leti juurde tagasi ja võtsin virnast menüü. Mõtlesin teeselda, et uurin seda natuke aega, ja kuni too noormees tellib, lasen vaikselt jalga. Hetk hiljem pilku tõstes aga nägin, et ta seob endale leti taga põlle ette. Pagan. See kutt töötas siin. Ja nüüd silmitses ta mind.
„Saan ma kuidagi aidata?” küsis ta. Nägin nüüd ta särgil kirja SAADE „VIHARAVI”. WCOM RAADIO.
„Ee,” ütlesin uuesti pilku menüüle pöörates. See hakkas mu käes kleepuma ja ma ei suutnud lugedes ühestki sõnast aru saada. Heitsin paanikas pilgu klaasleti pitsalõikudele. „Palun üks pepperonilõik. Ja jook.”
„Seda saab,” vastas noormees ja haaras oma selja tagant raudpanni. Ta liigutas pitsalõike hetkeks mingite suurte tangidega, valis ühe hiiglasliku välja, tõstis pannile ja libistas ahju. Siis lükkas ta kassaaparaadi juurde tagasi minnes juuksed silmilt ja vajutas paari nuppu. „Kolm nelikümmend kaks.”
Tuhnisin rahakotis ja ulatasin talle viieka. Kui ta vahetusraha otsis, märkasin kassaaparaadi kõrval seisvat kruusi, mis oli täis YumYum’i pulgakomme. Kruusi taga seisis roosa markeriga kirjutatud silt VÕTA ÜKS! Lapsena ma armastasin neid komme väga, kuid polnud juba mitu aastat ühtegi söönud. Hakkasin oma lemmikut otsides komme sobrama, põlates ära nii rohelise õuna, arbuusi- kui ka kirsimaitselised.
„Üks dollar ja viiskümmend kaheksa senti tagasi,” teatas noormees mulle peopesal raha ulatades. Kui selle koos letile asetatud tühja kruusiga vastu võtsin, lisas ta: „Kui sa otsid suhkruvati- või mullinätsumaitselisi, siis ära näe vaeva. Neid lihtsalt ei ole.”
Kergitasin kulme. „On need nii populaarsed?”
„Leebelt väljendudes jah.”
Siis lendas uks mu selja taga pauguga lahti ja keegi tormas minust kontsaklõbinal mööda. Pead pöörates jõudsin näha heledapäist tüdrukut tagaruumi kadumas, enne kui uks sildiga AMETIRUUM ta järel kinni vajus.
Noormees kissitas ukse poole silmi ja vaatas siis uuesti mind. „Sinu pitsa saab kohe valmis. Toon selle lauda.”
Noogutasin, täitsin joogiautomaadist oma kruusi ja võtsin paar salvrätikut. Istusin laua taha ja hakkasin oma telefoni uurima, lihtsalt et midagi teha oleks. Mõni minut hiljem kuulsin, kuidas ahjuuks avanes ja sulgus ning noormees tuli lükandustest välja ja asetas papptaldrikule tõstetud pitsalõigu mu ette.
„Tänan.”
„Võta heaks,” vastas noormees. Kuulasin, kuidas ta läks AMETIRUUMI ukse taha ja koputas.
„Lase jalga,” vastas tütarlapsehääl. Sellegipoolest kuulsin hetk hiljem, et uks tehti lahti.
Taas üksi jäädes hammustasin oma pitsast suutäie, ehkki polnud tegelikult üldse näljane. Siis hammustasin veel ühe suutäie. Edasi pidin end juba jõuga ohjes hoidma, et mitte kogu lõiku korraga suhu toppida. Tähendab, pepperonipitsa on ju ikkagi pepperonipitsa. Kõige harilikum sort. Aga see siin oli imehea. Tainas oli korraga nii pehme kui ka krõbe ja kaste oli just parajalt vürtsikas, mitte otseselt magus, kuid peaaegu hõrk. Ja juust – selle kirjeldamiseks ei jätkunud sõnu. Helde taevas.
Olin nii süvenenud oma pitsalõigu kugistamisse, et ei märganudki kohe, kuidas keegi leti tagant välja tuli. Siis kuulsin küsimust:
„Kas maitseb?”
Tõstsin pilgu ja nägin umbes mu isa vanust meest. Ta võis tegelikult olla natuke noorem. Mehel olid hallisegused tumedad juuksed ja põll.
