tõttu (samuti seetõttu, et Kompass koostati algselt noorsootöös kasutamiseks) kalduvad Kompassi autorid olema seda meelt, et mitteformaalne õpe on inimõigustealase hariduse jaoks tihti sobivam vorm. Koolide puhul ei tohiks inimõigustealast haridust käsitada kui õpet, mis piirdub ainult klassiruumiga, vaid see peab avalduma koolielus ja kogukonnas üldiselt. Näiteks õppeasutuste demokraatlik juhtimine on üks tingimus, mis mängib inimõigustealases õppes (ja selle usaldusväärsuses)8 olulist rolli.
Käesolevast käsiraamatust leiate teavet inimõiguste ning mitmete nendega seotud probleemide kohta, samuti üle 60 harjutuse, mille abil inimõigustealast haridust noortele vahendada. Need harjutused ei paikne isolatsioonis. Käsiraamatus on põhjalik jaotis inimõigustealase hariduse aluseks olevate meetodite kohta. Samuti selgitatakse, kuidas harjutusi erinevates olukordades kasutada ning kuidas neid kohandada või edasi arendada. Lisaks antakse teavet ja juhiseid selle kohta, kuidas aidata noortel inimestel neile korda minevate probleemide lahendamiseks midagi reaalselt ära teha (3. peatükk).
2.2 Inimõigustealase hariduse pedagoogiline alus Kompassis
Üksnes teadmistest inimõiguste kohta ei piisa. Inimestel on vaja ka oskusi ja hoiakuid, mis võimaldavad neil inimõiguste kaitsmiseks ühiselt tegutseda. Nad peavad kasutama oma pead, südant ja käsi, et saavutada ülemaailmse inimõiguste kultuuri loomiseks vajalikke isiklikke ja ühiskondlikke muutusi.
Inimõigustealases hariduses on meetod ja sisu omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad.
Terviklik õpe
Inimõiguste küsimused puudutavad isikut tervikuna (keha, mõistus ja hing) ning kõiki elu aspekte hällist hauani. Tervikinimene elab tervikmaailmas, kus kõik on omavahel seotud. Inimõigustealane haridus eeldab terviklikku lähenemist õppimisele. Terviklik õpe soodustab kogu isiksuse arengut, tema intellektuaalse, emotsionaalse, sotsiaalse, füüsilise, kunstilise, loomingulise ja vaimse potentsiaali realiseerimist. Terviklik õpe eeldab ka seda, et see toimub kõiki igapäevaseid kogemusi hõlmavas sotsiaalses kontekstis. Seega on õpe ainetevaheline ning läbib kõiki kooliõppekavade traditsioonilisi aineid.
Terviklik lähenemine tähendab ühtlasi seda, et me tahame õppimisse kaasata kognitiivseid praktilisi ja hoiakulisi aspekte. Seega ei ole oluline üksnes õppe sisu, vaid ka see, kuidas õpitut oma hoiakutes ja käitumises väljendada ning kuidas kasutada seda iseseisvas või ühises tegevuses inimõiguste kaitseks.
Tervikliku õppega on seotud ka eristav õpe. Kompassis kirjeldatud harjutused on koostatud nii, et need sobiksid paljudele erinevatele õppimisstiilidele ja vaimsetele võimetele ning toimiksid nii kognitiivses kui ka afektiivses valdkonnas.
Avatud õpe
Avatud õpe mitte üksnes ei võimalda, vaid lausa soosib ühele probleemile mitme erineva/mitmetahulise vastuse andmist. Osalejaid ei juhita ühe „õige” vastuse suunas, sest elu ei ole mustvalge ning mitmetimõistetavus on meie maailma lahutamatu osa. Avatud õpe suurendab osalejate enesekindlust oma arvamuste väljendamisel ja kriitilisel mõtlemisel. See on inimõigustealases hariduses äärmiselt oluline, sest inimõiguste küsimused toovad alati kaasa erinevaid arvamusi ja arusaamu. Seetõttu peab õppijatel olema võimalik küll ühiselt õppida, kuid ühtlasi väljendada vabalt eriarvamusi või jõuda vastandlikele järeldustele.
Väärtushinnangute selgitamine
Osalejatele antakse võimalusi oma tõekspidamiste ja väärtushinnangute läbimõtlemiseks, selgitamiseks, väljendamiseks ja vastastikuseks võrdlemiseks turvalises keskkonnas, kus lähtutakse iga inimese väärikusest, mõtte- ja sõnavabadusest ning teiste arvamuste austamisest.
