veel ka läbi!” Kuid tegelikult ütles Jezal ainult: „Jah, muidugi.” Ta võttis vana maagi käe, valmistudes seda lõdvalt suruma. „See oli suur au.”
Kuid Bayazi haare oli jahmatavalt tugev. „Seda on tore kuulda.” Jezal tõmmati vanamehe näole korraga väga lähedale ja ta vaatas kõhedakstegevalt väikese vahemaa tagant tema sätendavatesse rohelistesse silmadesse. „Võib-olla peame varsti jälle koostööd tegema.”
Jezal pilgutas silmi. „Koostöö” ei kõlanud sugugi hästi. „Noh, siis… ee… võib-olla me… näeme hiljem?” Jezalile oleks rohkem meeldinud, kui nad ei näeks mitte hiljem, vaid mitte kunagi.
Kuid Bayaz ainult naeratas laialt, kui Jezali surisevad sõrmed lahti laskis. „Oh, ma olen täiesti kindel, et me kohtume veel.”
Päike paistis mõnusalt läbi lõhnava seedri võra ja heitis maapinnale tähnilise varju, täpselt nagu varem. Mõnus tuuleke puhus läbi õue ja linnud sädistasid puuokstel täpselt nagu alati. Vanad kasarmuhooned ei olnud muutunud, nende sahiseva luuderohuga kaetud müürid surusid kitsale õuele igast küljest peale. Kuid sellega sarnasus Jezali rõõmsate mälestustega ka lõppes. Mööda toolide jalgu oli üles roninud kerge samblakiht, lauapinnale oli kogunenud paks kiht linnuväljaheiteid, rohi oli juba mitu nädalat pügamata ja seemnepead kõrte otsas peksid Jezali sääremarju, kui ta nende vahelt läbi astus.
Kaardimängijad ise olid ammu kadunud. Jezal vaatas varjude liikumist hallil puidul ja meenutas kaaslaste naerukõla, suitsu ja kange alkoholi maitset ning tunnet, mida kaardid käes tekitasid. Siin oli istunud Jalenhorm, kes üritas paista sitke ja mehine. Siin oli Kaspa naernud naljade üle, mida heideti tema enda üle. Siin oli West tooli seljatoele naaldunud ja alistunud hukkamõistuga pead vangutanud. Siin oli Brint närviliselt oma kaarte sorteerinud, lootes suurt võitu, mida kunagi ei tulnud.
Ja siin oli olnud Jezali koht. Ta tiris tooli selle külge klammerduva rohu seest välja, võttis istet, tõstis ühe saapas jala lauale ja kallutas tooli tagumistele jalgadele. Nüüd tundus raske uskuda, et ta oli siinsamas istunud, teisi vaadanud ja plaane haudunud, mõelnud, kuidas oma sõpru kõige paremini alandada. Ta ütles endale, et ei hakka enam kunagi selliste rumalustega tegelema. Igatahes ei mängi ta rohkem kui paar ringi.
Kui ta oli arvanud, et põhjalik pesemine, hoolikas habemepiiramine, üksikute karvade väljakitkumine ning pikk ja tüütu juustekorrastamine tekitavad koduse tunde, siis pidi ta pettuma. Pärast neid tuttavaid toiminguid tundis ta end oma tolmustes tubades endiselt nagu võõras. Raske oli saabaste ja nööpide läikimalöömisest ja kuldpoortide sättimisest lihtsalt niisama elevusse minna.
Kui ta lõpuks seisis peegli ees, kus ta kunagi ammu oli veetnud nii palju naudisklevaid tunde, avastas ta, et tema peegelpilt on täiesti selgelt kõhedakstegev. Visserini peeglist vaatas talle vastu kõhn, tuulest ja päikesest parkunud seikleja, kelle liivakarva habe ei suutnud eriti varjata inetut armi kõveral lõual. Tema vanad mundrid tundusid kõik ebameeldivalt kitsad, kraapivalt kõvaks tärgeldatud, lämmatavalt ahta kraega. Tal polnud enam vähimatki tunnet, nagu need kuuluksid talle. Tal polnud enam tunnet, et ta on sõdur.
Pärast nii pikka eemalolekut ei teadnud ta õieti enam isegi seda, kellele ta peaks oma saabumisest ette kandma. Peaaegu kõik ohvitserid, keda ta tundis, olid sõjaväega Anglandis. Ilmselt oleks ta võinud lordmarssal Varuzi üles otsida, kui oleks väga tahtnud, aga ei saanud salata, et nüüd oli ta ohtude kohta juba nii palju teada saanud, et ei kippunud enam neile vastu tormama. Ta täidab oma kohust, kui palutakse. Kuid kohustused peavad ta ise üles leidma.
