ei võlunud teda kunagi. Temal pidi alati olema võimalus end proovile panna. Kui algasid jamad Peytoniga, igatsesin kogu aeg, et oleksime ikka veel seal kõndimas. Just nagu poleks me veel kohale jõudnud ja me sihtpunkt võiks asuda kusagil mujal.
Asjad hakkasid muutuma siis, kui mina käisin kuuendas klassis. Lasteaiast saati olime koos käinud Perkins Day erakoolis, aga tol aastal läks Peyton keskkooli. Kulus vaid paar nädalat ja ta hakkas vanemate õpilaste kambaga ringi hulkuma. Nood kohtlesid teda nagu käsualust ja sundisid lollusi tegema, näiteks kohvikust mahlapulki varastama või auto pagasiruumi pugema, et kooli territooriumilt välja lõunale minna. Vaat siis hakkas Peyton legendiks muutuma. Ta oli vägevam kui elu, vägevam kui meie elud.
Kui mul võimlemistrenni polnud, sõitsin nüüd üksi bussiga koju ja sõin üksi köögis. Muidugi oli mul sõpru, kuid enamjaolt olid need väga tihedalt planeeritud eluga inimesed, kelle argipäevaõhtud kulusid mitmesuguste hobide peale. Meie kandis, Arborsis, oli see tüüpiline, sest siin suutis keskmine perekond endale lubada ükskõik milliseid hobisid, alates mandariini keele õppimisest ja lõpetades Iiri tantsuga. Minu perekond oli rahalises mõttes piirkonna keskmiste hulgas. Mu isa alustas oma karjääri sõjaväelasena, kuid läks siis juurat õppima ja teenis raha firmade probleemide lahendamisega. Teda palgati siis, kui firmal tuli mõni mure ära lahendada – näiteks kohtuähvardus või tõsised tülid töötajatega või valgustkartvad ärid, mis võisid päevavalgele tulla. Polnud mingi ime, et ma kasvasin üles usus, et maailmas polegi sellist probleemi, mida isa ei suudaks lahendada. Ma polnud oma elus eriti muud näinudki.
Kui isa oli kindral, siis ema oli staabi ülemjuhataja. Meil olid kohustused väga täpselt ära jaotatud, mitte nagu mõnes peres, kus pereelu oli rohkem meeskonnamäng. Isa mureks olid arved, maja ja hoov ning ema tegeles kõige ülejäänuga. Julie Stanford oli just sedasorti ema, kes luges läbi kõik lastekasvatuseteemalised raamatud ja toppis oma pereautosse piisavalt näkse ja spordivarustust, et jätkuks kõigile naabruskonna lastele. Kui ema midagi tegi, siis tegi ta seda õigesti, just nagu isagi. Seepärast tuligi asjade allamäge minek sellise jahmatusena.
Jamad algasid Peytoniga tema kümnenda kooliaasta talvel. Vaatasin ühel pärastlõunal parajasti popkornikausi seltsis elutoas televiisorit, kui uksekell helises. Välja vaadates nägin sissesõiduteel politseiautot.
„Ema!” hõikasin ülakorrusele. Ema viibis oma kabinetis, mis oli terve majapidamise komandopunktiks. Isa kutsus seda tuba sõjastaabiks. „Keegi tuli.”
Ma isegi ei tea, miks ma ei öelnud talle, et tuli politsei. Näis, nagu oleks selle sõna väljaütlemine muutnud toimuva tõeliseks ja mulle polnud veel selge, mis ees ootab.
„Sydney, sa oled täiesti võimeline ka ise ust avama,” vastas ema, kuid hetk hiljem kuulsin juba, kuidas ta trepist alla tuli.
Hoidsin pilgu televiisoriekraanil, kus mu lemmiktõsielusarjas „Suur New York” olid tegelased taas õhtusöögilauas karvupidi koos. Sarja vaatamise patune nauding oli saanud mu pärastlõunaseks rituaaliks sestpeale, kui Peyton keskkooli läks. Olin kuulnud, et rikkad naised on ilusad ja väiklased, ning saade tõi selle kenasti esile. Sari jagunes kuueks alamharuks, teiste seas Dallase, Los Angelese ja Chicago saateks, nii et sain kojujõudmise ja õhtusöögi vahel kenasti iga päev kahte seeriat vaadates aega surnuks lüüa. Elasin sarjale väga kaasa ja selle tegelased olid mulle nagu omad sõbrad. Avastasin tihtipeale, et räägin televiisoriga, just nagu telepurgi inimesed võiksid mind kuulda, või siis mõtlesin nende juhtumistele ja muredele isegi siis, kui ei vaadanud saadet. See oli kummaline üksildus, tunne, nagu mõned mu lähimad sõbrad ei teakski mu olemasolust. Kuid ilma nendeta tundus maja nii tühi, isegi siis, kui ema oli kodus, et see tekitas minus endaski niisuguse tühjuse, et olin hakanud kartma pärast kooli bussist välja astumise hetke. Minu enda elu tundus enamasti igav ja kurb. Ennast kellegi teise ellu sulatada tundus kuidagi lohutav.
