põlispuude all lösutav elumaja oli hall ja ilmetu, eterniitkatus puude all sammaldunud, kogu ümbrus võsas ja taluhooneteni viiv teeradagi põlvini rohtu kasvanud. Ka väike jõgi, õigemini oja, mis seal künkanõlva all voolas, näis ebasõbralikult tumedaveeline … Seal talus suvitama hakata? Ei mingil juhul!
Tüdrukud, Mirjam ja Meeli, ei leidnud ühist keelt ja läksid arvamisi vahetades peaaegu tülli.
„Jube kihvt koht! Mina tahaks siin päriselt elada!“ kiitis Mirjam ja sirutas käed laiali, nagu tahaks kogu esivanemate talu emmata.
„Loll oled või? Mis sa siin tegema hakkad, lehma pidama, kes sul hinge sees hoiab, jah?“ pani Meeli oma põlguse sõnadesse.
„Ei hakka lehma … Hoopis hobust hakkaks pidama! Sa ju tead, et mulle hobused meeldivad.“
„Lehm annab vähemalt piima! Hobune oskab ainult junne teha, muud midagi. Ja tahab muudkui süüa, talvel ka, kui rohi ei kasva! Ja kust sa ise süüa saad, kes sind siin ülal peab?“ oskas Meeli oma vanuse kohta ootamatult arvestav olla.
„Mees! Ma võtan rikka mehe,“ itsitas Mirjam, aga see polnud enam tõene mõtetevahetus ja kogu jutt rauges.
„Oleks vikat, niidaks õue paljaks, saaks kohe palju parema pildi! Äkki on sinna kuuri alla mõni jäänud, onu Oskaril neid ju kindlasti oli,“ arvas Andres ja asus lääbakile vajunud kuuriust lahti kangutama. Naasiski hetk hiljem vikatiga, mille tera oli küll roostes, aga lüsi terve ja tugev.
„Saidki vikati kätte? Aga kas sa üldse oskad sellega midagi teha?“ küsis Ester varjamatu pilkega ja mees tundis, et naisel on jällegi õigus. Niisugust tööriista ei olnud ta varem kätte võtnud ja nüüd uuris, kuidas seda haarama peaks. Aga ootamatult ruttas ligi Mirjam.
„Anna siia, ma näitan! Meie õpilasmalevas proovisime ka niita, ega sellest midagi ilusat välja ei tulnud, aga …“ Tüdruk haaras vikati enda kätte ja tegi mõned niitmisliigutused, mille peale lopsakamad kasvud langesid, aga peenem rohi visalt edasi lokkas.
„See riistapuu on vist nüri,“ arvas tüdruk pettunult.
„Ma ju ütlesin, et sul pole maatööst aimugi,“ nentis Ester mehele rahulolevalt. Aga see oli õli tulle valamine – Andres haaras vikati ja hakkas õuel võimutsevat rohtu lihtsalt mehejõuga maha raiuma. Ning kui ta lõpuks avastas, et vikati tera tuleb niites küllalt madalal, päris maadligi hoida, kogunes ka peenem rohi niidukaarele. Niidetud ala jäi küll inetult triibuline, aga andis tunnistust, et keegi on siin püüdnud korda luua.
„Midagi sul ikka õnnestus ära teha …“ nentis Ester, seekord peaaegu tunnustavalt. „Tule, niida parem auto juures üks platsike paljaks, ma panen riide maha ja hakkame sööma! Pool päeva juba sõidetud, kõhud on tühjad.“
Nii tehtigi – pärast einestamist jagunes kogu seltskond kolmeks – Ester pani toidunõud kokku ja leidis endale jõe ääres künkajalamil mõnusa koha, kus ennast tekil välja sirutada, Andres sukeldus hoonetesse, et neid põhjalikumalt uurida, ja tüdrukud avastasid piki jõeäärt kulgeva teeraja ning otsustasid minna ümbrust uurima.
Ilm oli kevadine, päikeseline ja parajalt soe. Ester sirutas end tekil välja, kohendas peaalust ja kääris seeliku kõrgemale. Tema ei olnud päikesekummardaja, ammugi mitte rannafanaatik, et juba kevadel end päikeses pruuniks praadida, aga mõõdukalt päikesesooja nautida meeldis tallegi. Naine murdis näo varjamiseks mingi kaharama taimelehe, sulges silmad ja tundis end mõnusalt, lastes mõtetel rändama minna.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
