style="font-size:15px;"> „Loomulikult?” kordas hotellitöötaja õudusega.
„Tore!” ütles Mõrtsuk-Anders, kes kuulis kahekordset kinnitust „loomulikult”.
„Jah, on ju selge, et Mõrtsuk-Andersit tuleb aidata,” jätkas pastor. „Meil Sjöuddeni pansionaadis ollakse alati teenistusvalmid. Mõistliku tasu eest oleme valmis niihästi mõrtsukate kui ka marodööride elu igal viisil lihtsamaks tegema. Issand ei tee inimestel vahet. Või võib-olla teeb ka, aga jäägem siiski asja juurde – kas me saaksime alustuseks teada, millist „tööd” silmas peetakse, ja mil moel on see vaid poolenisti tehtud?”
Per Persson oleks tahtnud sel hetkel kuskil mujal olla. Äsja kuulis ta pastorit ütlemas „Meil Sjöuddeni pansionaadis”. Pastor pole veel sissegi registreeritud, veel vähem on ta midagi maksnud, ent see ei takista tal alustamast pansionaadi nimel äriläbirääkimisi mõrtsukaga.
Hotellitöötaja otsustas, et uus külastaja ei meeldi talle mitte üks raas. Ta ei osanud muud targemat peale hakata kui seista samal kohal, kus ta juba oli, külmkapi kõrval seina ääres, ja püüda ennast võimalikult ebahuvitavaks teha. Seda, kes mingeid tundeid ei ärata, ei tarvitse ju maha lüüa, arutles ta endamisi.
Ka Mõrtsuk-Anders oli mõnevõrra mõtlik. Pastor oli nii lühikese aja jooksul nii palju rääkinud, et ta ei suutnud õieti järge pidada (lisaks veel asjaolu, et ta oli pastor, juba see fakt iseenesest tekitas segadust).
Pastor pakkus nähtavasti välja mingisugust koostööd. Tavaliselt lõpevad sellised asjad halvasti, aga alati võib ju inimese ära kuulata. Alati ei ole vaja alustuseks kellelgi nägu üles lüüa, vastupidi, silmatorkavalt sageli on parem see osa viimaseks jätta.
Nii juhtuski, et Mõrtsuk-Anders rääkis, milles seisnes tema tööülesanne. Ta ei ole kedagi ära tapnud, kui nad nüüd seda peaksid arvama.
„Ega jah, mõrva on vist raske poolenisti toime panna,” arutles pastor.
Mõrtsuk-Anders ütles, et ta on otsustanud tapmise lõpetada, sest hind on liiga kallis – kui see peaks veel üks kord juhtuma, pääseks ta vabadusse alles kaheksakümnesena.
Aga asi oli selles, et vaevalt jõudis ta viimane kord vabaks saada ja omale elamise leida, kui paremalt ja vasakult hakkas igasuguseid ettepanekuid sadama. Suurem osa inimestelt, kes kopsaka tasu eest tahtsid vaenlasi ja tuttavaid teelt ära koristada, see tähendab tappa, teiste sõnadega seda, millega Mõrtsuk-Anders enam ei tegele. Või õigupoolest pole ta kunagi sellega tegelenudki. Kuidagiviisi kõik lihtsalt läks nii, nagu ta läks.
Peale erinevate lepingujärgsete hukkamisettepanekute tuli ette ka mõistlikuma iseloomuga tööpakkumisi, nagu nüüd see viimane. Tal tuli murda mõlemad käeluud mehel, kes oli ostnud auto Mõrtsuk-Andersi tööandja ja vana tuttava krahvi käest, võtnud auto kaasa ja maksmise asemel mänginud raha samal õhtul Black Jackis maha.
Pastor ei teadnud, mis on Black Jack, kumbki tema varasematest kogudustest ei olnud sellega pärast jumalateenistust kohvilauas aega veetnud. Selle asemel lõbustati end seal traditsiooniliselt Mikado-mänguga, mõnikord on see üsnagi tore. Nojah, pastorit huvitas pigem autoostu lugu.
„Kas ta sõitis autoga ilma selle eest maksmata minema?”
Mõrtsuk-Anders selgitas, kuidas Stockholmi seadusrikkujate ringkondades seaduse järgi asjad käivad. Käesoleva juhtumi puhul oli tegemist üheksa aastat vana Saabiga, aga põhimõte oli alati üks ja sama: päevaks või paariks krahvi juures krediiti saada pole mingi probleem. Mured tekivad aga siis, kui ettenähtud aja möödudes raha laual ei ole. Ja sel juhul on see mureks eeskätt krediidivõtjale, mitte – andjale.
