kollektiivne tegevusraamistik, mis loob aluse valitsuste ja kõigi ülejäänud sidusrühmade koostööks.
Iga inimene ja ühiskonna organ peab selgitus- ja haridustööd tehes edendama austust inimõiguste ja põhivabaduste vastu.
2011. aasta detsembris võttis Peaassamblee vastu ÜRO inimõiguste hariduse ja koolituse deklaratsiooni. Seda deklaratsiooni peetakse läbimurdeliseks, kuna see on esimene otseselt inimõigustealasele haridusele pühendatud rahvusvaheline juriidiline dokument ning on seetõttu väga väärtuslik abivahend huvikaitses ning inimõigustealase hariduse tähtsust selgitavas tegevuses. Deklaratsioonis tunnistatakse, et kõigil „on õigus teada, otsida ja saada infot kõikide inimõiguste ja põhivabaduste kohta ning saada inimõiguste haridust ja koolitust. Inimõiguste haridus ja koolitus on hädavajalik, et edendada üldist austust kõigi inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste vastu kooskõlas inimõiguste üldisuse, jagamatuse ja omavahelise seotuse põhimõtetega.” Deklaratsioon sisaldab ka inimõigustealase hariduse üldist määratlust, mis hõlmab inimõiguste kohta, kaudu ja nimel antavat haridust.
Deklaratsiooni kohaselt on inimõigustealase hariduse ja koolituse edendamine ja tagamine eeskätt riikide ülesanne (artikkel 7).
ÜRO süsteemis koordineerib inimõigustealase haridusega seotud tegevusi Genfis asuv ning inimõiguste nõukogule alluv ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo.
1.5 Inimõigustealane haridus Euroopas
Euroopa Nõukogu
Euroopa Nõukogu liikmesriikide jaoks peaksid inimõigused tähendama midagi enamat kui paljaid deklaratsioone: inimõigused kuuluvad nende õigusraamistikku ning peaksid seetõttu olema noortele antava hariduse lahutamatu osa. Euroopa riigid aitasid oluliselt kaasa 20. sajandi kõige tähtsama inimõigustealase dokumendi, inimõiguste ülddeklaratsiooni sünnile. Deklaratsioon võeti vastu ÜRO Peaassambleel 10. detsembril 1948. aastal. Kaks aastat hiljem võeti vastu ÜRO dokumendil põhinev Euroopa inimõiguste konventsioon, mis kehtib Euroopa Nõukogu kõigi liikmesriikide suhtes. Meile tänasel kujul tuntud inimõigused sündisid suuresti vastureaktsioonina Teise maailmasõja ajal Euroopas ja mujal toime pandud tohututele inimõiguste rikkumistele.
Inimõiguste edendamine tähendab ühtlasi inimõigustealase hariduse edendamist. Investeeringud inimõigustealasesse haridusse kindlustavad igaühe tulevikku; lühiajaliste huvide nimel tehtud kärped hariduses põhjustavad pikaajalist kahju.
Aastal 1985 esitas Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee liikmesriikidele soovituse R (85) 7 koolides inimõiguste õpetamise ja õppimise kohta. Soovituses rõhutati, et kõik noored peaksid inimõigusi tundma õppima ühe osana ettevalmistusest eluks pluralistlikus demokraatlikus ühiskonnas.
Soovitusele anti tugevam alus Euroopa Nõukogu teisel tippkohtumisel (1997), kus liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid otsustasid „käivitada demokraatliku kodanikuhariduse algatuse eesmärgiga suurendada kodanike teadlikkust oma õigustest ja kohustustest demokraatlikus ühiskonnas”. Järgnenud demokraatliku kodanikuhariduse projekt aitas oluliselt edendada ja toetada demokraatliku kodanikuhariduse ja inimõigustealase hariduse lisamist koolisüsteemidesse.
Noorte inimõigustealase hariduse programmi algatamine ning esmalt Kompassi ja hiljem Compasito tõlked aitasid omakorda kaasa inimõigustealase hariduse tunnustamisele, eriti mitteformaalse hariduse ja noorsootöö kaudu.
