labaseks …“ Vilma vangutas laitvalt pead. „Ma olen küllalt palju häid romaane lugenud ja filme näinud, eks nooruses ka üht-teist hingelist läbi elanud … Sina aga räägid, nagu inimestel tundeid ei olekski! Sa salgad armastuse täielikult maha, aga mina usun siiamaani, et niisugune tunne on olemas. Minule ei ole seda suurt ja õiget, mõlemapoolset armastust osaks saanud, aga mõtlen siiamaani, et olen vaid õnnetu erand, see äpu, kes lihtsalt pole meestele meeldinud …“
„Mõtle parem nii, et sul on vedanud, oled paljust tülist ja pahandusest pääsenud ja ole õnnelik!“ See meenutus kõlas Estri öelduna kibestunult, peaaegu parastavalt.
„Jääd minuga nõusse, et lihtsam on üldse mitte mehega koos elada, ilma saab hakkama küll?“
„Vilmakene, suur vahe on kuidagiviisi hakkamasaamisel või heal ja õnnelikul kooselul!“ ütles Ester rõhutades. „Aga nüüd ma saan aru, et seda kunsti ei ole mina ka osanud! Oma arust püüdsin küll teha kõike õigesti, aga nüüd ma saan aru, midagi on valesti läinud! Mul oli oma arust kõik, mis vaja, mees, lapsed, enam-vähem korralik pere … Aga nüüd olen üksi, pole enam meest ega lapsi, kõik on laiali!“
„Sa pole kunagi rääkinud, miks Andres ikkagi ära maale läks?“
„Ütles, et päritolu juured lõid välja …“ muigas Ester hapult. „Mina olen põline linnainimene, aga Andrese vanemad tulid linna siis, kui talurahvast hakati sundkorras kolhoosi ajama. Nemad jätsid oma talu vennale ja põgenesid linna. Aga kui Eesti jälle iseseisvaks sai, olid vanad juba surnud, siis lõigi Andresele pähe, et tema peab oma esivanemate tallu minema.“ Ester oli ootamatult süüdistava, isegi halvustava tooni võtnud, nii et Vilma heitis sõbrannale uuriva pilgu.
„Sinule oli see siis vastukarva? Maaelu poleks sulle sobinud?“
Ester mühatas küsimuse peale rahulolematult.
„Mina ei oska niiviisi töötada, et päeval pole algust ega lõppu, mina olen harjunud, et töötan kellast kellani ja siis olen vaba. Mis mul siin linnas viga elada?“
„Jah, mis sul siin linnas viga elada …“ kordas Vilma sõbrannaga nõustudes, aga lisas siis parasjagu aasivalt: „Aga nüüd, kui sa enam tööl ei käi, siis ehk polegi enam see linnaelu nii lihtne ja huvitav? Siis võib-olla lähed Andrese juurde maale?“
Estri ilme muutus järsult. Naine pööras näo akna poole, nagu oleks väljas midagi huvitavat märganud, aga kogu tema olek ütles, et hetkel ta näeb oma vaimusilma ees midagi muud ja sugugi mitte meeldivat. Ja siis tuli vastus.
„Ei lähe Andrese juurde! Sinna ei saagi minna!“
1
Andres Angervaks oli oma vanemate kodutalu esimest korda näinud vist viieaastasena, kui nad seal isa-emaga kolhoosnikust onu perel külas käisid. Mingi mälestus oli sellest käigust kuskile mälusoppi talletunud, kõige rohkem mäletas ta kõrget rohtu, mis oli talle kohati üle pea ulatunud, aga ka nõgesepõõsaid, mille eest ema teda eriti hoiatas ja mis just seetõttu pisipoisis erilist huvi äratasid; ta lihtsalt ei saanud muidu, kui pidi salamahti ühte niisugust ennenägematut, sakiliste leheservadega tumerohelist ja talle parajasti ninani ulatuvat nõgesetaime näppima. Aga kohe vallandus ka kisa.
„Ai-aa-ai, nõges nõelas!“ oli ta kogu kõrist karjunud, kuni ema haiget saanud sõrmed oma pihku võttis ja neile peale puhus, et valu kiiremini üle läheks.
Veel oli teda sealse kõrge jõekalda eest hoiatatud. Jõgi, õigemini küll oja, polnud kiirevooluline ega ammugi mitte lai, aga oli aastasadade jooksul endale üsna sügava sängi uuristanud. Jõekünka talu oli rajatud kruusaseljandikule ja just seal, paarkümmend sammu talu väravakohta tähistavatest põllukividest, algas järsak, kust lapsel olnuks imelihtne alla veereda ja pahaendeliselt mustendavasse vette sumatada. Niisugune oht oli isegi viieaastasele silmaga märgatav, ning jõekaldast oli Andres tookord targu eemale hoidnud. See hirm oli tal siiamaani meelde jäänud.
