laupäeval Jõekünkal käia – kas keegi soovib mulle seltsiks tulla?“ küsis Andres Angervaks õhtul, kui pere oli teleka ette kogunenud. Mõningaid saateid vaadati alati koos, see oli nende peres traditsiooniks saanud.
Pere kolmest naisest ei kiirustanud keegi vastama. Kõik jälgisid pinevalt telekaekraani, kus parajasti mööda katuseid joostes kedagi taga aeti.
„Selge! Siis ma lähen üksi, ennegi üksi käidud,“ ütles isa pettunult.
„Mis sa sinna maha unustasid? Tühi bensiini raiskamine see minek, muud midagi!“ arvas Ester ja luges sellega diskussiooni lõpetatuks. Ekraanil oli põgenev kurjategija kätte saadud ja kõik hingasid kergendatult.
„Ma pidin laupäeval koos Kätliniga eksamiks õppima, meil on kokku lepitud,“ ütles Mirjam vabandavalt. „Muidu ma tuleks kindlasti.“
„Aitäh …“ Andres silitas toolilt tõustes põgusalt Mirjami õlgadele langevaid juukseid, see pidi olema tänuavaldus toetuse eest; ometi püüdis mees seda teha nii, et Ester ei märkaks. Niisugused tähelepanuavaldused polnud Angervaksade pere alati kaines ja asjalikus õhkkonnas tavalised, pereema silmis oleks see silitus võinud isegi sobimatu või kuidagi reeturlik tunduda. Mees aga tundis kergendust, et tema pool aimatavat piirikraavi seisab veel keegi.
Olgu, lähen üksinda! Ongi parem, saab Jõekünkal rahus ühtteist uurida ja plaani pidada, mis tuleks seal kõigepealt ära teha, et suvel vähemalt hädapärast peavarju saaks, mõtles Andres ja tundis ennast järjest rohkem Jõekünka peremehena. Mõistlik oleks seda talu kõigepealt mõned aastad tõesti suvilana kasutada, selle ajaga tuleks kõik hädavajalik sedavõrd korda saada, et kogu perega päriselt maale asuda ilmvõimatuna ei tunduks. Eks tüdrukud lähevad mõne aasta pärast nagunii oma teed, aga nendele annaks see talus elamine vähemalt teadmise, et elada saab ka maal … Muidugi peaks kõigepealt Ester kuidagi meelt muutma, aga on ju öeldud, et järjekindlalt tilkuv vesi kulutab isegi ränikivile augukese? On vaja rääkida ja veenda, Ester pole ju ometi ränikivi … Jõekünka talu on ju elamiseks kõigiti sobiv, keskus kaupluste ja koolimajaga asub vaid mõne kilomeetri kaugusel, ja polegi võimatu, et algul suviti seal elades Ester Jõekünkaga sedavõrd harjub, et ka lõpliku elumuutusega nõusse jääda!
2
Päris maailma otsas, nagu Ester oli öelnud, Jõekünka talu siiski ei asunud. Sada nelikümmend kilomeetrit on tänapäeva autole ja korras teede puhul vaid tühiasi, kaks tundi sõitu ja kohal. Pealegi leidis Andres juba teisel korral Jõekünkale sõites, et see rooli taga istutud aeg polegi asjatult kulutatud, vaid selle jooksul jõuab nii mõndagi läbi mõelda, kaaluda ja plaane teha. Seekordsel maalesõidul aga ilmus tema mõttesse mitu korda ja üsna segavalt hoopiski isemoodi tegelane – hobune! Just niisugune kena ja sõbralik loom, kellest Mirjam oli tõesti innustavalt rääkinud. Andres küll peletas selle hobuse jälle minema, tal oli tähtsamat mõelda – eelmistel uurimisretkedel Jõekünkale oli ta kõik lakapealsed läbi kolanud, otsinud katuste läbitilkuvaid kohti ja neid ka leidnud, ja nüüd püüdis ta välja mõelda, kuidas neid hädapäraseltki remontida, sest katus on see, mis hoonet ilmastiku eest kaitseb. Aga nagu kiusaja ilmus nendesse asjalikesse kujutluspiltidesse jälle kena tumepruuni läikiva karvaga hobune, valge piklik laik laubal, ning looma arukas pilgus nägi Andres küsimust: äkki sa tõesti tahaksid oma tütrele niisugust ülisuurt, lausa hinge täitvat rõõmu valmistada …?
