lita!” karjuti teiselt poolt tänavat.
Kolm linnavahti olid kogunenud räbaldunud kleidi ja määrdunud näoga kerjustüdruku ümber. Üks linnavaht oli tema kohal kummargil, kepp pihku pigistatud, ja karjus talle näkku. Tüdruk oli kössi tõmbunud. Toimuvat oli vaatama kogunenud rahulolematu rahvasumm, peamiselt töölised linnast ja maalt, kes polnud eriti puhtamad kui kerjus ise.
„Miks te ei võiks teda rahule jätta?” porises keegi.
Üks linnavaht astus hoiatavalt sammu rahva poole ja tõstis kepi, tema kaaslane aga haaras tüdrukul õlas ja lõi tema topsi jalaga ümber, nii et mõned mündid veeresid kõlinal rentslisse.
„See tundub küll liig olevat,” ütles Jezal vaikselt.
„Nooh…” Bayaz vaatas, lõug tõstetud. „Selliseid asju tuleb kogu aeg ette. Kas sa tahad öelda, et pole enne näinud, kuidas kerjust minema aetakse?”
Muidugi oli Jezal seda näinud, ja sageli, ja ta polnud selle peale kunagi kulmugi kergitanud. Kerjuseid ei saa ju lihtsalt tänavatele risuks jätta. Kuid miskipärast häiris see teda praegu. Õnnetu laps põtkis jalgadega ja nuttis ning linnavaht tiris teda selja peal veel ühe sammu edasi, täiesti mõttetu jõhkrusega. Oli ilmselge, et see pakub linnavahile mõnu. Jezalile ei hakanudki niivõrd vastu mitte nende tegu ise, vaid see, et nad tegid seda tema ees, ilma et oleksid tema tunnetele mõelnud. Mingil moel tegi see temast justkui nende kaasosalise.
„See on häbiväärne,” sisistas ta kokkusurutud hammaste vahelt.
Bayaz kehitas õlgu. „Kui see sind nii väga häirib, võta siis midagi ette.”
Vahtkondlane valis just selle hetke, et tüdruku pulstunud juustest haarata ja talle kepiga järsk hoop anda. Tüdruk kiljatas ja kukkus, varjates kätega pead. Jezali nägu moondus. Ühe hetkega oli ta rahvasummast läbi tunginud ja andnud vahimehele matsuva jalahoobi vastu tagumikku, nii et mees siruli rentslisse lendas. Üks tema kaaslastest hakkas Jezali poole tulema, kepp tõstetud, kuid vaarus kohe tagasi. Jezal taipas endalegi üllatuseks, et ta on mõõgad tõmmanud, nende häilitud terad helkisid maja varjus hämaruses.
Pealtvaatajad ahhetasid ja tõmbusid eemale. Jezal pilgutas silmi. Tal polnud olnud vähimatki kavatsust asjaga nii kaugele minna. Võtku pagan seda Bayazi ja tema jaburat nõuannet. Kuid nüüd polnud enam midagi parata, ta pidi selle lõpule viima. Ta manas näole oma kõige kartmatuma ja üleolevama ilme.
„Veel üks samm ja ma torkan su läbi nagu sea, kes sa oledki.” Ta vaatas linnavahtidele üksteise järel otsa. „Noh? Kas keegi tahab mind proovile panna?” Ta lootis kogu südamest, et keegi neist ei taha seda, kuid paistis, et tal polegi vaja muretseda. Kindlameelse vastupanuga silmitsi seistes muutusid vahid araks, nagu arvata oligi, nad püsisid Jezali mõõkade löögiulatusest väljaspool.
„Linnavahtidega nii ei käituta. Me leiame su üles, võid sellele kindel…”
„Minu leidmine ei valmista vähimatki raskust. Ma olen kapten Luthar kuninga kaardiväest. Ma elan Agriontis. Eksida on võimatu – see on see kindlus linna kohal!” Ta osutas oma pika mõõgaga piki tänavat, nii et üks vahtkondlane hirmunult eemale vaarus. „Ma olen valmis teid teile sobival ajal vastu võtma, siis võite minu eestkostjale lordmarssal Varuzile seletada, miks te käitusite nii häbiväärselt selle naisterahvaga, Uniooni kodanikuga, kelle ainsaks kuriteoks on see, et ta on vaene!”
