mitte palgatööd! Kõigepealt lähen Jõekünkale ja vaatan, mis seal ära teha annab,“ seletas mees rõhutatud enesekindlusega, aga ka veidi tõrjuval toonil, sest haistis Estri olekus varjamatut umbusaldust. Abielus üsna tavaline situatsioon, kus naine end targemaks peab.
„Jõekünkale? Miks sul on vaja enne müüki seal veel midagi teha ja ennast vaevata? Nagunii müüme selle maha!“ Ester tõmba kulmud kortsu ja uuris nüüd mehe kinnist ilmet juba üksikasjalikumalt. Andrese nägu tundus talle korraga justkui võõras ja tundetu. Ja mees ütleski:
„Ei! Ma ju ütlesin, et meie ei müü Jõeküngast maha.“ See tuli Andreselt nüüd juba kindla otsusena ja toonil, mis tunnistas nagu kohtus: see otsus edasikaebamisele ei kuulu!
„Mis jama sa ajad? Me ju otsustasime, et …“
„Sina otsustasid! Mina pole nii otsustanud. Ja võta teadmiseks, et mina oma talu ei kavatse müüa.“
Ester oleks seda kuuldes nagu kühmu vajunud. Kohendas end toolil paremini istuma ja pomises vaid paar sõna:
„Segaseks läinud …“
Angervaksade peres ei olnud kombeks oma tööst rääkida. Ega sellest poleks olnudki midagi eriliselt huvitavat rääkida – ühe tavalise linnalasteaia majandusjuhataja igapäevatöö on liiga rutiinne, et sealt midagi esileküündivat ja huvitavat, seega jutustamisväärset leida, naiste omavahelised jutud poleks meest nagunii huvitanud. Ning Andres, kelle töö oli peamiselt mitmesuguste tehnikakaupade laost väljaandmine ja ka tellijatele kättetoimetamine, ei tulnud selle pealegi, et tema tegevus võiks naist huvitada. Sellest, et ta oli viimasel ajal üsna palju aega veetnud ehitusmaterjalide prospekte ja hinnakirju sirvides, ei olnud põhjust naisele rääkida. Niiviisi püüdis Andres Jõekünkale esmatarvilike materjalide ligikaudset kogust ja maksumust välja arvestada ja see polnud temale kui ehitusalal võõrale just lihtne ülesanne. Veelgi enam kummitas meest küsimus – kust leida ehitustöös kogenud abiline, kes Jõekünka hoonete lagunenud kohti asjatundlikult remontida aitaks, ja mis peaasi – selle töö eest hingehinda ei küsiks?
Rahale mõeldes tundis Andres alati kurgus ebamäärast ängistust, nagu hakkaks midagi hingamist takistama. Rahakott oli nende peres alati kuigivõrd ühine olnud, kuigi nii tema kui Ester kumbki oma eraldi kaasas kandsid ja kummalgi oli oma pangakonto, mida teine ilma loata kasutada ei saanud. Aga kui mõnikord ühel hakkas millegi ostuks raha nappima, oli võimalik teiselt alati lisa küsida. Seni olid need olnud vaid väikesed summad võrreldes sellega, mis Jõekünka remont oleks vajanud, ning Andres tundis süümepiina, et kavatses nüüd nii oma lõpparve kui pangakontol oleva summa Jõekünkale ohverdada, selleks Estrilt nõusolekut küsimata. Rahale mõeldes tundis mees aina enam, et tahab vähese rahaga palju korda saata.
„Ei, kähku ja korraga ei saa midagi! Ainult pikkamisi, jupphaaval ja oma kätega, sest oma töö ei maksa midagi …“
Oma kätega … kordas Andres osatavalt. Seni oli ta ainult kantseleilaua taga istunud ja autorooli hoidnud, ehitustöid oli ta vaid eemalt ja möödaminnes näinud. Andres pidi tunnistama, et sisuliselt piirdub tema oskus sel alal vaid teadmisega, mispidi naela seina lüüa. Saagi ja kirvest tundis ta sedavõrd, et oli koos isaga lapsepõlves, veel ahiküttega majas elades, küttepuid saaginud ja lõhkunud – seegi polnud mitte just julgustav teadmine. Sellest hoolimata valdas Andres Angervaksa mingi varem tunnetamata entusiasm, mõistusega seletamatu tahtmine lausa uisapäisa senitundmatusse tegevusse sukelduda. Alati tasakaalukana tegutsenud mehe pani see nõutult küsima – millest see tuleb? Kas tõesti vaid senitundmatust, äkki vallandunud tõelisest patriotismitundest, et omalt poolt aidata vabaks saanud Eesti riiki korda teha, nüüd juba omanikuna, õigemini öeldes – peremehena …
Andres raputas pead: tundeid ei saa sõnadesse panna, siis nad muutuvad kuidagi õõnsaks, inetult sarnasteks sellele patriotismiga, mida siin rahvale püüti viiskümmend aastat pähe määrida, aga õnneks edutult. Aga ammendavat põhjust Andres oma õhinale ei leidnudki, sest see oleks koosnenud paljudest eraldi kujutluspildikestest ja kõige imelikum nende hulgas ja sugugi mitte viimasel kohal oli – hobune! Ikka seesama kõigepealt viirastunud valge otsmikulauguga, sõbraliku näoga loom. Mirjami igatsetud oma hobune hakkas Andrese tulevikupildis Jõekünka talu juurde kuuluma. Talust kui sellisest mees esialgu ei osanudki mõelda, rääkimata maatööst, mida ta siiski äraõpitavaks pidas, et maal elada. Jõekünka talu nägi ta oma kujutluspildis esialgu vaid suvises leherüüs, kohana, kus kogu nende perel oleks hea ja rahulik võimalus Eestimaa lühikest, aga seda ahvatlevamat suveaega veeta. Seegi oleks suur samm eesmärgi poole, et sinna hiljem päriselt elama asuda.