„Näiteks murtud käeluu näol?”
„Jah, või kahe käeluu näol. Kui auto oleks uuem olnud, siis oleks ilmselt tellitud ka ribide ja näo töötlemine.”
„Kahe murtud käeluu asemel ainult üks. Kas te arvutate valesti või mis juhtus?”
„Virutasin jalgratta ja sõitsin selle varganäo juurde koju, pesapallikurikas pakiraamil. Kui ma ta kätte sain, hoidis ta ühel käsivarrel vastsündinud tüdrukut ja palus armu, või kuidas seda nimetatakse. Kuna ma olen olemuselt heasüdamlik, mu ema ütles seda alati, purustasin ma selle asemel tema teise käe kahest kohast. Ja ma lasin tal lapse kõigepealt käest ära panna, et see viga ei saaks, kui tüüp minu töö pärast maha kukub. Nojah, ta kukkuski. Ma olen pesapallikurika käsitsemisel üsna osav. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, oleksin ma võinud tal mõlemad käeluud puruks lüüa, kui ta seal põrandal nuuksus. Ma olen tähele pannud, et iga kord ei mõtle ma nii kiiresti kui tahaksin. Ja kui viin ning tabletid on asjasse segatud, siis ei mõtle ma vist üldse midagi. Vähemalt ei mäleta ma seda.”
Pastor hakkas jutustuse ühest pisiasjast kinni:
„Kas te ema tõepoolest ütles seda? Et te olete olemuselt heasüdamlik?”
Per Persson imestas endamisi sama asja üle, ent jäi oma senise strateegia juurde ja püüdis võimalikult vaikselt seina ääres seistes sellega kokku sulada.
„Jah, ütles küll,” vastas Mõrtsuk-Anders. „Aga see oli enne seda, kui ma tal kõik hambad välja lõin, kohe pärast seda, kui isa ennast surnuks jõi. Pärast seda ei öelnud ta enam suurt midagi, vähemalt mitte midagi sellist, millest oleks olnud võimalik aru saada. Kuradi loll eit sihuke.”
Pastoril oleks olnud paar soovitust, kuidas perekondlikke konflikte üksteisel hambaid välja löömata lahendada, aga iga asi omal ajal. Nüüd tahtis ta Mõrtsuk-Andersi informatsioonist kokkuvõtte teha ja kontrollida, kas ta sai kõigest ikka õigesti aru:
Mõrtsuk-Andersi viimane tööandja soovib niisiis viiekümneprotsendilist hinnaalandust, viidates sellele, et Mõrtsuk-Anders purustas ühe ja sama käe luud kahest kohast, selle asemel et murda mõlema käe luud?
Mõrtsuk-Anders noogutas. Juhul muidugi, kui pastor peab viiekümne protsendi all silmas poolt hinda.
Jah, pastor pidas seda silmas. Ja lisas, et krahv paistab olevat kitsivõitu. Olgu pealegi, pastor ja hotellitöötaja on valmis appi tulema.
Kuna hotellitöötaja ei olnud valmis midagi vastu ütlema, jätkas pastor oma juttu:
„Kahekümneprotsendilise vahendustasu eest otsime mainitud krahvi üles ja veename ta ümber. Aga see on pisiasi. Alles teises faasis muutub meie koostöö huvitavaks!”
Mõrtsuk-Anders püüdis pastori sõnadest aru saada. Sõnu oli palju, peale selle ka veel mingi kummaline protsendinumber. Aga enne kui ta jõudis küsida, mis see „teine faas” võiks olla, hakkas pastor seda juba lahti seletama.
Teine faas tähendab seda, et hotellitöötaja ja pastori juhtimisel hakatakse Mõrtsuk-Andersi väikest äritegevust edasi arendama. Diskreetne PR-töö klientuuri laiendamiseks, kindel hinnakiri, mis välistab aja raiskamise neile, kellel nagunii maksmiseks raha ei ole, ja selgepiiriline eetikakoodeks.
Pastor nägi, et hotellitöötaja on näost sama valge nagu külmkapp seina ääres, mille vastu ta end surus, ja et Mõrtsuk-Anders on järje hoopis käest kaotanud. Ta otsustas pausi teha, et üks saaks lisahapnikku ja teisele ei tuleks pähe mõtet ideele pihtasaamise asemel kaklema hakata.
„Muide, Mõrtsuk-Anders, ma pean teid teie hea südame eest kiitma,” ütles ta. „Laps pääses ühegi kriimuta! Taevariik kuulub lastele, sellest annab meile tunnistust Matteuse evangeeliumi