Senikaua oli tal aga muud tegemist. Juba see mõte tekitas temas üheaegselt kohutavat hirmu ja elevust, nii et ta lükkas sõrme krae vahele ja sikutas seda avaramaks, üritades survet kõris vähendada. Sellest polnud abi. Kuid nagu Logen Üheksasõrmele nii väga meeldis öelda: parem on asi ära teha kui selle hirmus elada. Jezal võttis oma paraadmõõga, aga kui ta oli hetke põrnitsenud jaburat pronksist ornamenti selle käepidemel, viskas ta mõõga põrandale ja lõi jalaga voodi alla. Proovi paista väiksem, kui tegelikult oled, oleks Logen öelnud. Jezal võttis oma rännakust kulunud ja tolmuse pika mõõga, pistis läbi vööaasa, hingas sügavalt sisse ja läks ukse juurde.
Tänavas ei olnud midagi heidutavat. See asus vaikses linnaosas, sumisevast ärist ja kõmisevast tööstusest kaugel. Kõrvaltänaval reklaamis noateritaja kähedahäälselt oma tööd. Tagasihoidlike majade räästaste all kudrutasid leigelt tuvid. Kusagil läheduses valjenes ja hääbus jälle kabjaklobin ja tõllarataste kolin. Kui see välja arvata, oli kõik vaikne.
Jezal oli majast korra juba mõlemas suunas mööda käinud ega julgenud seda rohkem teha, kartes, et Ardee näeb teda aknast, tunneb ta ära ja hakkab pead murdma, mis pagan tal plaanis on. Niisiis tiirutas Jezal nüüd tänava otsas ringiratast, harjutades sõnu, mida ukse taha ilmudes öelda.
„Ma olen tagasi jõudnud.” Ei-ei, liiga ülespuhutud. „Tere, kuidas läheb?” Ei, liiga igapäevane. „See olen mina, Luthar.” Liiga jäik. „Ardee… ma igatsesin sinu järele.” Liiga meeleheitlik. Ta nägi, et mingi mees vaatab teda ühest ülakorruse aknast. Ta köhatas ja hakkas kiiresti maja poole sammuma, pomisedes ikka ja uuesti: „Parem on asi ära teha, parem on asi ära teha, parem on asi ära teha…”
Tema rusikas kloppis uksele. Ta seisis ja ootas, süda kurgus tagumas. Riiv klõpsatas ja Jezal manas näole oma kõige lipitsevama naeratuse. Uks avanes ning talle vahtis vastu lühike, ümara näoga ja äärmiselt ilutu tüdruk. Kuidas asjad ka muutunud polnud, ei saanud olla vähimatki kahtlust, et see pole Ardee. „Jah?”
„Ee…” Teenija. Kuidas Jezal võis olla selline narr ja arvata, et Ardee tuleb ise uksele? Ta on lihtinimene, aga mitte kerjus. Jezal köhatas. „Ma jõudsin tagasi… see tähendab… kas Ardee West elab siin?”
„Elab küll.” Teenijatüdruk lükkas ukse niipalju lahti, et Jezal sai hämarasse esikusse astuda. „Kellest ma teatan?”
„Kapten Lutharist.”
Teenijatüdruku pea nõksatas, nagu oleks selle külge kinnitatud nähtamatu nöör ja Jezal oleks seda sikutanud. „Te olete kapten… Jezal dan Luthar?”
„Jah,” pomises Jezal midagi mõistmata. Kas on võimalik, et Ardee rääkis temast teenijatega?
„Oh… oh, kui te ootaksite, palun…” Teenijatüdruk osutas ühele uksele ja kiirustas minema, silmad suured, nagu oleks Gurkhuli keiser sisse sadanud.
Hämar elutuba jättis mulje, nagu oleks selle sisustanud keegi, kellel on liiga palju raha, liiga vähe head maitset ja selgelt liiga napilt ruumi oma plaanide täitmiseks. Seal oli mitu kohutavalt paksu polstriga tooli, ülemäära suur ja ülemäära kaunistatud puhvetkapp ning ühel seinal monumentaalne maal – kui see oleks veel suurem olnud, oleks selle äramahutamiseks tulnud sein maha lõhkuda ja osa naabermajast hõivata. Kardinate vahelt tuli kaks tolmust valguskiirt, mis panid kiiskama äärmiselt läikivaks häilitud, kuid pisut vankuva vanaaegse laua pinna. Omaette oleks iga mööblitükk veel vastuvõetav olnud, kuid üheskoos oli nende mõju üpris lämmatav. Kuid seda kõike kortsuskulmul vaatav Jezal ütles endale, et ta oli tulnud ikkagi Ardee, mitte tema mööbli pärast.
See oli naeruväärne. Tema põlved olid nõrgad, suu oli kuiv, pea käis ringi, ja iga hetkega läks see kõik hullemaks. Tal polnud olnud sellist hirmu isegi Aulcuses, kus ümberringi oli karjuv šankademass. Ta tegi toas närviliselt tiiru, tõmbas sõrmi rusikasse ja ajas jälle sirgu. Ta vaatas välja, vaiksele tänavale. Ta kummardus üle ühe tooli, et tohutut maali vaadata. Maalil lebaskles toolil lihaseline kuningas, kellel oli peas hiiglaslik kroon, tema jalge ees kummardasid ja kaapisid kintsu karusnahkadega ääristatud rõivastes isandad. Jezal arvas, et kuningas maalil