Osalus
Inimõigustealases hariduses tähendab osalus, et noored saavad ise kaasa rääkida selles, mida ja kuidas nad inimõiguste kohta õpivad. Osalus arendab noortes mitmesuguseid pädevusi, sh oskust teha otsuseid ja teisi kuulata, samuti empaatiavõimet ja teiste inimeste austamist ning võimet oma otsuste ja tegude eest vastutada.
Osalemiseks on vaja toetavat keskkonda, kus õppijad saavad julgelt harjutustes kaasa lüüa.
Seega peab inimõigustealane haridus andma noortele võimaluse otsustada, milliste teemadega ja mil viisil nad soovivad töötada. See tähendab, et grupijuht või õpetaja täidab eeskätt korraldaja, juhendaja, sõbra või mentori rolli ning ei ole lihtsalt teadmiste edasiandja, kes otsustab üksinda selle üle, mida ja kuidas õpitakse.
Käesolevas käsiraamatus kirjeldatud harjutused eeldavad aktiivset osalust. Tuleb olla aktiivne ja tegutseda, passiivne kõrvaltvaatamine pole võimalik. Selles osas põhineb metoodika suuresti Augusto Boali ja teiste sotsiaalse hariduse, teadlikkuse suurendamise ja vastutustunde kasvatamise valdkonna teerajajate töödel. Kui õppijad/osalejad harjutuses täiel määral ei osale, on parem vastav harjutus edasi lükata või katkestada ning küsida neilt mitteosalemise põhjusi. Ka see kuulub inimõigustealase hariduse juurde.
Osalemiseks on vaja toetavat keskkonda, kus õppijad/osalejad saavad julgelt harjutustes ja protsessides kaasa lüüa. Oluline on suhelda osalejatega läbipaistvalt ja ausalt, rääkides otsekoheselt ka osalemise piirangutest. Parem on osalemise piirangud kohe teatavaks teha, kui üritada olukorda manipuleerida või osalust mängida.
Koostöös õppimine
Teistest inimestest lugupidamise ja koostöö õppimine on üks inimõigustealase hariduse eesmärke. Koostöös õppimine aitab inimestel näha, kuidas nad saavad nii neile endile kui ka kõigile rühma liikmetele kasulike tulemuste nimel ühiselt töötada. Koostöös õppimine soodustab suuremaid saavutusi ja paremat sooritust, hoolivamaid, toetavamaid ja pühendunumaid suhteid, suuremat sotsiaalset pädevust ja eneseväärikust. See vastandub olukorrale, kus õpe on rajatud konkurentsile. Konkurentsil põhinev õppimine kipub tihtipeale soodustama iseenda huvide eelistamist, lugupidamatust kaasõppijate vastu ja võitjate ülbust, samas kui kaotajaid ähvardab motivatsiooni ja eneseväärikuse kadumise oht.
Kogemuspõhine õpe
Kogemus- või avastuspõhine õpe on inimõigustealase hariduse nurgakivi, sest inimõigustealaseid põhioskusi ja väärtushinnanguid, näiteks suhtlemine, kriitiline mõtlemine, huvikaitse, sallivus ja lugupidamine, ei saa õpetada. Need tuleb omandada kogemuste põhjal ja harjutamise käigus.
Teadlikkus inimõigustest on oluline, aga ainult sellest ei piisa. Noored peaksid õppima märksa sügavamalt mõistma seda, kuidas inimõigused kasvavad välja inimeste vajadustest ning miks need õigused vajavad kaitset. Näiteks kui noored ei ole rassilise diskrimineerimisega otseselt kokku puutunud, võivad nad arvata, et see teema neid ei puuduta. Inimõiguste perspektiivist ei ole selline seisukoht vastuvõetav, sest iga inimese ülesanne on kõikjal kaitsta teiste inimõigusi.
Ainult kogemused ei ole õppimiseks piisavad.
Kompass võimaldab õppijatel saada kogemusi mitmesuguste harjutuste abil, näiteks rollimängud ja juhtumivaatlused, kus esitatakse osalejatele läbikaalumiseks küsimusi ja probleeme. Kuid ka kogemused üksinda ei ole piisavad. Et kogemustest midagi õppida, tuleb nende üle arutleda, järeldusi teha ning õpitut praktikas rakendada: ilma kinnistamiseta läheb õpitu kaotsi.
David Kolbi kogemusliku õppimise tsükkel
Aastal 1984 avaldas David Kolb teose „Experiential learning: experience as the source of learning and development” (Kogemuslik õpe: kogemus kui teadmiste ja arengu allikas). Tema teooria kohaselt koosneb õppeprotsess