Nüüd, kui sellest esmakäigust oli möödunud ligi nelikümmend aastat ja aastatuhande lõpuni oli jäänud vaid viis talve, seisis ülal kaldapõndakul tookordse põlvepikkuse jõnglase asemel kõigiti jõus keskealine mees, kes ümbrust silmitsedes üritas silmale midagi tuttavlikku või meeldivat tabada, aga veel enam püüdis iseendas selgusele jõuda. Oli kevad, lehekuu, mil puude-põõsaste suvine roheline rüü oli just täit mõõtu kätte saamas ja kuluhalli ammu niitmata rohumaa alt hakkas uus, veel arglik rohelus lapiviisi välja paistma. Võilillede esimesed erkkollased õied olid avanenud ja kõrgel trillerdavad lõokesed kuulutasid täiel häälel, et kevad on tõesti kätte jõudnud.
Jõekünka talu oli juba paari aasta eest elaniketa jäänud. Üksik sugulane, keda peres onu Oskariks nimetati, oli pärast insulti ligi kuu aega voodihaige olnud, tõusnud küll jälle jalule, aga õiget liikujat, ammugi mitte üksinda hakkamasaajat, temast enam ei tulnudki. Vanem poeg oli ta enda peresse viinud ja Jõekünka talu jäänud sellest ajast ilma hooleks.
Pärimispaberite kaudu talu omanikuks tunnistatud linnameest Andres Angervaksa hakkas aga Jõekünkal ringi vaadates aina enam vaevama kahjutunne, et peab selle talu maha müüma. Sest koht oli ilus, loodus pakkus siin kõike, alates tihedast kuusemetsast ja ojakäärudesse peituvast ammu raadamata lepikuks kasvanud karjamaast kuni kõigiti korralike põldudeni, mis olid juba mitu aastat söötis seisnud. Ja hoonedki – onu Oskar oli osanud hoolitseda, et kõigil olid katused vihma pidanud, ja see tagas, et nii elumaja, laut kui ka ait olid vähemalt taastamiskõlblikuna säilinud.
„Mis sa lollust räägid – et meie võiksime Jõekünkale elama asuda, päriselt maale minna? Maale ja veel nii kaugele, maailma lõppu! Ei tule kõne allagi, jäta see loll mõte!“ oli Ester mehe üliettevaatlikult ja arutlevalt esitatud plaani lausa maa sisse trampinud. Naise arvates kuulus niisugune mõte samamoodi teostumatu utoopia sfääri nagu käsi lehvitades linnuna lendu tõusmine või vaimuna läbi umbse kivimüüri kõndimine.
Andres oligi algul naisega nõusse jäänud ja teda algul ahvatlenud maale asumise oma hinges maha laitnud. Seda toetas ka teadmine, et ta on vaid endiste talupidajate pisipõngerjana linna toodud poeg, kes on maaelu näinud vaid filmis või mööda sõites läbi autoakna. Ometi tema hinges tekkinud kripeldus ei lakanud, Eesti riigi lausa unelmaline taasärkamine ahvatles pärandatud talu hoopiski uuest vaatepunktist – täpsemalt öeldes omaniku pilguga – nägema. Olla tõeliselt oma maa, oma põliskodu peremees – see mõte pakkus Andresele äkki varem tunnetamata ahvatlust. Kuskil hakkas kripeldama ka hinge puudutav salasoov, mis järele mõeldes aina enam kohustuseks muutus – ta peab oma esivanemate talu jälle ellu äratama!
Niiviisi vaid ühes suunas mõeldes oli lihtne sellest patriootilisest ideest vaimustuda ja isegi eufooriasse sattuda, sest siis paistis tulevik ainult heledates ja rõõmsates värvides. Siiski oli Andres Angervaks juba keskikka jõudnud ja reaalset elu tunnetanud mees, kes oskas asja ka teisest küljest näha: see ettevõtmine tähendaks ränka ja ennastsalgavat tööd, aga kindlasti ka riske ja paratamatuid ebaõnnestumisi. Pealegi olid maal elamise tingimused, rääkimata igasugustest maatöödest, talle seni kaugeks jäänud, aga millegipärast tundusid nüüd, pärast ilusal kevadpäeval Jõekünkale tehtud uurimisreisi, hoopiski intrigeeriva väljakutsena. Tekkis isegi trotslik eneseusaldus: kui teised saavad maal elamisega hakkama, miks siis mina ei peaks saama! Jõekünka talu laokile jäänud majapidamist üle vaadates oli ta isegi üllatunud, et nähtuga liitus sedamaid ka mõte – kuidas seda või teist lagunema hakkavat hooneosa või katusenurka oleks vaja remontida, et see edasi püsiks … Mõte läks veelgi kaugemale – mida ja kuidas peaks Jõekünkal ümber ehitama, et hooned kodusemaks muutuksid ja siin oleks kõigiti mugav elada …
Ega Andres reaalselt mõeldes poleks suutnudki nende peret talus elavana kujutleda,
