„Ega selleks praegugi veel hilja ole.”
3. PEATÜKK
Pastorile eraldati tuba number kaheksa, Mõrtsuk-Andersi toa kõrval. Ent erinevalt mõrtsukast, kellelt Per Persson poleks iialgi julgenud maksmist nõuda, pidi uus külastaja maksma nädala aja eest ette. Tavaline hind.
„Ettemaks? Aga see on ju minu viimane raha.”
„Seda olulisem, et see eksiteele ei satuks. Ma võin teie eest täiesti tasuta eestpalve lugeda, võib-olla ajab see asja korda,” ütles hotellitöötaja.
Sel hetkel astus sisse habemetüükas mees, nahkjope seljas ja päikeseprillid ees. Ta nägi välja nagu karikatuur röövlist, kes ta arvatavasti oligi, ja küsis ilma teretamata, kust ta võiks leida Johan Anderssoni.
Hotellitöötaja ajas selja sirgu ja vastas, et seda, kes Sjöuddeni pansionaadis elab või ei ela, igale suvalisele sisseastujale ei avaldata. Külaliste privaatsust peetakse siin au sees.
„Vasta küsimusele, enne kui ma sul munad maha võtan,” ütles nahkjopes mees. „Kus Mõrtsuk-Anders on?”
„Tuba number seitse,” vastas Per Persson.
Ähvardav tegelane kadus koridori. Pastor vaatas talle järele ja küsis, kas on oodata mingeid ebameeldivusi. Kas hotellitöötaja arvates saaks ta pastorina kuidagi abiks olla?
Per Persson ei arvanud midagi, aga seda ei jõudnud ta öelda, sest nahkjope oli juba tagasi.
„Mõrtsukas on oma voodisse ära kustunud. Ma tunnen teda, sellepärast on hetkel kõige rahulikum tal magada lasta. Võtke see ümbrik ja andke talle edasi, kui ta üles ärkab. Öelge, et krahv tervitab.”
„Muud midagi?” küsis Per Persson.
„Ei. Siiski, öelge talle, et ümbrikus on viis tuhat, mitte kümme, sest ta tegi ära ainult pool tööst.”
Nahkjopes mees läks minema. Viis tuhat? Viis, mille asemel oleks nähtavasti pidanud olema kümme. Ja nüüd on hotellitöötaja mure, kuidas puuduolevat osa Rootsi ühele ohtlikumale inimesele seletada. Kui ta muidugi ei delegeeri seda ülesannet edasi pastorile, kes äsja oma teeneid pakkus.
„Mõrtsuk-Anders?” küsis pastor. „Ta ongi siis päriselt olemas, sa ei mõelnud teda välja.”
„Kadunud hing,” ütles hotellitöötaja. „Väga, väga kadunud hing.”
Tema üllatuseks küsis pastor, kas see väga kadunud hing on nii lootusetus seisundis, et oleks moraalselt õigustatud laenata temalt tuhat krooni, mille eest pastor ja hotellitöötaja saaksid mõnes lähedalasuvas meeldivas asutuses kõhud täis süüa?
Per Persson küsis vastu, mis pastor ta õieti on, kes säärase ettepanekuga lagedale võib tulla, ent möönis, et mõte on ahvatlev. Ehkki teisalt on Mõrtsuk-Andersi hüüdnimel ju ka oma põhjus. Või koguni kolm, kui hotellitöötaja õigesti mäletab: kirves selga, haavlilaeng näkku ja läbi lõigatud kõri.
Küsimus mõrtsukalt salaja raha laenamise sobivusest langes ära, sest kõnealune mõrtsukas oli üles ärganud ja lontsis mööda koridori nende poole, juuksed sassis.
„Mul on janu,” ütles ta. „Mulle tuuakse täna raha, aga see pole veel kohale jõudnud ja mul pole millegi eest õlut osta. Ega süüa. Kas ma võiksin sinu kassast kakssada krooni laenata?”
See oli küsimus ja samas ka mitte. Mõrtsuk-Anders arvestas, et kohe pistetakse talle kaks sajalist pihku.
Ent nüüd astus pastor pool sammu ettepoole.
„Tere päevast,” ütles ta. „Minu nimi on Johanna Kjellander ja ma olen endine kirikuõpetaja, praegusel hetkel laiemas mõttes lihtsalt pastor.”