„See on suurepärane,” vastasin. Mul oli suu alles täis. Neelasin pitsa alla ja lisasin: „Ilmselt parim, mida kunagi saanud olen.”
Mees naeratas meelitatult ja võttis siis kassaaparaadi kõrvalt YumYum’ide kruusi. „Kas sa kommi said juba? See on täiuslik järelroog. Aga suhkruvati- või mullinätsumaitseliste otsimisele ära aega raiska. Neid meil pole.”
„Ma kuulsin juba, et need on väga populaarsed.”
Mees krimpsutas nägu ja vangutas pead ja siis kuulsin minagi, et tagauks avati. Hetk hiljem kõndis noormees minust mööda ja blond tüdruk lonkis tal sabas. Tüdrukul oli pulgakomm käes. Roosa.
„Mis ajast meil leti valveta jätmise komme tekkis?” küsis mees tangidega pitsalõike sättides. „Mulle pole keegi öelnud, et nüüdsest inimeste aususele rõhume.”
„Ära karju ta peale,” kamandas tüdruk. Ta kandis õlapaeltega kleiti ja plätusid. Ühe käe ümber oli hulk hõbevõrusid. „Ta turgutas mind.”
Vanem mees tegi ahjuukse lahti, piilus sisse ja lõi ukse pauguga kinni. „Sind oli vaja turgutada?”
„Täna oli küll.” Tüdruk tõmbas kassa vastas asuva laua alt tooli välja ja istus. „Daniel jättis mu maha.”
Mees peatus ja pöördus tema poole vaatama. „Mida? Tõsiselt räägid või?”
Tüdruk noogutas aeglaselt ja toppis kommi uuesti suhu. Hetk hiljem sirutas ta käe lähima salvrätikutopsi poole, võttis räti ja kuivatas sellega silmi.
„Mulle pole see kutt kunagi meeldinud,” teatas vanem mees uuesti ahju poole pöörates.
„Meeldis ikka küll,” vaidles noormees vaikselt vastu.
„Ei meeldinud. See kutt oli liiga ilus. Vaata ta juukseid. Sihukeste juustega kutti ei saa usaldada.”
„Isa, sellest pole midagi,” lausus tüdruk endiselt silmi tupsutades ja tõmbas kommi suust välja. „Tal on viimane keskkooliaasta, ta ei tahtnud ennast siduda ja muu bla-bla-bla.”
„Mingu persse,” vastas tüdruku isa ja vaatas vilksamisi minu poole. „Vabandust.”
Tundsin, et jäin pealtkuulamisega vahele, ja läksin näost punaseks. Asusin uuesti oma pitsa kallale.
„Jama on see,” jätkas tüdruk järgmist salvrätti võttes, „et kui Jake mu suve alguses maha jättis, rääkis ta täpselt sama juttu. „Suvi on! Ma ei taha end kellegagi siduda!” No tõesti, ma ei saa sellisest aastaajalisest mahajätmisest aru. See on väga julm.”
„Need juuksed,” pomises mees. „Need juuksed pole mulle kunagi meeldinud.”
Välisuks avanes ja sisse tulid kaks noorukit, mõlemal rula kaenlas. Kuni nendega tegeldi, jõudsin mina oma pitsa lõpetada, püüdes mitte vaadata blondi tüdrukut, kes oli ühe jala istumise alla tõmmanud ning vahtis lõuga käele toetades ja pulgakommi lutsutades aknast välja.
Rulatajad leidsid endale laua ja peagi toimetas noorem mees neile tellitud toidu kätte. Tagasiteel leti taha puudutas ta korraks tüdruku õlga ja ütles midagi minule kuulmatut. Tüdruk vaatas noormehele otsa, noogutas, ja too läks edasi.
Vaatasin kella. Kui praegu siit ära lähen, jääb õhtusöögini ikka veel vähemalt tund. Sellele mõtlemine tekitas tunde, nagu oleks mul raske koorem turjal. Rannapitsa polnud mingi ideaalne koht, kuid siin polnud vähemalt need tuttavad neli seina, mis mulle tühjust kiirgasid. Tõusin ja tõin endale veel juua.
„Peaksid kommi võtma,” sõnas tüdruk, kui hakkasin lauda tagasi minema. Ta pilk oli endiselt aknast välja suunatud. „Need on tasuta.”
Vastupanu oli ilmselgelt mõttetu. Minult oodati seda. Läksin kruusi juurde ja hakkasin uuesti selles sobrama.
