ei saa „õpetada”, vaid see tuleb omandada kogemuste kaudu. Inimõigustealane haritus omandatakse muu hulgas ka praktilise kokkupuute kaudu inimõiguste teostamisega. See tähendab, et inimõigustealase hariduse pakkumise meetod ja koht peavad olema kooskõlas inimõiguste alusväärtustega; kontekst ja harjutused tuleb kujundada nii, et väärikus ja võrdsus oleksid nende lahutamatud osad.
Kompassis oleme pööranud erilist tähelepanu sellele, et ka kõige põnevamate ja mängulisemate meetodite puhul oleks nähtav nende selge seos inimõigustega, mis annab inimõigustealasele õppele usaldusväärsuse. Samuti on esitatud mitmesuguseid soovitusi võimalikeks tegevusteks.
1.3 Inimõigustealane haridus on põhiline inimõigus
Haridus peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele.
Inimõigused on olulised, sest inimene ei suuda elada üksinda ning ebaõiglus halvendab elukvaliteeti nii isiklikul, kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Meie tegevus Euroopas mõjutab ka mujal maailmas toimuvat. Näiteks meie seljas olevad riided võivad olla valminud Aasia lapstööjõu käte all, samas kui Euroopa koloniaalajaloo pärand on aidanud kaasa Iraagi, Somaalia ja Afganistani poliitilistele ja usulistele rahutustele, mille tagajärjel on meie ukse taha saabunud meeleheitel varjupaigataotlejad. Samuti on miljonid Aafrika ja Aasia elanikud sunnitud oma kodupaigast lahkuma seoses kliimamuutustega, mis on suuresti tekkinud tööstusriikide tegevuse tagajärjel. Siiski ei ole asi üksnes selles, et inimõiguste rikkumine mujal maailmas mõjutab ringiga ka meid. Pigem on kohustus teistest inimestest hoolida üks kõlbelisi põhinõudeid, mida võib leida kõigist kultuuridest ja religioonidest. Inimõiguste rikkumised leiavad aset kõikjal: mitte ainult teistes riikides, vaid ka meie kodumaal. Sellepärast on inimõigustealane haridus oluline. Ainult täielik teadlikkus, arusaamine ja lugupidamine inimõiguste suhtes annavad meile lootust, et suudame kujundada kultuuri, kus neid õigusi rikkumise asemel austatakse. Seetõttu peetakse inimõigustealast haridust ennast üha sagedamini inimõiguseks.
Inimõigustealane haridus ei ole üksnes moraalne õigus, vaid ka rahvusvaheliste lepetega tagatud juriidiline õigus. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26 öeldakse, et igal inimesel on õigus haridusele ning haridus „peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rasside ja usurühmade vahel ning edendama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevust rahu säilitamisel.” Lisaks öeldakse lapse õiguste konventsiooni artiklis 28, et „distsipliin koolis peab vastama lapse inimväärikusele. Haridus on suunatud lapse isiksuse, vaimuannete, vaimsete ja kehaliste võimete arendamisele, inimõiguste ja põhivabaduste vastu lugupidamise kujundamisele, lapse ettevalmistamisele vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas mõistmise, sallivuse ja võrdsuse vaimus, looduskeskkonna vastu lugupidamise kasvatamisele.”
Inimõigused ei ole üksnes inspiratsiooniallikas.
Inimõigustealane haridus on ühtlasi õigustatud poliitiline nõue. Foorumi „Living, Learning, Acting for Human Rights” sõnumis tunnistatakse, et „Euroopa Nõukogu tegevust suunavad väärtused on meie kõigi suhtes kehtivad universaalsed väärtused, mille keskmes on iga inimese võõrandamatu väärikus”. Seejärel meenutatakse sõnumis, et inimõigused on midagi enamat kui lihtsalt inspiratsiooniallikas: nad on ka kõlbelised ja poliitilised käsud, mida kohaldatakse riikide ja inimeste suhetes samuti nagu riikide- ja inimestevahelistes suhetes.
1.4 Inimõigustealane haridus ÜROs
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon täidab inimõigustealase hariduse valdkonnas maailmas asendamatut rolli. Viinis 1993. aastal toimunud inimõiguste maailmakonverentsil kinnitati taas inimõigustealase hariduse, koolituse ja avalikkuse teavitamise tähtsust inimõiguste edendamisel. Aastal 1994 kuulutas ÜRO Peaassamblee välja inimõigustealase hariduse aastakümne, mis kestis 1. jaanuarist 1995 kuni 31. detsembrini 2004.
Inimõigustealase hariduse maailmaprogramm käivitati 2004. aastal, et arendada inimõiguste kultuuri.
Kõnealuse aastakümne tulemuste hindamise põhjal käivitati 2004. aastal inimõigustealase hariduse maailmaprogramm. Programmi esimesel etapil keskenduti inimõigustealasele haridusele algkoolist gümnaasiumini. Maailmaprogrammi ja selle tegevuskava raames paluti riikidel välja töötada vastavaid algatusi. Inimõiguste nõukogu otsuse kohaselt keskendutakse programmi teisel etapil (2010–2014) inimõigustealasele haridusele kõrghariduses ning kõigi tasandite õpetajate, pedagoogide, riigiteenistujate, korrakaitsjate ja sõjaväelaste koolitamisele
