nagu iseennast ja – kui välja löödud hammastest juba juttu tuli – oma ema ning isa tuleb austada.
Raev Mõrtsuk-Andersi näol hakkas tasapisi taanduma. Seda märkas ka Per Persson, kelles taastus usk pärast maist elu saabuvasse ellu (seda muidugi juhul, kui temal ja pastoril õnnestub käimasolev jutuajamine seitsmenda toa asukaga elusalt lõpetada). Hotellitöötaja ei hakanud mitte üksnes uuesti hingama, ta sai ka kõnevõime tagasi ja andis omapoolse panuse, püüdes Mõrtsuk-Andersile kuidagimoodi seletada, mida tähendab kakskümmend protsenti millestki. Mõrtsukas vabandas end sellega, et vanglas veedetud aeg oli õpetanud teda osavalt aastaid lugema, ent protsentidest ei tea ta suurt midagi peale selle, et viinas on neid umbes nelikümmend, kõrvalise pilgu eest varjatud keldrites toodetud jookides teinekord veelgi rohkem. Ühest varasemast uurimismaterjalist oli selgunud, et ta oli oma tabletid alla loputanud kolmekümne kaheksa protsendilise poeviina ja seitsmekümneprotsendilise samakaga. Ega politseijuurdlusi saa iga kord muidugi uskuda, aga kui neil seekord õigus oli, siis pole ime, et kõik läks nii, nagu ta läks – sada kaheksa protsenti alkoholi veres ja tabletid veel pealekauba.
Tekkima hakkavast meeldivast õhkkonnast inspireerituna lubas pastor, et Mõrtsuk-Andersi äri käive saab peagi – vähemalt! – kahekordistatud, juhul muidugi, kui tema ise ja hotellitöötaja saavad Mõrtsuk-Andersi esindamiseks vabad käed.
Samal ajal tegi Per Persson geniaalse liigutuse ja võttis registratuuri külmkapist kaks õlut. Mõrtsuk-Anders kulistas esimese pudeli tühjaks, alustas teist ja otsustas, et ta on selgitustest piisavalt aru saanud.
„Jah, kurat võtaks, miks ka mitte, olgu siis pealegi nii.”
Seejärel tegi mõrtsukas ka teisele õllele hoogsate lonksudega lõpu peale, röhitses, vabandas, võttis viie tuhandekroonise hulgast kaks ja pani need letile sõnadega „jutt oli ju kahekümnest protsendist!”.
Kolm ülejäänud tuhandelist pistis ta oma särgi rinnataskusse, teatas, et on aeg süüa nurgapealses stammkohas hommikusöögiga ühendatud lõunasööki, ja sellepärast ei ole tal enam aega äriasju arutada.
„Edu teile krahviga rääkides!” ütles ta enne ukse taha kadumist.
4. PEATÜKK
Krahviks kutsutu nime aadlikalendrist ei leia. Tegelikult ei leia tema nime üldse kuskilt. Ta oli maksuametile võlgu ligi seitsesada tuhat krooni, aga hoolimata ametkonna korduvatest meeldetuletuskirjadest krahvi viimasele teadaolevale aadressile Mabini Streetile Filipiinide pealinnas Manillas, ei saabunud ei raha ega ka mingit muud teadet. Maksuamet ju ei teadnud, et aadress oli täiesti juhuslikult valitud, nõudekirjad sattusid kohaliku kalakaupmehe kätte, kes need avas ja kasutas paberit tiigerkrevettide ja tindikala pakkimiseks. Samal ajal elas krahv aga oma pruudi juures Stockholmis, naist kutsuti krahvinnaks ja tal oli kõrge positsioon erinevate narkootikumide müügiahelas. Tema nimel registreeritud viies firmas ajas krahv pealinna lõunapoolsetes eeslinnades kasutatud autode äri.
Ta tegutses juba siis, kui valitses veel analoogaeg ja auto võttis lahti ja pani kokku mutrivõtmega mehaanik, mitte ülikooliharidusega arvutispets.