Sel hetkel, kui me pereelu pea peale pöörati, vaatasin ma parajasti, kuidas endine näitlejanna Rosalie süüdistab modell Ayre’i teiste kiusamises. Minuti eest oli välisuks kinni ja kõik korras. Minut hiljem oli uks lahti ja lävel seisis Peyton koos politseinikuga.
„Proua,” alustas võmm, kui ema kätt rinnale surudes sammu tagasi astus. „Kas see on teie poeg?”
Ma meenutasin seda hiljem. Üksainus küsimus, millele sai midagi mõtlemata vastata, kuid millest algas eriti ema jaoks tõsine võitlus. Sellest päevast peale, mil Peyton sõpradega Perkins Day parklas marihuaana tõmbamisega vahele jäi, hakkas ta muutuma kellekski võõraks, keda me mõnikord ära ei tundnud. Politsei külastas meid veel, pidime ise jaoskonnas käima ja lõpuks jõudis asi kohtumääruse ja rehabilitatsiooniprogrammideni. Kuid just see esimene kohtumine jäi mulle selgelt ja üksikasjalikult meelde. Soe popkornikauss mu põlvedel. Rosalie kile hääl. Ja ema, kes astus tagasi, et mu venda tuppa lasta. Vend vaatas mulle otsa, kui võmm teda kööki talutas. Ta kõrvad olid tulipunased.
Kuna Peytoni juurest ei leitud marihuaanat, otsustas Perkins Day kool temaga ise tegelda. Ta kõrvaldati ajutiselt koolist ja pandi vabatahtlikuna algklasse õpetama. Kuulujutud Peytoni kohta, kes ainsana jooksu oli pistnud, nii et võmmid pidid teda taga ajama, levisid laialt, eriti selles osas, kui kaugele poiss enne tabamist oli jõudnud joosta. Kvartal, viis kvartalit, terve kilomeetri… Teekonna pikkus kasvas iga edasirääkimisega. Ema nuttis. Isa oli maruvihane ja pani poisi kuuks ajaks koduaresti. Kuid endist elu me enam tagasi ei saanud. Peyton tuli koju ja istus kuni õhtusöögini oma toas. Ta käitus korralikult ja vandus, et on oma õppetunni kätte saanud. Kolm kuud hiljem tabati ta sissemurdmiselt.
Kui miski muutub ühekordsest ehmatusest harjumuspäraseks asjaks, juhtub midagi veidrat. Probleem justkui polekski enam juhukülaline, vaid kolib majja püsielanikuks.
Pärast seda tekkis juba rutiin. Vend leppis oma karistusega ja vanemad hakkasid rahunema, uskudes omaenda teooriaid selle kohta, miks juhtunu ei saa enam korduda. Siis jäi Peyton jälle vahele – narkootikumide, poevarguse ja kihutamisega – ja me olime jälle süüdistuste, advokaatide, kohtu ja otsuste oravarattas tagasi.
Pärast esimest poevargusega vahelejäämist, kui läbiotsimise käigus leiti ka narkootikume, läks Peyton rehabilitatsiooni. Ta naasis sealt võtmerõnga küljes rippuva kolmekümnepäevase karskusperioodi märgiga ja ta Evergreeni Rehabilitatsioonikeskuse toanaaber oli temas äratanud huvi kitarrimängu vastu. Vanemad maksid muusikatunnid kinni ja tegid juba plaane, kuidas ehitada keldrisse väikest stuudiot, kus poiss saaks oma muusikapalu lindistada. Sellega oli enam-vähem poole peale jõutud, kui koolis leiti Peytoni kapist väike kogus tablette.
Peyton löödi kolmeks nädalaks koolist minema, koduaresti õppima ja kohtuistungiks valmistuma. Kaks päeva enne seda, kui ta kooli tagasi pidi minema, ärkasin sügavast unest avaneva garaažiukse kolina peale. Vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas mu isa auto tänavale tagurdab. Kell oli veerand neli öösel.
Tõusin ja läksin trepimademele. Seal oli vaikne ja pime. Kõmpisin trepist alla. Köögis põles tuli. Leidsin sealt pidžaamas ja dressipluusiga ema kohvi keetmas. Mind nähes vangutas ta vaid pead.
„Mine tagasi magama,” käskis ta. „Ma räägin sulle homme.”
Hommikuks oli mu vend kautsjoni vastu vabastatud ja saanud süüdistuse sissemurdmise eest, seekord lisandusid ka loata viibimine eramaal ja vastuhakk politseile. Eelmisel õhtul, kui vanemad olid magama läinud, oli ta oma toast välja hiilinud, mööda tänavat edasi kõndinud ja siis Arborsi suurimat maja, Villat, ümbritsevast tarast üle roninud. Ta leidis akna, mis polnud riivis, ja puges sellest sisse. Ta sai seal vaid paar minutit ringi nuuskida, enne kui hääletu alarmi peale tulnud politsei kohale jõudis. Kui politseinikud majja sisenesid, sööstis Peyton tagauksest välja. Ta tõmmati basseini serval siruli, nii et näole jäid suured veritsevad kriimud. Hämmastaval kombel ärritas just see mu ema rohkem kui miski muu.
„Mulle