Muidugi oli see kõne naeruväärselt ülespuhutud. Jezal avastas selle viimase osa juures, et peaaegu punastab. Ta oli vaeseid alati põlanud ja ta polnud kaugeltki kindel, et tema vaated oleksid pöördeliselt muutunud, aga ta läks hoogu ja tal ei jäänud üle midagi muud, kui uhkelt lõpetada.
Kuid tema sõnadel oli linnavahtidele mõju. Kolm meest taganesid eemale, miskipärast muiates, nagu oleks kõik läinud täpselt nii, nagu nad plaanisid, ja jätsid Jezali rahvahulga soovimatu heakskiidu alla.
„Hästi tehtud, poiss!”
„Hea, et kellelgi on julgust.”
„Mis ta ütles, mis tema nimi oligi?”
„Kapten Luthar!” möirgas Bayaz korraga, nii et Jezal, kes nüüd juba mõõku tuppe pani, võpatas ja pöördus tema poole. „Kapten Jezal dan Luthar, läinudaastase Turniiri võitja, kes äsja jõudis tagasi seiklusrikkalt reisilt läände! Tema nimi on Luthar!”
„Kas ta ütles Luthar?”
„See, kes Turniiri võitis?”
„See ta on! Ma nägin, kuidas ta Gorstist jagu sai!”
Kogu rahvasumm vahtis Jezalit päranisilmi ja austusega. Üks neist sirutas käe, nagu tahaks tema kuube puudutada, ja Jezal taganes vankudes ning oleks peaaegu komistanud kerjustüdruku otsa, kes oligi kogu selle asko põhjuseks.
„Tänan teid!” hüüdis tüdruk ülevoolavalt, inetu lihtrahva aktsendiga, mille tema verine suu veel eemaletõukavamaks muutis. „Oh, tänan teid, härra!”
„Tühiasi.” Jezal nihkus äärmise piinlikkusega eemale. Lähedalt vaadates oli näha, et tüdruk on äärmiselt räpane, ja Jezalil polnud vähimatki tahtmist mõnda tõbe külge saada. Tegelikult oli kogu rahvasumma tähelepanu kõike muud kui meeldiv. Ta nihkus neist aina eemale, selg ees, samal ajal kui inimesed teda vaatasid ja imetlevalt sosistasid, naeratus näol.
Kui nad Neljast Nurgast eemaldusid, vaatas Ferro Jezalit, kulm kortsus. „Kas sa tahad midagi öelda?” nähvas Jezal lõpuks.
Ferro kehitas õlgu. „Sa pole enam selline argpüks nagu enne.”
„Ma tänan selle eepilise kiituse eest.” Jezal pöördus pahaselt Bayazi poole. „Mida paganat see veel tähendas?”
„See tähendas seda, et sa sooritasid heateo, mu poiss, ja mina vaatasin seda uhkusega. Paistab, et minu õpetused ei olnud sinu peale täielikult raisatud.”
„Ma pidasin silmas,” urises Jezal, kellel oli tunne, et Bayazi lakkamatu õpetamine pole talle midagi andnud, „mida te mõtlesite, et minu nime niimoodi kõigile kuulutasite? Nüüd läheb see lugu üle terve linna laiali!”
„Sellele ma ei mõelnudki.” Maag muigas vaevumärgatavalt. „Mulle tundus lihtsalt, kapten Luthar, et te olete oma ülla teo eest austuse ära teeninud. Aitate neid, kellel pole nii hästi läinud, tõttate hättasattunud tütarlapsele appi, kaitsete nõrku ja nii edasi. See on tõesti imetlusväärne.”
„Aga…” pomises Jezal, kahtlustades, et teda tehakse narriks.
„Siin lähevad meie teed lahku, mu noor sõber.”
„Aa. Tõesti või?”
„Kuhu sa siis lähed?” nähvas Ferro umbusklikult.
„Mul on mõned asjad ajada,” vastas maag, „ja sina tuled minuga kaasa.”
„Miks ma peaks tulema?” Pärast sadamast lahkumist paistis Ferro olevat pahuramas tujus kui kunagi varem – ja see polnud mingi tühine saavutus.
Bayaz pööras silmad taeva poole. „Sellepärast, et sul puudub suhtlemisanne, mis on vajalik, et sellises paigas kauem kui viis minutit hakkama saada. Mille pärast siis veel? Teie lähete ilmselt tagasi Agrionti?” küsis ta Jezalilt.
„Jah. Jah, muidugi.”
„Ega
