pansionaadi ainus eelis oli see, et see ei olnud ebaseaduslik. Endine seksiklubiomanik oli kaheksa kuud kinni istunud ja asja kaalunud, ta leidis, et sellest piisab ja jääb ülegi.
Per Perssonile, kes oli ilmutanud logistilist talenti, pakuti hotelli administraatori kohta, see ei olnudki kõige kehvem variant (ehkki palk seejuures oli tõeliselt kehv). Tal tuli inimesi sisse ja välja kirjutada, hoolitseda selle eest, et külalised arve maksaksid, olla kursis broneerimiste ja nende tühistamistega. Võis ka mõningast sõbralikkust üles näidata, kuni see majandustulemustele negatiivset mõju ei avalda.
Uue nime all alustati uut liiki äri, Per Perssoni ülesanded olid nüüd teistsugused ja vastutusrikkamad kui varem. See ajendas teda ülemuse juurde minema, et teha seal alandlikult ettepanek palka korrigeerida.
„Ülespoole või allapoole?” küsis ülemus.
Per Persson vastas, et eelistatavalt ülespoole. Vestlus ei võtnud säärast suunda, nagu ta oleks soovinud. Nüüd seisis ta bossi ees ja lootis, et säiliks vähemalt seninegi.
Nii jäigi. Ülemus oli aga siiski piisavalt suuremeelne ja tegi ettepaneku:
„No kurat, koli registratuuri taha tuppa, siis ei pea sa emalt saadud korteri üüri maksma.”
Nojah. Per Persson nõustus, et sellega on võimalik natuke kokku hoida. Kuna palka maksti mustalt, sai ta pealegi taotleda niihästi sotsiaalabi kui ka töötu abiraha.
Nii juhtuski, et noor hotellitöötaja sulas oma tööga kokku. Ta elas ja elutses oma registratuuris. Möödus aasta, kaks ja viis, ja põhimõtteliselt ei läinud poisil sugugi paremini kui tema isal ja isaisal enne teda. Ja selles oli süüdi kadunud vanaisa. Vanamees oli olnud miljonär. Nüüd seisis tema kolmanda põlve liha ja veri leti taga ja võttis vastu halvasti lõhnavaid hotellikülalisi, kelle hüüdnimeks oli Mõrtsuk-Anders või midagi muud hirmsat.
Mõrtsuk-Anders oli Sjöuddeni pansionaadi üks pikaajalisemaid elanikke. Tegelikult oli tema nimi Johan Andersson ja ta oli kogu oma täiskasvanuea kinni istunud. Verbaalne eneseväljendamine oli talle alati raskusi tekitanud, ent juba noores eas avastas ta, et oma õiguse saab jalule seada, kui vastuvaidlejale tappa anda või vähemalt jätta mulje, et see on plaanis. Ja vajaduse korral veel teinegi litakas anda.
Sedasorti vestlused viisid ajapikku selleni, et noor Johan sattus halba seltskonda. Uued tuttavad õhutasid teda oma niigi vägivaldset argumentatsioonitehnikat viina ning tablettidega segama, ja siis läks asi üsnagi untsu. Viin ja tabletid tõid juba kahekümneaastasena talle kaksteist aastat kinnipidamiskohas, kuna ta ei osanud seletada, kuidas tema kirves kohaliku amfetamiinidiileri selga sattus.
Pärast kaheksat aastat oli Mõrtsuk-Anders jälle väljas ja tähistas vabanemist nii põhjalikult, et ei jõudnud veel kaineks saadagi, kui varasemale kaheksale oli veel neliteist otsa keevitatud. Seekord oli asjasse segatud haavlipüss. Lähedalt tulistatud laeng. Otse näkku tüübile, kes oli kirvest saanud narkoärika asemele asunud. Äärmiselt ebameeldiv vaatepilt neile, kes sündmuskohta koristama kutsuti.
Mõrtsuk-Anders väitis kohtus, et ta ei teinud seda meelega. Nii ta vähemalt uskus. Sündmuste käigust ta kuigi palju ei mäletanud. Umbes nagu järgminegi kord, kui ta kolmandal tabletimüüjal kõri läbi lõikas, sest too heitis talle kogemata ette halba tuju. Läbi lõigatud kõriga mehel oli tegelikult õigus, ehkki tal endal sellest mingi kasu ei olnud.
Viiskümmend kuus aastat vana, pääses Mõrtsuk-Anders taas vabadusse. Erinevalt varasematest kordadest polnud seekord tegemist lühiajalise visiidiga, vaid püsiva olukorraga. Vähemalt selline oli tema mõte. Tuli ainult viinast eemale hoida. Ja tablettidest, ja kõigest ning kõikidest, mis viina ja tablettidega seotud.
