vaatasid silmi pilgutades Hagijat ja Tuli ja Musta Dow’d ning siis üksteisele otsa. Nad neelatasid ja värisesid ja pomisesid vaimudele tänu. Seejärel läksid nad aeglaselt laiali, kes kuhu. Nad olid elus, kõigi suureks kergenduseks.
„Kenasti tehtud, pealik,” sosistas Tul Hagijale kõrva. „Kolmpuu ise poleks ka paremini hakkama saanud.”
Teiselt poolt nihkus Hagijale lähemale Dow. „Aga naiste osas, kui minu arvamust küsida, siis…”
„Ma ei küsi,” ütles Hagijas.
„Kas te olete minu poega näinud?” Üks naine ei läinud koju. Ta käis ühe mehe juurest teise juurde, silmad pisaratest märjad ja nägu murest meeletu. Hagijas langetas pea ja vaatas mujale. „Minu poeg, ta oli valves, mere ääres! Kas te nägite teda?” Ta sikutas Hagija mantlit ning küsis murduva ja nutuse häälega: „Palun, kus mu poeg on?”
„Kas sa arvad, et ma tean igaühe kohta, kus ta parajasti on?” nähvas Hagijas naise märga näkku. Ta sammus minema, nagu oleks tal ilmatu hulk tähtsaid asju ajada, aga mõtles ise kogu aeg – sa oled argpüks, Hagijas, sa oled üks kuradi närune argpüks. Oled alles kangelane, said naistest ja lastest ja vanameestest pettusega jagu.
Jah, pealik olla pole lihtne.
See õilis sõda
Võimas vallikraav oli üsna piiramise alguses tühjaks lastud, nii et alles jäi lai, musta pori täis säng. Teisel pool vallikraavi, silla otsas, olid sõdurid ametis ühe vankri juures, nad vedasid laipu kraavi kaldale ja lasksid neil lõdvalt alla veereda. Need olid kindluse viimaste kaitsjate laibad, lõhkiraiutud ja põlenud, vere- ja poriplekke täis. Need olid metsmehed, kaugelt idast Crinna jõe tagant, sassis juuste ja habemega. Pärast kolme kuu pikkust konutamist Dunbreci müüride taga paistsid nende kehad haletsusväärselt kokku kuivanud, haletsusväärselt nälginud. Nad peaaegu polnudki enam inimeste moodi. Westil oli raske nii armetute olendite alistamise üle rõõmustada.
„Kuidagi kahju,” pomises Jalenhorm, „nad ju võitlesid nii vapralt. Ja nüüd säärane lõpp.”
West vaatas, kuidas järjekordne närudes kogu libises kraavikaldast alla poriste jäsemete puntrasse. „Enamik piiramisi lõpeb nii. Eriti vaprate jaoks. Nad maetakse sinna sopa sisse ja siis lastakse vesi jälle kraavi. Vahujõe vesi voolab neist üle ja nende vaprusel või vaprusetusel pole enam mingit tähtsust.”
Dunbreci kindlus kõrgus ähvardavalt kahe ohvitseri kohal, kui nad üle silla sammusid, müüride ja tornide mustad siluetid olid raske valge taeva taustal nagu tohutud heidutavad augud. Pea kohal tiirutasid mõned hatused linnud. Veel paar lindu kraaksus armilistel müüriharjadel.
Kindral Kroy meestel oli läinud terve kuu, et üle sellesama silla pääseda, nad löödi ikka ja jälle veriselt tagasi, kuid lõpuks murdsid nad pideva noolte, kivide ja keeva vee saju all rasketest väravatest läbi. Järgnes veel nädal klaustrofoobseid tapatalguid, et nad saaksid tungida läbi tosina sammu pikkuse käigu silla taga, teisest väravast kirve ja tulega läbi murda ning viimaks välimise müüri vallutada. Kõik eelised olid kaitsjate poolel. Kindlus oli ülima hoolega just niimoodi kavandatud.
Ja kui piirajad väravatest läbi pääsesid, siis nende mured alles algasid. Sisemine müür oli välimisest kaks korda kõrgem ja paksem ning kõrgema müüri harjal olijatel oli kõikjal parem positsioon. Kuuest koletislikust tornist heidetud kivide eest ei olnud mingit kaitset.
Teise müüri vallutamiseks olid Kroy mehed katsetanud kõiki meetodeid piiramise käsiraamatust. Nad proovisid kirkade ja kangidega, kuid müür oli jalamil viie sammu paksune. Nad üritasid müüri alt tunnelit läbi kaevata, aga maapind kindluse ümber oli veest läbi imbunud ja selle all oli kõva Anglandi kalju. Nad pommitasid kindlust kiviheitemasinatega, kuid ei suutnud võimsaid bastione õieti kriimustadagi. Nad jooksid ikka ja uuesti peale piiramisredelitega, tervete lainete ja üksikute salkadena, üllatusena öösel või jultunult päeva ajal, kuid nii pimeduses kui päevavalguses liipasid läbikukkunud uniooni sõdurite hõredad read tagasi, vedades langenuid kurvalt järel. Viimaks proovisid nad kindluse metsikute kaitsjatega ühe põhjalasest tõlgi abil läbi rääkida, kuid vaest meest hakati väljaheidetega pilduma.
