toob tarkust ainult tarkadele. Rumalad muudab see veelgi rumalamaks. Isand Üheksasõrm! Kas te olete otsustanud Põhja tagasi pöörduda?”
Logen tegi vee põrnitsemisse väikese pausi. „Mul pole mingit põhjust siia jääda.” Ta vaatas Ferro poole ja see vaatas kurjalt vastu.
„Mis sa minu otsa vahid?”
Logen vangutas pead. „Tead, mis? Mul pole vähimatki aimu, kurat võtaks.” Kui nende vahel oli kunagi olnud midagi armastusetaolist, siis paistis, et nüüd on see päästmatult kokku varisenud ja morniks vaenulikkuseks muutunud.
„Noh,” ütles Bayaz ja kergitas kulme. „Kui te olete otsustanud.” Ta sirutas Logenile käe ja Jezal vaatas, kuidas põhjalane seda surus. „Andke siis Bethodile minu poolt ka paar jalahoopi, kui olete temast jagu saanud.”
„Seda ma teen, kui tema enne minust jagu ei saa.”
„Jah, ülespoole lüüa pole kunagi kerge. Aitäh teile abi eest, ja viisakuse eest. Võib-olla saate ühel päeval jälle Suurde Põhja Raamatukokku tulla ja minu külaliseks olla. Siis vaatame koos järvele ja meenutame naerdes oma vahvaid seiklusi läänes.”
„Loodan küll.” Kuid Logen ei näinud välja, nagu oleks ta suuteline eriti naerma või ka lootma. Ta nägi välja nagu inimene, kellel on valikud otsa saanud.
Jezal vaatas vaikides, kuidas köied kaile visati ja kinnitati, pikk trapp kriiksudes välja lükati ja see vastu kive kraapis. Bayaz hõikas oma õpilasele: „Isand Quai! Meil on aeg maale minna!” Ja kahvatu noormees sammus oma õpetaja kannul laevalt maha, ilma et oleks kordagi selja taha vaadanud. Vend Pikk-koib läks tema järel.
„Õnn kaasa siis,” ütles Jezal ja sirutas Logenile käe.
„Ja sulle ka.” Põhjalane naeratas laialt, ei teinud Jezali käest väljagi ja haaras ta hoopis tugevasse ja ebameeldivalt lõhnavasse embusse. Niimoodi seisid nad ühe natuke liigutava ja natuke piinliku hetke, siis patsutas Üheksasõrm talle õlale ja laskis ta lahti.
„Võib-olla me kohtume Põhjas.” Jezali hääl oli kõigist tema pingutustest hoolimata õige pisut kare. „Kui mind sinna saadetakse…”
„Võib-olla, aga… ma loodan vist, et ei kohtu. Nagu ma ütlesin, otsiksin mina sinu asemel endale hea naise ja jätaksin tapmise neile, kellel on vähem aru peas.”
„Sellistele nagu sina?”
„Täpselt. Sellistele nagu mina.” Logen vaatas Ferro poole. „Ongi siis kõik, Ferro, või mis?”
„Hmh.” Ferro kehitas kondiseid õlgu ja sammus mööda trappi maale.
Logeni nägu tuksatas. „Olgu siis,” pomises ta naise seljale. „Oli tore tunda.” Ta näitas Jezalile oma sõrmekönti ja liigutas seda. „Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et ta oskab naistega ümber käia.”
„Mhmh.”
„Täpselt.”
„Ja-jah.” Jezal avastas, et lahkumine on kummaliselt keeruline. Nad olid Üheksasõrmega viimased kuus kuud peaaegu kogu aeg koos olnud. Algul tundis ta põhjalase vastu ainult põlgust, kuid nüüd oli tal tunne, nagu peaks ta lahkuma vanemast vennast, keda ta väga austab. Tegelikult oli tunne veel palju hullem, sest oma päris vendadest polnud Jezal kunagi eriti kõrgel arvamusel olnud. Niisiis ebales ta tekil ja Logen vaatas teda laia muigega, nagu aimaks täpselt, mida ta mõtleb.
„Ära muretse. Ma üritan kuidagi sinuta hakkama saada.”
Jezalil õnnestus samuti muie näole sundida. „Peaasi, proovi siis meeles pidada, mida ma õpetasin, kui peaksid jälle võitlusse sattuma.”
„Ma arvan, et kahjuks on see peaaegu kindel, et ma jälle võitlusse satun.”
Siis ei jäänudki Jezalil muud üle, kui selg pöörata ja trapi tärinal maale astuda, teeseldes ise, nagu oleks talle tuulega mingi prügi silma sattunud. Tundus, et kaile Bayazi ja Quai, Pikk-koiva ja Ferro kõrvale on pikk tee.