3
Ester Angervaks oli kõigiti reaalinimene, kes oskas näha maailma ja selle vastuolusid küllaltki tõepäraselt, laskmata ennast nendest ülemäära segada, ärritada ega hoopiski mitte vaimustust tekitada. Teda sügavamalt haaravad tunded tulid ilmnesid ainult siis, kui naine hoomas nendega kaasnemas kindlat ja kasulikku perspektiivi. Isegi oma noorusarmumistes oli Ester osanud noormeestega kindlat distantsi hoida ja säilitada kainet mõistust – see oli teda säästnud läbikaalumata valikute langetamisest ja juhatanud partnerini, keda ta siiamaani oli enda jaoks ainuõigeks pidanud. Andres oli teda võlunudki oma tasakaalukusega ja eriti sellega, et suutis kainelt oma kired vaka all hoida ning jäi kõigiti tõsiseks, asjalikult ellu suhtuvaks noormeheks. Nii kujuneski Estri abielu Andresega kainest mõistusest juhitud kooseluks, kus naine oskas enda domineerivat positsiooni säilitada sedavõrd endastmõistetavana, et Andres ei osanudki selles midagi häirivat, ammugi mitte ebaloomulikku näha.
Paratamatult jäi abikaasade vahele niiviisi mingi nähtamatu, distantsi säilitav tõke, millega mõlemad harjusid arvates, et mehe ja naise kooselus peabki nii olema – ei saa ju nõuda, et eri soost abielupooltel oleks võimalik ühtemoodi unisoonis mõelda. Kõik perekonda ja kodu puudutavad plaanid ja tegemised said erimeelsustest hoolimata leplikult lahendatud, ilma et taevani tõusvat tüli oleks tekkinud – enamasti küll sellepärast, et viimane sõna otsustamisel jäi Estrile. Õnneks oli abielu mõlema arvates küllaldaselt avar mängumaa, mis võimaldas kummalgi ka oma elu elada – muidugi sündsuse piirides, aga õnneks ei tundnud üks ega teine mingite võõrsuhete vastu huvi. Lapsed, Mirjam ja Meeli, tehti asjalikult ja kireta, täiesti plaani järgi, arvestades seejuures välja soovitatava sünnikuupäeva. Angervaksade peres ei toimunud midagi ootamatult ja väljaspool plaani, see oli Estri loodud kindlapiirilises maailmas täiesti välistatud.
Sellest teadmisest lähtuvalt ei osanudki Ester Angervaks mehe ootamatult tekkinud ühepoolsele huvile oma talu neile suvituskohaks ehitada erilist rõhku panna. Muidugi oli Jõekünka seadusjärgne omanik tema seitsmekümnele lähenev ema, aga Vaike Angervaks oli lasknud tagastuspaberid kohe poja nimele vormistada. Pöördeline aeg, tervet Euroopat vapustanud kommunistliku impeeriumi lagunemine oli kõik harjumuspärase ühtäkki pea peale pööranud; Andrese võimalus oma vanemate talu tagasi saada jäi Eestimaal toimunud üldiste muutuste orkaanis vaid väikeseks ja suhteliselt tähtsusetuks sündmuseks.
„Ega mina, vana inimene, hakka selle müümisega jändama, ja kes seda logu praegu ostakski! Jääb sulle, las esialgu seisab, eks siis on sul aega mõelda, mis sa temaga teed,“ oli ema öelnud, ja sama kordas Andres asjast rääkides ka Estrile.
„Eks me peame ta kohe maha müüma, meil pole temaga midagi teha! Talu …!“ oli Ester pooleldi põlglikult kommenteerinud ja Andres müügiplaaniga algul nõusse jäänud. Aga kuidas nüüd mehele see vaim peale tuli, et Jõekünka nende suvekoduks muuta, jäigi naisele mõistetamatuks.
„Sina hakkad ehitama? Sa pole ju oma kätega midagi valmis teinud ja nüüd tahad hakata neid lahmakaid taluhooneid remontima! Mäletad, kuidas sa tüdrukute topeltvoodit kokku panid, kogu aeg jäi midagi üle või puudu!“ oli Ester teadjalt seletanud: enamikule abielunaistest on aeg-ajalt lausa vajaduseks
