üks asi veel, Dow…” Dow pöördus ringi. „Ära naisterahvaid ka tülita.”
„Kelleks sa mind õige pead?” küsis Dow, hambad hämaruses kiiskamas. „Kas sa arvad, et ma olen mingi elajas?”
Ja oligi kõik. Ainult Hagijas ise, Morn ja veel paar meest jäid merele vaatama. „Hmm,” tegi Morn ja noogutas aeglaselt. Tema suust oli see väga kõrge kiitus.
Hagijas osutas teiba poole. „Võta see kell,” ütles ta. „Võib-olla on sellest ikkagi veel miskit kasu.”
Kõigi surnute nimel, tegi see alles lärmi. Hagijas pidi silmad pilukile tõmbama, terve tema käsi võbises, kui ta noapäraga vastu kella kolkis. Ta ei tundnud end nii paljude hoonete vahel, müüride ja tarade vahele surutuna just eriti hästi. Ta polnud kuigi suurt osa oma elust linnas veetnud, ning see osa, mille ta oli linnas veetnud, polnud kuigi tore. Ta kas põletas midagi ja tegi pärast piiramist muud pahandust või konutas Bethodi vanglas ja ootas, millal ta maha lüüakse.
Ta pilgutas silmi ja vaatas kivikatuste, vanast hallist kivist müüride, tumeda puidu ja määrdunudhalli krohvi segadikku, mis kõik oli hõredast vihmast libe. Tundus imelik, et inimesed magavad niimoodi kasti sees ja ärkavad iga päev täpselt samas kohas. Juba selle mõtte peale läks tal sees kõhedaks, nagu poleks kella tärin teda juba niigi küllalt närviliseks teinud. Ta köhatas ja pani kella enda kõrvale tänavakividele. Siis jäi ta seisma ja ootama, üks käsi mõõgapäral, mis vähemalt tema lootust mööda andis mõista, et tal on tõsi taga.
Mööda tänavat tulid platsuvad sammud ja väljakule jooksis väike tüdruk. Tal vajus suu lahti, kui ta nägi neid seal seismas – tosin habemes ja relvastatud meest, Tul Duru nende seas. Tõenäoliselt polnud ta näinud ühtki meest, kes oleks pooltki nii suur. Ta pöördus järsult ringi, et teisele poole joosta, ja oleks märgadel munakividel peaaegu libastunud. Siis nägi ta Dow’d, kes istus otse tema ees puudehunniku otsas, selg muretult vastu seina toetatud ja paljas mõõk käes, ning ta tardus paigale nagu kivi.
„Pole midagi, tüdruk,” urises Dow. „Jää sinna, kus oled.”
Inimesi tuli juurde, nad kiirustasid igalt poolt väljakule ja nad kõik said sama jahmatuse osaliseks, kui nägid ootavat Hagijat ja tema poisse. Peamiselt tulid naised ja poisikesed, paar vanameest oli ka. Kella hääl oli nad voodist välja ajanud, nad olid alles poolunes, silmad punased, näod loppis, riided sassis, relvastatud sellega, mis iganes kätte oli sattunud. Ühel poisil oli lihakirves. Üks vanamees oli küürus mõõga raskuse all, mis paistis veel vanem kui ta ise. Ühel heinahangu ja tumeda sassis juuksepahmakaga tüdrukul, kes tuli üsna esimeste hulgas, oli ilme, mis meenutas Hagijale Sharit. Karm ja mõtlik, selline ilme, millega Shari Hagijat vaatas, enne kui nad koos pikali heitsid. Hagijas põrnitses tüdruku musti paljaid jalgu ja lootis, et ei pea teda tapma.
Et asjaga kõige kiiremini ja lihtsamini ühele poole saada, pidi linnarahvale korralikult hirmu nahka ajama. Niisiis üritas Hagijas rääkida nagu mees, keda peab kartma, mitte nagu mees, kes on hirmu pärast ise peaaegu püksi tegemas. Ta üritas rääkida nii, nagu Logen oleks rääkinud. Aga võib-olla oleks siis hirmu rohkem kui hädapärast vaja. Siis pigem nagu Kolmpuu. Karm ja õiglane, ja tahab teha nii, et kõigile oleks parem.
„Kas linnavanem on teie hulgas?” urises ta.
„See olen mina,” kähistas mõõgaga vanamees, nägu jahmatusest lõtv – ta ju avastas, et keset tema linna platsi on mitukümmend hästi relvastatud võõrast meest. „Minu nimi on Brass. Kes kurat teie olete?”