Andresel sünnipärase linnapoisina polnud kunagi hobustega tegemist olnud ega ta osanudki arvata, kust niisugune pilt oli talle meelde jäänud. Kunagi ammu, vist veel koolieelikuna, olid nad küll isaga jalutades sattunud ratsavõistlust jälgima ja see oli päris huvitav, kuigi talus sündinud isa tegi nähtust lõpuks omamoodi, veidi üleoleva kokkuvõtte:
„Ega need pole õiged hobused, see hüppamine on ainult tühi spordivärk … Õige hobune on see, kes talus kõik tööd ära teeb! Proovi sa mõnda nendest siin sõnnikuvankri ette panna, siis pole pärast enam ei hobust ega vankrit, ei sellest tuleks midagi välja!“
Isa oli praktiline inimene, paraku oli talle eluaastaid antud ainult mõned üle kuuekümne, ja haigus, mis ta mulla alla viis, jäigi tohtritel täpselt määramata. Andresele öeldi tollal lihtsalt ja selgelt, et eakate inimeste surma põhjusi põhjalikult ei uuritagi, meditsiini seisukohalt pole sellel mõtet. Ema jäi üksinda. Pärast isa matust oli Andres küll Estriga mitu korda juttu teinud, et peaks ema nende peresse võtma, aga mehe poolt kõhklevalt alustatud arutlus ei saanudki tagajärge anda – naine polnud ämmaga kümne aasta jooksul ühist keelt leidnud ja oli temaga kohtumisi lihtsalt vältinud. Naised ei olnud küll kordagi otseselt riidu läinud ega vaenujalal, aga jäidki erimeelseteks, mis koos elades oleks tähendanud vaid peidetud tülikoldeid ja tõenäoliselt olnuks veelgi häirivam kui paratamatu vastastikune võõrastamine. Seitsmekümnele lähenev ema oli lõpuks maale, oma samuti leseks jäänud täditütre juurde kolinud, kellel õnneks oli telefon ja nii oli Andresel võimalik aegajalt emale helistada. Nii oli ta ka enne seekordset Jõekünkale sõitmist teinud ja pakkunud võimalust kaasa tulla.
„Sulle on see ju endine kodukoht, üleni tuttav paik! Näeksid, mis seal muutunud on, kas on veel midagi endist …“
„Ei mina sinna tule! Isaga kolhoosiajal paar korda käisime, nutu ajas peale, kõik oli lagunenud, lõhutud ja lohakil … Jumal küll, mis kõik me omal ajal seal suure armastusega tegime, ma värvisin isegi lauda aknaraamid ära … Nüüd on seal kindlasti ainult ahervaremed, mina neid näha ei taha!“ Nii oli ema kindla sõnaga keeldunud kaasa tulemast ja poeg mõtles, et see on isegi parem. Sest ehk jõuab ema ära oodata ka selle aja, kui ta on Jõekünka kuigivõrd korda teinud ja saab siis emale tõestada, et poeg läheb õiget teed, ja see mõte andis Andrese plaanidele veelgi tuge. Tekkis mõte, et niiviisi ehk saab ta nende suguvõsa katkestatud järjepidevuse otsad niiviisi kokku sõlmida, kuigi ema oli oma kunagisest kodust juba täiesti võõrdunud. Ometi lisandus Andrese tulevikuunistuspiltide galeriisse veel üks – ema, senini õnneks suurematest hädadest ja haigustest pääsenud, Jõekünkal väärikaid vanaduspäevi veetmas – jälle sealsamas, kus ta kunagi taluperenaisena alustades oli naiivselt lootnud, et sõda on möödas ja elu jätkub jälle samamoodi kui esimesel sinimustvalgel ajal. Unistus tundus siiski sedavõrd ebareaalne, et mees loobus Estrit sellesse pilti sobitamast.
Andres teadis vägagi hästi, et tahab teha rasket, elu täiesti teiseks muutvat otsust. Ta väga tahtis ja ometi kartis teha seda hüpet tundmatusse, aga nooruses teda ahvatlenud seiklusvaim oli kuigivõrd säilinud ja andis julgust; paraku pani mehe kõhklema teadmine, et selles rängas töös ei ole tal kaaslast, kes teda innustaks ja toetaks.
Niisugune võitlus iseendaga tuleb lõpetada enne, kui kõik ilusad mõtted koltuvad ja kokku varisevad, otsustas Andres ühel entusiasmihetkel. Ja lõpetada nii, et tagasikäiku ega ümbermõtlemist ei ole. Piltlikult öeldes – uks tuleb enda järel lukku panna ja võti jõkke visata!
Selleks, et kahtlus ja ebalus lõpetada, otsustas Andres Angervaks alustada oma uut elu täiesti loogikavastaselt, sildade põletamise ja senisesse kaevu sülitamisega. Mees tuli ühel õhtul koju ja teatas Estrile nagu möödaminnes:
„Ma andsin täna lahkumisavalduse sisse.“
„Mis … avalduse?“ küsis naine hajameelselt nagu ikka siis, kui ebaolulisi repliike vahetades ei olda valmis olulist tabama.
„Ma panin oma ekspediitoriameti maha, muud midagi.“
„Taevas hoidku! Mis sul juhtus, mõni avarii või vargus või …?“
„Ei, midagi ei juhtumud! Lihtsalt minu mõõt sai täis ja kogu lugu.“
„Läksid ülemustega riidu, jah?“
„Ei läinud! Ütlesin, et
