kas või plaadid üles ja vahetage välja, kui vaja.” Tema pilk eksis jälle mädanevatele laipadele tornidel ja tema kõht jõnksatas valusalt. „Ja pakkuge kümnemargast vaevatasu mehele, kellel on niipalju julgust, et üles ronida ja need surnukehad alla tuua.”
„Kümme marka, härra kolonel? Teie seal, tooge see redel siiapoole!”
West pöördus ja sammus Dunbreci kindluse avatud väravatest välja, hoides hinge kinni ja lootes kõigest südamest, et tal ei tule enam kunagi juhust seda külastada. Kuid ta teadis, et tuleb siia tagasi. Kas või ainult unenägudes.
Kohtumised Kroy ja Poulderiga oleksid võinud ka kõige tervema inimese väga kergesti haigeks teha, kuid lordmarssal Burr ei kuulunud kindlasti kõige tervemate inimeste hulka. Tema Majesteedi vägede juht Anglandis oli sama armetult kokku kuivanud kui Dunbreci kaitsjad, tema lihtne munder lotendas keha ümber, kuid tema nahk tundus luude peal liiga pingule tõmmatud olevat. Tosina lühikese nädalaga oli ta jäänud tosin aastat vanemaks. Tema käed värisesid, huuled võbisesid, ta ei suutnud kaua püsti seista ja ratsutada ei suutnud ta üldse. Aeg-ajalt krimpsutas ta nägu ja vabises, nagu piinaksid teda ennenägematud valuhood. West ei saanud aru, kuidas ta vastu peab, kuid ta pidas vastu ja töötas neliteist tundi päevas või enamgi. Ta täitis oma kohustusi täpselt sama hoolsalt kui enne. Kuid nüüd tundus, et need kohustused õgivad teda tükkhaaval.
Burr põrnitses süngelt, käed kõhu peal, suurt kaarti, mis kujutas piirialasid. Vahujõgi oli püstine looklev sinine joon kaardi keskel, Dunbrec must kuusnurk, mille juures oli keerdudega kiri. Dunbrecist vasakul oli Unioon. Paremal oli Põhi. „Niisiis,” kähistas Burr, hakkas köhima ja üritas häält puhtaks saada. „Kindlus on jälle meie käes.”
Kindral Kroy noogutas jäigalt. „Nii see on.”
„Lõpuks ometi,” märkis Poulder vaikselt. Paistis, et kindralid pidasid Bethodit ja tema põhjalasi endiselt ainult väikeseks häirivaks teguriks tõelise vaenlase, teineteise kõrval.
Kroy läks turri, tema staabiohvitserid hakkasid pomisema nagu parv vihaseid ronki. „Dunbreci kavandasid Uniooni parimad sõjaväearhitektid ja selle ehitamisel ei hoitud kulusid kokku! Selle vallutamine ei olnud tühine ülesanne!”
„Muidugi, muidugi,” urises Burr, pingutades kõigest väest, et kindralite mõtted omavaheliselt lahingult kõrvale juhtida. „Seda oli pagana raske vallutada. Kas meil on aimu, kuidas see põhjalastel õnnestus?”
„Pole elus kedagi, kes ütleks, millist nõksu nad kasutasid, härra marssal. Kaitsjad võitlesid surmani, ühegi erandita. Viimased nende seast barrikadeerisid end talli ja panid selle põlema.”
Burr vaatas Westi poole ja vangutas pead. „Kuidas sellist vaenlast mõista? Mis seisukorras kindlus praegu on?”
„Vallikraav on tühjaks lastud, välimine väravahoone osaliselt hävitatud, sisemine müür märkimisväärselt kahjustatud. Kaitsjad lõhkusid mõned hooned maha, et saada põletamiseks puitu ja meie pihta loopimiseks kive, ülejäänud hooned on aga…” Kroy maigutas suud, nagu ei suudaks õigeid sõnu leida. „Väga halvas seisukorras. Parandustööd võtavad mitu nädalat.”
„Mhh.” Burr masseeris pahaselt kõhtu. „Kinnine Nõukogu tahab väga, et me läheksime üle Vahujõe põhja poole nii kiiresti kui võimalik ning vaenlast tema enda maal ründaksime. See oleks kärsitule elanikkonnale positiivne uudis ja nii edasi.”
„Uffrithi vallutamine,” pistis Poulder, näol hiiglama rahulolev ilme, „on meie olukorra palju paremaks teinud. Me saime ühe hoobiga enda kätte ühe Põhja parimatest sadamatest, mille asukoht on ideaalne meie vägede varustamiseks, kui me vaenlase territooriumile tungime. Enne pidi kõik tulema Anglandist vankritega, mööda viletsaid teid, halva ilmaga. Nüüd saame varustust ja abivägesid tuua laevaga ja peaaegu otse rindele! Ja kõik see õnnestus ainsagi hukkunuta!”