„Mina olen Hagijas ja see siin on Harding Morn ja see suur poiss on Tul Duru Kõuepilv.” Mõnel läksid silmad suureks, mõned sosistasid omavahel. Paistis, et neid nimesid on kuuldud. „Meil on siin viissada sõjameest ja me võtsime öösel teie linna ära.” Selle peale kostsid mõned ahhetused ja kiljatused. Tegelikult oli Hagijal mehi pigem kahesaja ligi, aga seda polnud linnaelanikele küll tarvis öelda. Niimoodi võiksid nad arvama hakata, et mõistlik oleks vastu hakata, ja Hagijal polnud mingit tahtmist mõnda naisterahvast läbi torgata ega ka ise mõne naisterahva poolt läbi torgatud saada. „Siinsamas lähedal on meil veel palju mehi ja teie valvurid on kõik nööriga kinni tõmmatud. Need, keda me ei pidanud maha lööma. Mõned minu poisid – ja te peaks teadma, et ma mõtlen Musta Dow’d…”
„See olen mina.” Üle Dow’ näo vilksas inetu naeratus ja mõned linlased tõmbusid temast kartlikult eemale, nagu oleks neile öeldud, et seal istub kurat ise.
„… nojah, nemad tahtsid teie majadele pikema jututa tule otsa panna ja teid tapma hakata. Teha niimoodi, nagu meil oli kombeks, kui Verine Üheksa meie pealik oli, saate aru, mida ma silmas pean?” Rahva seas hakkas üks laps nutma, märjalt nuuksuma. Lihakirvega poiss vahtis ringi, kirves käes võbisemas, tumedajuukseline tüdruk pilgutas silmi ja haaras hangu kõvemini pihku. Oli selge, et nad said jutu tuumast aru. „Aga mina arvasin, et annan teile võimaluse alla anda, kuna linn on täis naisterahvaid ja lapsi ja selliseid. Minul on arved klaarida Bethodiga, mitte teiega. Unioon tahab seda linna sadamaks kasutada, siitkaudu mehi ja moona ja muid sihukesi asju vedada. Vähem kui tunni pärast on nad oma laevadega siin. Ja neid on palju. Nad võtavad linna üle, ükskõik kas te olete sellega nõus või mitte. Ma tahan öelda seda, et me võime teha seda veriselt, kui te niimoodi tahate. Surnud teavad, et meil on selles osas kogemust. Aga te võite ka relvad ära anda, kui teil neid on, ja me võime kõik ilusti ja… mis sõna see oligi?”
„Tsiviliseeritult,” ütles Morn.
„Täpselt. Ilusti ja tsiviliseeritult läbi saada. Mis te ütlete?”
Vanamees näperdas mõõka, paistis, et parema meelega ta toetuks sellele, kui vibutaks seda. Ta vaatas müüridele, kust mõned Hagija mehed vastu vaatasid, ja tema õlad vajusid longu. „Paistab, et meil pole enam midagi teha. Nii et sina oled Hagijas, jah? Ma arvasin alati, et sa oled üks nutikas sunnik. Siin pole niikuinii enam suurt kedagi, kes teie vastu võitleks. Bethod võttis kõik mehed, kes jõudsid korraga oda ja kilpi hoida.” Ta vaatas armetut rahvasumma enda ümber. „Kas te naised jätate rahule?”
„Me jätame nad rahule.”
„Need, kes tahavad, et nad rahule jäetaks,” ütles Dow ja vahtis hanguga tüdrukut himuralt.
„Me jätame nad rahule,” urises Hagijas ja vaatas Dow’d karmilt. „Ma hoolitsen selle eest.”
„Olgu siis pealegi,” kähistas vanamees, komberdas Hagija juurde, kummardus võpatades ja laskis roostes mõõga tema jalge ette kukkuda. „Minu meelest oled sa parem inimene kui Bethod. Ilmselt ma peaks sind armulikkuse eest tänama, kui te ikka oma sõna peate.”
„Mhmh.” Hagijal ei olnud tunnet, et ta oleks väga armulik olnud. Ta ei arvanud, et kai peal tapetud vanamees oleks talle eriti tänulik, või ühe käega mees, kes selja tagant läbi torgati, või läbilõigatud kõriga poiss, kellel oleks veel terve elu ees olnud ja kellelt see rööviti.
Ükshaaval astusid ka teised ette ning ükshaaval kukkusid relvad hunnikusse – kui neid saab ikka relvadeks nimetada. Hunnikus olid peamiselt ainult vanad roostes tööriistad ja koli. Poiss tuli viimasena ja laskis lihakirvel tärinal teiste asjade hulka kukkuda, vaatas korra hirmunult Musta Dow’ poole, siis läks kähku tagasi teiste juurde ja klammerdus tumedapäise tüdruku käe külge.
Seal nad siis seisid kobaras, silmad pärani, ja Hagijas tundis peaaegu nende hirmu lõhna. Nad ootasid, et Dow ja tema mehed hakkaksid neid sealsamas raiuma. Nad ootasid, et nad aetakse mõnda majja, pannakse sellel uksed-aknad kinni ja siis sellele tuli otsa. Hagijas oli näinud, kuidas seda kõike tehakse. Niisiis ei saanud ta neile sugugi süüks panna, et nad tõmbusid üksteise