Lõpuks õnnestus neil kindlus vallutada puhtalt tänu vedamisele. Üks ettevõtlik seersant, kes oli mõnda aega valvurite liikumist uurinud, proovis müüri öö varjus köie ja haardekonksuga vallutada. Ta ronis üles ja tosinkond vaprat meest järgnes talle. Nad ründasid kaitsjaid ootamatult, tapsid mitu nende meest ja vallutasid väravahoone. Kogu operatsioon võttis kümme minutit ja läks maksma ühe Uniooni sõduri elu. Westi meelest oli irooniline, et pärast seda, kui Uniooni väed olid proovinud iga kaudset meetodit ja kõrvalteed ning veriselt tagasi löödud, marssisid nad lõpuks sisemisse kindlusse avatud peavärava kaudu.
Nüüd oli üks sõdur sissepääsu võlvkaare lähedal kummargil ja oksendas häälekalt mustadele kiviplaatidele. West möödus temast halva eelaimusega, saapakontsade klõpsumine pikas võlvkäigus kajamas, ning jõudis avarale õuele kindluse südames. Õu oli korrapärase kuusnurga kujuline, see kordas sümmeetrilise põhiplaaniga kindluse sisemiste ja välimiste müüride kuju. Kuid West uskus, et kindluse arhitektidele poleks meeldinud, millisesse seisukorda see põhjalastest oli jäänud.
Õue servas asunud pikk puithoone, võib-olla tall, oli rünnaku käigus süttinud, sellest oli nüüd järel ainult söestunud talade rägastik, mis alles hõõgus. Nendel, kes lahingutest jäänud segadust koristasid, oli liiga palju tööd väljaspool müüre, nii et siin vedelesid igal pool ikka veel mahakukkunud relvad ja kägardunud laibad. Hoovi ühe nurga lähedale olid ridadena paigutatud väljasirutatud Uniooni surnud, kes olid kaetud tekkidega. Põhjalased lebasid kõikvõimalikes asendites, kõhuli või selili, kössis või väljasirutatult sealsamas, kuhu olid kukkunud. Surnute all kiviplaatides olid sügavad krammid, ja mitte ainult kolme kuu pikkuse piiramise kaootiliste kahjustuste pärast. Kivisse oli raiutud suur ring ja selle sees olid väiksemad ringid, keeruliselt paigutatud kummalised märgid ja sümbolid. Westile ei meeldinud selle kõige väljanägemine sugugi. Mis veel hullem, tema ninna jõudis eemaletõukav hais, mis oli veel teravam kui põlenud puidu lehk.
„Mis siin ometi niimoodi haiseb?” pomises Jalenhorm ja kattis suu käega.
Üks lähedalolev seersant kuulis teda. „Paistab, et meie põhjalastest sõbrad arvasid heaks kindlust väheke kaunistada.” Ta osutas ülespoole ja West vaatas, kuhu tema soomuskindas käsi näitas.
Need olid nii lagunenud, et Westil läks hetk aega, taipamaks, et need on inimjäänused. Need olid naelutatud, käed-jalad laiali, kõigi tornide sisekülgedele, kõrgele müüride äärde ehitatud hoonete kohale. Nende kõhust rippusid välja mädanevad soolikad, mis kubisesid kärbestest. Neile oli verine rist kõhule lõigatud, nagu põhjalased selle kohta ütlesid. Oli veel aimata erksavärviliste Uniooni mundrite räbalaid, mis lipendasid tuules roiskuva liha keskel.
Oli selge, et surnukehad on seal rippunud juba pikemat aega. Kindlasti pandi need sinna juba enne piiramise algust. Võib-olla juba siis, kui kindlus põhjalaste kätte langes. Algsete kaitsjate laibad olid müürile naelutatud ja seal kõik need kuud mädanenud. Paistis, et kolmel surnukehal pole pead. Võib-olla olid marssal Burrile kõik need kuud tagasi saadetud kingitused kuulunud just nende surnukehade juurde. West avastas, et mõistatab täiesti mõttetult, kas mõni meestest oli veel elus olnud, kui ta müürile naelutati. Tema suhu tõusis sülge, kärbeste sumin tundus korraga vastikult vali.
Jalenhorm oli läinud näost valgeks nagu viirastus. Ta ei lausunud ainsatki sõna. Ja seda polnud vajagi. „Mis siin juhtus?” küsis West kokkusurutud hammaste vahelt vaikselt, sama palju iseendalt kui kelleltki teiselt.
„Noh,