West ei kavatsenud lasta Poulderil selle eest au endale võtta. „Igatahes,” lausus ta tuimal ja ühetoonilisel häälel. „Meie põhjalastest liitlased on taas kord osutunud hindamatuteks.”
Poulderi punastes kuubedes staabiohvitserid kortsutasid kulmu ja porisesid. „Neil oli selles oma osa,” oli kindral sunnitud tunnistama.
„Nende juht Hagijas pakkus ise selle plaani välja, viis selle oma meeste abil ise täide ning andis avatud väravate ja kuulekate kodanikega linna teile üle. Mina sain niimoodi aru.”
Poulder põrnitses vihaselt Kroyd, kes lubas nüüd endale ülimalt lahja muige. „Linn on minu meeste käes ja nad koguvad sinna juba varusid! Me ründasime vaenlast tiivalt ja sundisime ta Carleoni poole taganema! Kindlasti on praegu oluline ikkagi see, kolonel West, mitte see, kes täpselt mida tegi!”
„Just nimelt!” sekkus Burr ja vehkis oma suure kämblaga. „Te mõlemad olete oma kodumaale tohutuid teeneid osutanud. Kuid nüüd peame mõtlema sellele, et õnnestumised jätkuksid. Kindral Kroy, las töölisterühmad jäävad siia Dunbreci parandustöid lõpetama ja üks rügement aadlike saadetud sõdureid jääb kindlust kaitsma. Palun leidke selline rügement, mille komandör tunneb oma tööd. Oleks piinlik – väga pehmelt öeldes –, kui me kindlusest teist korda ilma jääksime.”
„Ma ei eksi,” lõrises Kroy Poulderile otsa vaadates. „Võite kindel olla.”
„Ülejäänud väed võivad minna üle Vahujõe ja teisel kaldal formeeruda. Siis saame hakata ida ja põhja poole, Carleoni poole tungima, tuues moona Uffrithi kaudu. Me oleme vaenlase Anglandist minema kihutanud. Nüüd peame edasi tungima ja Bethodi põlvili suruma.” Ning marssal surus ühe käe rusika raskelt teise käe peopesssa.
„Minu üksus on homme õhtuks teisel pool jõge,” sisistas Poulder Kroyle otsa vaadates. „Täies lahingukorras!”
Burr krimpsutas nägu. „Me peame tegutsema ettevaatlikult, öelgu Kinnine Nõukogu mida tahes. Viimati ületas Uniooni sõjavägi Vahujõe siis, kui kuningas Casamir Põhja tungis. Ilmselt ei pea ma teile meelde tuletama, et ta sunniti üsna korratult lahkuma. Bethod on meile ennegi ninanipsu mänginud, ja omaenda territooriumile taganedes muutub ta ainult tugevamaks. Me peame koostööd tegema. Meil ei käi siin mingi võistlus, härrased.”
Kaks kindralit asusid otsekohe võistlema selles, kumb suudab marssalile paremini takka kiita. West ohkas sügavalt ja hõõrus ninajuurt.
Uus inimene
„Ja olemegi tagasi.” Bayaz silmitses linna, kulm kortsus: hele, valge poolkaar laius sätendava lahe ümber. Linn lähenes aeglaselt, kuid kindlalt, sirutus Jezalile vastu, tervitas teda ja mähkis ta oma embusse. Silm seletas juba üksikasju, majade vahelt piilusid rohelised pargid, hoonetesegadikust tõusid valged tornid. Jezal nägi juba Agrionti kõrguvaid müüre, poleeritud kuplid helkisid. Kõige kohale kerkis ähvardavalt Looja Maja, kuid nüüd tundus isegi sellest tohutu suurest heidutavast hoonest õhkuvat soojust ja turvalisust.
Jezal oli kodus. Ta oli ellu jäänud. Tal oli tunne, nagu oleks see olnud sada aastat tagasi, kui ta seisis õnnetult ja masendunult üsna sarnase laeva ahtris ning vaatas, kuidas Adua kurvalt kaugusse vajub. Lainete loksumise, purje plaksumise ja merelindude kriiskamise taustal hakkas tema kõrv eristama linna kauget kõma. See tundus talle kõige kaunima muusikana, mida ta oli eales kuulnud. Ta pani silmad kinni ja hingas läbi ninasõõrmete tugevalt sisse. Lahe terav soola ja merekõdu lõhn tundus tema keelele magus nagu mesi.
„Paistab, et reis meeldis teile väga, kapten,” märkis Bayaz raske irooniaga.
Jezal sai ainult naeratada. „Mulle meeldib väga selle lõpp.”