„Pastoritest tekib ainult jama,” ütles Mõrtsuk-Anders talle pilkugi heitmata.
Vestlused polnud üldiselt tema tugev külg. Ta pöördus jälle hotellitöötaja poole.
„Kas ma saan siis raha või?”
„Ma ei tahaks teie väitega nõustuda,” ütles Johanna Kjellander. „Loomulikult on ka meie alal valitud rajalt kõrvale kaldujaid, kahjuks juhtun minagi olema üks nende hulgast. Neist asjust räägiksin ma teiega meelsasti pikemalt, härra … Mõrtsuk-Anders. Võib-olla mõni teine kord? Praegu on aga jutt hoopis viiest tuhandest kroonist, mille keegi krahv äsja ümbrikus siia tõi.”
„Viis tuhat?” küsis Mõrtsuk-Anders. „Seal peab olema kümme! Kuhu sa ülejäänu panid, kuradi pastor?”
Äsja ärganud ja pohmellis mõrvar vahtis Johanna Kjellanderit vihaselt. Per Persson, kes ei soovinud oma vastuvõtulaua lähedal pastoritapmise tunnistajaks saada, pistis kiiresti ja murelikult vahele, et krahv palus edasi öelda, et see on vaid osaline tasu, kuna pool tööd jäi tegemata. Hotellitöötaja ja tema kõrval seisev pastor on kõigest süütud sõnumitoojad, ta loodab, et Mõrtsuk-Anders mõistab seda …
Ent Johanna Kjellander võttis jutujärje taas enda kätte. Sõnad „kuradi pastor” olid teda haavanud.
„Häbi!” ütles ta nii kindlal toonil, et Mõrtsuk-Andersil olekski peaaegu häbi hakanud.
Ta jätkas selgitusega, et ei temal endal ega hotellitöötajal tulnud pähegi mõtet osa rahast pihta panna.
„Seevastu on meie rahaline seis kehvapoolne, see on tõsi. Ja kuna jutt nagunii juba sellele kaldus, siis kasutan juhust ja küsin, ega te ei saaks neist ilusatest tuhandekroonistest ühte mõneks päevaks või nii välja laenata? Või veelgi parem – üheks nädalaks?”
Per Persson jahmus. Algul tahtis pastor Mõrtsuk-Andersi teadmata tema ümbrikust raha võtta. Seejärel pani ta mehe häbist peaaegu punastama, kui too teda just nimelt selles süüdistaski. Ja nüüd oli ta asunud mõrvariga laenuläbirääkimistesse. Kas tal puudub igasugune ellujäämisinstinkt? Kas ta aru ei saa, et seab ohtu nii enda kui ka Per Perssoni elu? Neetud inimeseloom! Tal tuleks pastorile kärmesti tou anda, enne kui mõrtsukas millegi pöördumatumaga ette jõuab.
Aga ennekõike tuli püüda pastori tekitatud olukord ära lahendada. Mõrtsuk-Anders oli vahepeal toolil istet võtnud, ilmselt tekitas temas segadust, et pastor, kes tema arusaamise järgi oli ilmselt tema raha varastanud, palub laenu sellestki summast, mida ta veel varastada pole jõudnud.
„Kui ma õigesti aru saan, siis tundub teile, et teid on viie tuhande krooniga petetud, kas on nii?” küsis Per Persson ja püüdis oma häälele ametlikku tooni anda.
Mõrtsuk-Anders noogutas.
„Sel juhul pean ma kordama ja alla kriipsutama, et raha ei võtnud mina ega võib-olla isegi Rootsi kõige kummalisem pastor. Aga kui on midagi – mida tahes –, mida ma saan teha, et teie situatsiooni leevendada, siis küsige kõhklemata!”
„Kui on midagi, mida ma saan teha” on lause, mida iga teenindusvaldkonnas töötav inimene hea meelega kasutab, ehkki ei pruugi seda tingimata siiralt mõelda. Õnnetuseks võttis Mõrtsuk-Anders hotellitöötajal sõnasabast kinni:
„Jah,” ütles ta väsinult. „Tooge palun mu kadunud viis tuhat lagedale. Siis ei pea ma teil nägu üles lööma.”
Per Persson ei tundnud vähimatki soovi minna otsima krahvi, kes
