on kaheksateist! Me peaaegu ei jõuagi edasi! Iga võidetud hääle kohta kaotame mõne hääle kusagil mujal!”
Goyle kummardus lauale lähemale. „Ehk oleks aeg, Teie Eminents, külastada uuesti meie sõpra ülikoolis…”
Ülemlektor sisistas raevukalt ja Goyle pani suu plaksuga kinni. Glokta vaatas tohutust aknast välja, tehes näo, et ei kuulnud midagi ebatavalist. Vaates andsid tooni ülikooli kuus kõrget murenevat torni. Aga mis abi oleks sealt loota? Sealt kõdu ja tolmu keskelt, neilt lollpeadest adeptidelt?
Sult ei andnud talle pikalt aega selle üle mõtiskleda. „Ma räägin Heugeniga ise.” Ja ta suskas ühte paberilehte sõrmega. „Goyle, kirjutage kuberner Meedile ja üritage ta meie toetajate leeri meelitada. Glokta, korraldage kohtumine lord Wetterlantiga. Ta pole veel teatanud, keda ta pooldab. Minge, teie mõlemad.” Sult pööras saladusi täis paberilehtedele selja ning naelutas Glokta oma kalkide siniste silmade pilguga paigale. „Minge ja tooge… mulle… hääled!”
Pealiku amet
„On vast külm!” hõikas Hagijas. „Praegu peaks ju suvi olema!”
Kolm meest tõstsid pea. Kõige lähem mees oli vana, hallide juustega ning tuulest ja päikesest omajagu parkunud näoga. Kohe tema kõrval oli noorem mees, kellel oli vasak käsi altpoolt küünarnukki puudu. Kolmas oli alles poisike, ta seisis kai tipus ja vaatas tumedale merele, kulm kipras.
Hagijas teeskles nende poole minnes, nagu lonkaks koledasti, ta vedas üht jalga järel ja võpatas kogu aeg justkui valust. Ta liipas edasi, kuni jõudis laterna alla, mis kõlkus teiba otsas häirekella kõrval, ja tõstis savipudeli, et kõik seda näeksid.
Kõige vanema mehe näole venis naeratus, ta toetas oda vastu seina. „Siin vee ääres on kogu aeg külm.” Ta tuli käsi hõõrudes Hagija juurde. „Siis on hea, et sina meile sooja teed, mis?”
„Tõsi ta on. Kõigil on hea meel.” Hagijas tõmbas pudelil korgi pealt ja jättis nööri otsa rippu, siis võttis ühe kruusi ja valas sinna sortsu.
„Koonerdada pole vaja, poiss.”
„Ega vist pole jah.” Hagijas valas veel ühe sortsu kruusi. Ühe käega mees pidi oda käest panema, kui kruus talle ulatati. Poiss tuli viimasena nende juurde ja seiras Hagijat ettevaatlikult.
Vanamees müksas poissi küünarnukiga. „Äkki su emale ei meeldi, et sa jood, poiss?”
„Kellele see korda läheb, mis tema ütleb?” urises poiss, üritades oma hääle hästi karedaks teha.
Hagijas ulatas talle kruusi. „Mina arvan, et kui sa oled küllalt vana, et oda hoida, oled sa küllalt vana ka kruusi hoidmiseks.”
„Ma olen nii vana, kui vaja!” nähvas poiss ja haaras Hagija käest kruusi, aga kui ta sellest jõi, väristas ta ennast. Hagijale meenus, kuidas ta ise esimest korda kärakat sai – tal oli hirmus paha ja ta ei saanud aru, mispärast seda nii koledasti taga aetakse –, ja ta muigas. Poiss arvas ilmselt, et ta naerab tema üle. „Kes sa üldse oled?”
Vanamees väärutas pead. „Ära tee temast väljagi. Ta on veel nii noor, et arvab, et ülbusega saab austust.”