Õlu polnud nii ohtlik, see tekitas talle lihtsalt hea tuju. Või peaaegu hea tuju. Või vähemalt ei läinud ta sellest hulluks.
Ta tuli Sjöuddeni pansionaati, arvates, et koht pakub endiselt sedasorti elamusi, millest aastakümneid kinni istudes puudus võib olla. Kui uute asjaolude avastamisest põhjustatud pettumus üle läks, otsustas ta selle asemel ennast hotelli sisse kirjutada. Kuskil tuli ju elada ja veidi üle kahesaja kroonine hind öö kohta ei olnud tüli väärt, seda enam, kui mõelda, milleni tülid tavaliselt välja olid viinud.
Juba enne, kui Mõrtsuk-Anders toa võtme kätte sai, jõudis ta tema teele sattunud noorele hotellitöötajale oma eluloo ära rääkida. See sisaldas ka lapsepõlve, ehkki mõrtsuka meelest polnud see järgnenuga seotud. Varase lapsepõlve põhisisuks oli isa, kes end pärast tööpäeva täis jõi, et suudaks oma tööd taluda, ja ema, kes alustas joomist, et isa taluda. See viis selleni, et isa ei kannatanud enam ema ja väljendas seda sagedase peksuga, mis toimus enamasti poja silme all.
Pärast kogu jutustuse kuulamist ei julgenud hotellitöötaja teha muud kui tervituseks Mõrtsuk-Andersi kätt suruda ja ennast tutvustada:
„Per Persson,” ütles ta.
„Johan Andersson,” ütles mõrtsukas ja lubas edaspidi võimalikult vähe mõrvata.
Seejärel küsis ta hotellitöötajalt, kas oleks võimalik talle õlut eraldada. Seitsmeteistkümne aasta jooksul kipub kurk kuivaks minema.
Per Perssonil polnud mingit kavatsust alustada oma tutvust Mõrtsuk-Andersiga õlle pakkumisest keeldumisega. Ent õlut klaasi valades küsis ta, kas härra Anderssoni jaoks on mõeldav viinast ja tablettidest hoiduda.
„Jah, nii on vist kõige rahulikum,” vastas Johan Andersson. „Kuule, aga kutsu mind Mõrtsuk-Andersiks. Nagu kõik teised.”
2. PEATÜKK
Tuli rõõmustada väikeste asjade üle. Näiteks selle üle, et kuud möödusid, ilma et Mõrtsuk-Anders oleks tapnud hotellitöötajat või kedagi teist hotelli vahetus läheduses. Ja et omanik lubas Per Perssonil registratuuri igal pühapäeval mõneks tunniks sulgeda. Kui vaid ilm – erinevalt kõigest muust – hotellitöötajat soosis, kasutas ta juhust ja lahkus majast. Mitte selleks, et pidutsema minna, selleks ei piisanud kunagi raha. Pargipingil istumine ja omaette mõtisklemine oli seevastu endiselt tasuta.
Seal ta istuski, kaasas neli singivõileiba ja pudel vaarikamorssi, kui keegi teda ootamatult kõnetas:
„Mis viga, mu poeg?”
Tema ees seisis naine, temast mitte kuigi palju vanem. Naine oli must ja rääbakas, tema kaela ümber säras valge pastorikrae, ehkki ka sellel oli tahmaplekk.
Per Persson polnud kunagi usuasjadele suuremat tähelepanu pööranud, kuid pastor on siiski pastor ja väärt vähemalt samasugust lugupidamist kui mõrvarid, narkomaanid ja tavaline inimrämps, kellega ta tööl kokku puutus. Kui mitte rohkem.
„Aitäh küsimast,” vastas ta. „On paremaidki aegu olnud. Või siis mitte, kui järele mõelda. Võiks öelda, et mu elu on üsna vaevaline.”
Pagan, kui isiklikult see välja kukkus, mõtles ta. Parem seda natuke siluda.
„Ehkki ma ei tahaks oma tervise- ja tujuprobleemidega pastorit koormata. Kui ma vaid midagi hamba alla saan, on asi korras,” ütles ta ja andis võileivakarbi avamisega märku, et jutuajamine on lõppenud.
Pastor seda signaali ei registreerinud. Selle asemel ütles ta, et talle ei valmista tõepoolest mingit raskust tröösti pakkudes suuremal või väiksemal määral abiks olla. Isiklik eestpalve oleks ju seejuures veel kõige väiksem asi.
Eestpalve? Per Persson mõtles endamisi, mis sellest räpase pastori arvates