„Ma usun, et isand Üheksasõrm oskab enda eest hoolt kanda,” märkis Esimene Maag.
„Igatahes,” kõhistas Pikk-koib. „Vähesed oskavad seda temast paremini!”
Nad võtsid suuna linna ja Jezal vaatas veel viimast korda üle õla tagasi. Logen tõstis käe reelingult, et talle viibata, siis tuli mingi laohoone nurk vahele ja põhjalane kadus selle taha. Ferro viivitas hetke ja põrnitses üle õla mere poole, käed rusikasse surutud, lõualihased tukslemas. Siis ta pöördus ja nägi, et Jezal vaatab teda.
„Mis sa vahid?” Ja ta trügis Jezalist mööda ning läks teistele järele, Adua rahvast kihavatele tänavatele.
Linn oli täpselt samasugune, nagu Jezal seda mäletas, kuid ometi oli kõik teistmoodi. Hooned tundusid olevat kokku kuivanud ja armetult kobarasse tõmbunud. Isegi lai Keskmine tänav, linna võimas tuiksoon, paistis Vana Impeeriumi hiiglasuurte avaruste ja varemetes Aulcuse aukartustäratavate vaadete järel kohutavalt kokku surutud. Tohutul tasandikul oli taevas olnud kõrgem. Siin oli kõik justkui vähendatud ja mis veel hullem – siin oli ebameeldiv lõhn, mida Jezal polnud kunagi varem tähele pannud. Ta sammus, nina kirtsus, ning põikles temaga pidevalt kokku põrkavate vastutulijate voolus pahaselt vasakule ja paremale.
Kõige kummalisemad olidki just inimesed. Juba mitu kuud ei olnud Jezal näinud korraga rohkem kui kümmet inimest. Nüüd ühtäkki tungles neid ümberringi tuhandeid, kõik raevukalt oma asjaajamistele keskendunud. Nad olid pehmed, puhtaks küüritud ja maitsetult kirevate värvidega kaunistatud, nüüd tundusid nad Jezalile veidrad nagu tsirkuseartistid. Mood oli edasi liikunud, sellal kui tema Läänes kõnnumaal surmaga silmitsi oli. Kübaraid kanti nüüd teise nurga all, varrukad olid paisunud, nende lõige oli avaram, särgikraed olid aga kokku tõmbunud, nii et veel kõigest aasta tagasi oleksid need tundunud skandaalselt madalad. Jezal turtsatas vaikselt. Tundus kummaline, et selline tobedus oli teda kunagi huvitanud, ja ta vaatas ülima põlgusega, kuidas salk lõhnastatud keigareid uhkelt mööda sammub.
Nende salk aga kahanes, kui nad edasi liikusid. Kõigepealt jättis Pikkkoib nendega ülevoolavalt hüvasti, surus kõigil kätt, rääkis, milline au ja privileeg see talle oli, ning jagas lubadusi taas kohtuda, mis, nagu Jezal kahtlustas ja tegelikult ka üsnagi lootis, olid ebasiirad. Nelja Nurga lähedal suure turuplatsi juures saadeti tavapäraselt tusane ja vaikiv Quai mingit ülesannet täitma. Nii jäi Jezali kaaslaseks ainult Esimene Maag, Ferro vantsis vihaselt nende järel.
Ausalt öeldes poleks Jezalil olnud midagi selle vastu, kui nende salk oleks veel märkimisväärselt kahanenud. Üheksasõrm tõestas, et on ustav kaaslane, kuid ülejäänud kokkusobimatu seltskonna liikmeid poleks Jezal tõesti õhtusöögikülalisteks valinud. Ta oli juba ammu kaotanud lootuse, et Ferro põrnitsev soomus mõraneb ja paljastab hooliva hinge. Kuid Ferro põhjatu pahurus oli vähemalt ettearvatav. Bayaz oli tõenäoliselt veelgi kõhedusttekitavam seltsiline: pool vanaisalikku head tuju, pool kes teab mida. Kui vana maag suu lahti tegi, võpatas Jezal iga kord, oodates mõnda inetut üllatust.
Kuid praegu lobises ta üsna sõbralikult. „Kas tohib küsida, mis plaanid teil nüüd on, kapten Luthar?”
„Noh, küllap mind saadetakse Anglandi, põhjalaste vastu võitlema.”
„Arvatavasti. Kuigi kunagi ei tea, millise pöörde saatus võib teha.”
See ei meeldinud