Ent erinevalt paljudest teistest tuli ta digitaalajastusse üleminekuga paremini toime, seetõttu kasvaski ühest firmast mõne aasta jooksul viis. Selle kiiluvees tekkis krahvi ja maksuameti vahele finantsiline erimeelsus – teisel pool maakera elava usina kalakaupmehe rõõmuks ja mõningaseks ärrituseks.
Krahv kuulus nende hulka, kes nägi muudatustes pigem võimalusi, mitte ohtu. Euroopas ja mujal maailmas ehitatakse autosid, mis poes maksavad kuni miljon krooni, ent elektroonikat ja internetist leitud viiepunktilist juhist appi võttes kulub nende varastamiseks vaid viiskümmend dollarit. Juba pikka aega oli krahvi kitsamaks erialaks leida Rootsi numbrimärgiga BMW5 marki autosid, lasta Gdanski koostööpartneril neile kaks meest järele saata, viia masinad Poolasse, fabritseerida autodele uus ajalugu ja need seejärel Rootsi tagasi importida.
Teatud perioodil andis see krahvile veerand miljonit krooni auto kohta puhtalt kätte. Aga siis ärkas BMW tehas ja paigaldas igasse uude ja ka veidi paremasse kasutatud autosse elektroonilise jälitusseadme. Ilma igasuguse fair play’ta, nad isegi ei hoiatanud autovargaid ette. Ootamatult ilmus Ängelholmi vahelattu politsei ja viis minema niihästi autod kui ka poolakad.
Krahv aga pääses puhta nahaga. Mitte sellepärast, et ta oli sisse kirjutatud Manilla kalakaupmehe juurde, vaid sellepärast, et kinni võetud poolakatele oli elu liiga armas ja nad ei julgenud lobisema hakata.
Muide, krahv sai oma nime palju aastaid tagasi tänu elegantsele viisile, kuidas ta ähvardas kliente, kes raha ei tahtnud maksta. Ta võis näiteks öelda: „Härra Hansson, ma oleksin tõepoolest tänulik, kui te võtaksite vaevaks reguleerida meievahelised rahalised suhted kahekümne nelja tunni jooksul, sel juhul ma luban, et ei raiu teid tükkideks.” Hansson või mõni teine kunde eelistas alati maksta. Keegi ei tahtnud tükeldatuks osutuda, kusjuures tükkide arv polnud oluline. Isegi kaks tükki on juba piisavalt halb väljavaade.
Aastatega arendas krahv (krahvinna abiga) välja ka enda vulgaarsema poole. Selle ohvriks langes hotellitöötaja, aga krahvi nime see enam ei mõjutanud.
Per Persson ja Johanna Kjellander siirdusid mainitud krahvi juurde, et Mõrtsuk-Andersi nimel viis tuhat krooni sisse nõuda. Kui see õnnestub, on neil seitsmendas toas elava mõrvari näol võimalik sissetulekuallikas. Kui ei, siis .. Ei, nende üritus ei tohi ebaõnnestuda.
Pastori soovitus krahvi kohtlemiseks oli hammas hamba vastu. Malbusega neis ringkondades kaugele ei jõua, leidis Johanna Kjellander.
Per Persson vaidles korduvalt vastu. Ta on mõningase arvepidamise andega hotellitöötaja, mitte mõni jõhkard. Kui ta kõigest hoolimata peaks jõhkardiks muutuma, siis ei taha ta mingil juhul alustada harjutamist pealinna ühe selle ala tipptegija peal. Muide, mis kogemused on pastoril nende ringkondadega, kellele ta viitab? Kuidas ta saab nii kindel olla, et õigem poleks ligimest hoopis emmata?
Emmata? Seda oskab ju lapski välja rehkendada, et kui nad krahvi juurde lähevad ja oma olemasolu pärast vabandama hakkavad, ei jõua nad kuhugi.
„Las rääkimine jääb minu hooleks, siis saab kõik korda,” ütles pastor, kui nad krahvi ka pühapäeviti avatud kontori juurde jõudsid. „Ja ei mingit embamist sel ajal!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