Aastal 2010 võttis Ministrite Komitee soovitusega CM/Rec (2010) 7 vastu Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse harta. Hartas kutsutakse liikmesriike üles lisama kodanikuharidus ja inimõigustealane haridus tasemehariduse õppekavadesse alus-, põhi- ja keskhariduse tasemel nii üld- kui kutsehariduses. Samuti soovitatakse liikmesriikidel toetada „valitsusväliste organisatsioonide ja noorteorganisatsioonide tegevust kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse vallas, eriti mitteformaalses hariduses. Neid organisatsioone ja nende tegevust tuleks tunnustada haridussüsteemi väärtusliku osana, võimaluse korral toetada neid vajaminevaga ning kasutada täielikult ära oskusteavet, mida nad saavad kõigis õppevormides pakkuda.”
Liikmesriigid peaksid võtma eesmärgiks „anda igale inimesele oma territooriumil võimalus saada kodanikuharidust ja inimõiguste haridust”.
Harta kohaselt peaks inimõigustealast haridust käsitlevate riiklike poliitikate ja õigusaktide eesmärk olema „anda igale inimesele oma territooriumil võimalus saada kodanikuharidust ja inimõiguste haridust”. Hartas nähakse ette inimõigustealase hariduse eesmärgid ja põhimõtted ning soovitatakse seire-, hindamis- ja uurimistegevusi. Hartale on lisatud seletuskiri, milles esitatakse üksikasju ja näited harta sisu ja praktikas kasutamise kohta.
Euroopa Nõukogu rõhutas inimõigustealase hariduse rolli inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel veelgi 1999. aastal inimõiguste voliniku ametikoha loomisega. Voliniku ülesanne on „edendada inimõigustealast haridust ja teadlikkust”, abistada liikmesriike inimõiguste standardite rakendamisel, võimalike õiguslike ja praktiliste kitsaskohtade kindlakstegemisel ning anda nõu inimõiguste kaitse küsimustes üle kogu Euroopa.
Oma ülesandeid täites pöörab volinik erilist tähelepanu inimõigustealasele haridusele, lähtudes seisukohast, et inimõigusi saab teostada üksnes juhul, kui inimesed on oma õigustest teadlikud ja oskavad neid kasutada. Seetõttu on inimõigustealane haridus Euroopa inimõiguste standardite rakendamisel keskse tähtsusega. Volinik on mitmetes aruannetes palunud riikide ametiasutustel inimõigustealast haridust tugevdada. Kooliõpilastele ja noortele, samuti õpetajatele ja valitsusametnikele tuleb õpetada, kuidas edendada sallivust ja teiste inimeste austamist. Seisukohavõtus „Inimõigustealane haridus on prioriteet – vaja on rohkem konkreetseid tegusid”5 ütles volinik, et „hariduses on rohkem tähelepanu pööratud õpilaste ettevalmistamisele tööturu jaoks ning vähem on arendatud elulisi toimetulekuoskusi, mis hõlmavad ka inimõiguste väärtustamist”. Vaja on nii „inimõiguste õpet hariduse kaudu” kui ka „inimõiguste praktiseerimist hariduses”.
Inimõigustealase hariduse õiguse edendamine Euroopa Nõukogus on seega mitmeid valdkondi hõlmav sektoriülene tegevus.
Euroopa Nõukogu koordineerib oma tegevust inimõigustealase hariduse valdkonnas teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh UNESCO, ÜRO inimõiguste ülemvolinik, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Samuti on ta tegutsenud ÜRO inimõigustealase hariduse maailmaprogrammi piirkondliku koordinaatorina.
Euroopa Wergelandi keskus
Norras Oslos asuv Euroopa Wergelandi keskus on kultuuridevahelise mõistmise, inimõiguste ja kodanikuhariduse ressursikeskus. Keskus loodi 2008. aastal Norra riigi ja Euroopa Nõukogu koostööprojektina. Põhilised sihtrühmad on haridustöötajad, teadlased, otsustajad ja teised inimesi mõjutavatel kohtadel töötavad isikud.
Wergelandi keskuse tegevusalad:
• õpetajakoolitajate, õpetajate ja teiste haridustöötajate koolitamine;
• uurimis- ja arendustegevus;
• konverentsi- ja võrgustamisteenused, sh veebipõhine ekspertide andmebaas;
• elektrooniline platvorm teabe, õppematerjalide ja heade tavade levitamiseks.
www.theewc.org