„Pole midagi,” ütles Hagijas, valas endale ka ja pani pudeli tänavakividele, et aega võita ja mõelda, mida öelda, et mitte eksida. „Minu nimi on Cregg.” Tal oli kunagi üks tuttav Cregg, see sai mägedes mingis väikses tapluses surma. Hagijale ta eriti ei meeldinud ja tal polnud aimugi, miks talle see nimi pähe tuli, aga küllap see oli sama hea nimi kui iga teinegi. Ta laksas käega vastu reit. „Mul susati Dunbreci all jalg läbi ja see ei paranenud ära. Ma ei saa enam marssida. Minu sõjamehepäevad on ilmselt möödas, nii et minu pealik saatis mu siia, koos teiega vett vahtima.” Ta vaatas merele, mis loksus ja sätendas kuuvalguses, nagu oleks elus. „Aga ega ma selle pärast väga ei kurvasta ka. Ausalt öeldes oli mul võitlemisest juba villand.” See viimane oli vähemalt tõsi.
„Ma tean, mis tunne sul on,” ütles Ükskäsi ja vehkis oma köndiga. „Kuidas seal praegu on?”
„Pole viga. Unioon kükitab ikka väljaspool omaenda kindluse müüre ja üritab igatmoodi sisse pääseda, meie aga oleme teisel pool jõge ja ootame neid. Nii on juba mitu nädalat.”
„Ma kuulsin, et mõned poisid läksid Uniooni poolele üle. Ma kuulsin, et vana Kolmpuu oli Dunbreci all, sai tolles lahingus surma.”
„Rudd Kolmpuu oli võimas mees,” märkis vana valvur, „võimas mees.”
„Tõsi,” noogutas Kolmpuu. „Seda ta oli.”
„Aga ma kuulsin, et Hagijas astus tema asemele,” lausus Ükskäsi.
„Tõesti või?”
„Nii ma kuulsin. See Hagijas on üks hirmus raipenahk. Igavene suur mees. Teda kutsutakse Hagijaks nagu seda koera, sest ta hammustas kunagi ühel naisel rinnanibu küljest.”
Hagijas pilgutas silmi. „Või niimoodi? Noh, mina pole teda kunagi näinud.”
„Ma kuulsin, et Verine Üheksa oli ka seal,” sosistas poiss, silmad suured, nagu räägiks kummitusest.
Teised kaks valvurit turtsatasid selle jutu peale. „Poiss, Verine Üheksa on surnud, ja hea ongi, et sellest õelast sunnikust lahti sai.” Ükskäsi judistas end. „Pagan küll, ajad sina mõnikord ikka tobedat juttu!”
„Ma kuulsin nii.”
Vanamees rüüpas ahnelt tulivett ja matsutas suud. „Pole tähtis, kes kus oli. Uniooni omad tüdinevad ilmselt ära, kui oma kindluse tagasi saavad. Tüdinevad ära ja lähevad koju tagasi, üle mere, ja kõik on jälle nii nagu enne. Siia Uffrithi nad igatahes ei tule.”
„Tõsi,” nõustus Ükskäsi rõõmsalt. „Siia ei tule nad kindlasti.”
„Miks me siin siis vahti peame?” kurtis poiss.
Vanamees pööritas silmi, nagu oleks seda küsimust juba kümme korda kuulnud ja iga kord samamoodi vastanud. „Sellepärast, et meil on selline ülesanne, poiss.”
„Ja kui sul on ülesanne, tuleb seda korralikult täita.” Hagijale meenus, et Logen oli sedasama öelnud, ja Kolmpuu ka. Nüüd olid mõlemad läinud, tagasi poris, aga need sõnad olid ikkagi täitsa õiged. „Isegi kui ülesanne on igav või ohtlik või verine. Isegi kui sa parema meelega seda ülesannet ei täidaks.” Hagijal oli kole kusehäda. Tal oli sellistel puhkudel alati kusehäda.
„Tõsi mis tõsi,” lausus vanamees ja vaatas naeratades kruusipõhja. „Mõned asjad tuleb ära teha.”
„Nii see on. Aga kahju on. Te paistate toredad poisid.” Ja Hagijas sirutas käe selja taha, nagu tahaks perset sügada.
„Kahju?” Poiss oli hämmeldunud. „Mis mõttes k…”
Siis ilmus Dow tema selja taha ja lõikas tal kõri läbi.
Peaaegu samal hetkel suruti Morni räpane käsi Ükskäe suule ja valvuri rinnast, kuuehõlmade vahelt, libises välja verine mõõgaots. Hagijas kargas vana valvuri juurde ja lõi teda noaga kolm korda kiiresti roietesse. Vanamees hakkas kähisema ja lõi vankuma, silmad pärani, kruus ikka veel käes, kärakasegune sülg suust nirisemas. Siis varises ta maha.
Poiss
