Püha misiganes. Sarah Dessen

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Püha misiganes - Sarah Dessen страница 7

Püha misiganes - Sarah Dessen

Скачать книгу

vastasin.

      Tüdruk vaatas mulle otsa. „Päriselt või?”

      Ta oli ilmselgelt šokeeritud. See üllatas mind nii, et ma ei osanud midagi vastatagi. Kuid ta rääkis ise edasi.

      „Mitte kellelegi,” teatas ta, „ei meeldi kaljamaitselised Yum-Yum’id. Need jäävad alati järele, isegi siis, kui kõik muud viletsad, nagu segamaitselised ja põldmarjakommid, on läinud.”

      „Mis põldmarjal viga on?” küsis vanem mees.

      „See on sinine,” vastas tüdruk otsekoheselt ja pöördus uuesti minu poole. „Sa räägid täitsa ausalt või? Kas need on tõesti su lemmikud?”

      Nüüd vaatasid kõik minu otsa. Neelatasin. „Noo… jah.”

      Vastamise asemel lükkas tüdruk oma tooli eemale ja tõusis püsti. Enne, kui arugi sain, mis toimub, kõndis ta juba minu poole. Mõtlesin, et nüüd läheb vist esimest korda elus kommieelistuste teemal tüliks, aga ta möödus minust. Pöördusin ja nägin, et ta läheb tagaruumi ukse juurde, avab selle ja siseneb.

      Vaatasin leti taga askeldava mehe otsa, kuid too kehitas vaid õlgu ja puistas pitsale juustu edasi. Tagaruumist kostis nüüd sahtlite avamist ja sulgemist ning kapiuste paukumist, aga ma ei näinud, mis seal toimub. Siis jäi tagaruumis vaikseks ja tüdruk tuli tagasi, kilekott käes. Ta tuli mulle nii lähedale, et meie vahel oli vähem kui kümme sentimeetrit, ja ulatas kilekoti mulle.

      „Ole lahke,” teatas ta. „Need on sulle.”

      Võtsin koti vastu. Selles oli vähemalt viiskümmend kaljamaitselist YumYum’i pulgakommi, võib-olla rohkemgi. Jõllitasin neid terve minuti kõnevõimetult, enne kui tüdrukule otsa vaatasin.

      „Mina võin neid ju vihata, kuid need on ikkagi kommid,” selgitas tüdruk. „Ma ei suutnud neid lihtsalt minema visata.”

      Silmitsesin uuesti kilekotti. See oli mu käes täitsa raske. „Aitäh,” ütlesin.

      „Pole tänu väärt.” Tüdruk naeratas ja sirutas käe. „Mina olen Layla.”

      „Sydney.”

      Surusime kätt. Tekkis vaikus. Kui talle uuesti otsa vaatasin, kergitas ta kulme.

      „Oh,” ütlesin kähku, võtsin kotist pulgakommi ja harutasin paberist lahti.Toppisin kommi suhu ja olin hetkega jälle kümneaastane ning koos Peytoniga tagasiteel poest, kus me oma taskuraha kommidele kulutasime. Tema valis alati šokolaadi, kas siis metsa- või maapähklite või karamelliga. Minule meeldis puhas suhkur ja pikk nauding. Igas YumYum’i pakis oli vähemalt kaks kaljakommi. Sõin alati ühe neist kohe ära ja teise hoidsin lõpuks, kui kõik muu oli juba söödud. Mõtlesin oma Lincolnis viibivale vennale ja küsisin endalt, kas neile seal antakse üldse šokolaadi. Mõtlesin, et peaksin paluma emal talle sinna šokolaadi viia.

      Just siis helises letil telefon. Noorem mees vastas kõnele.

      „Rannapitsa, Mac kuuleb.” Ta haaras märkmeploki ja tõmbas kõrva tagant pliiatsi. „Mhmh. Jah. See paneb ühe dollari juurde. Muidugi. Teie aadress?”

      Vanem mees luges üle noormehe õla tellimust, kuni too kirjutas, haaras siis tainatüki ja hakkas seda õhus keerutades vormima. „Tellimus läheb meiekanti, nii et saad kodu juures maha minna,” sõnas ta Laylale. „Helista emale ja küsi, kas tal on midagi vaja.”

      „Okei,” kostis tüdruk üle õla ja vaatas siis uuesti minu otsa. „Sa käid Jacksoni koolis?”

      Noogutasin. „Täna oli esimene päev.”

      Ta krimpsutas nägu. „Uhh. Kuidas siis oli?”

      „Mitte eriti tore,” vastasin ja osutasin peaga kommikotile. „Aga sellest on abi.”

      „Alati on,” kinnitas tüdruk. Ta viipas mulle, pööras kannalt ringi ja hakkas tagaruumi ukse poole minema. Mina läksin oma YumYum’idega tagasi laua juurde ja korjasin oma rämpsu ja koti kokku.

      „Ütle, et ta ootaks mind väljas,” käskis noorem mees vanemat, kui ma ukse poole suundusin. „Starter jamab viimasel ajal. Mul võib aega minna.”

      „Ära seekord silti unusta!”

      Lõpuks lahkusime korraga, just nagu tulimegi. Mina kõmpisin läbi parkla oma auto juurde, tema aga sörkis vana pikapi poole. Jälgisin, kuidas ta kastist magnetiga sildi võttis ja selle plaksuga juhiuksele lõi. Sildil oli kirjas RANNAPITSA, PIIR-KONNA PARIM. Selle all oli telefoninumber.

      Kell oli juba nii kaugel, et kohe minema sõites oleksin võinud täpselt õhtusöögi ajaks koju jõuda. Kuid ma jäin kohale, kuni kandilise termoskarbiga Layla välja ilmus. Esimese valgusfoori taga oli meie vahel veel paar autot, kuid ma püsisin neil ikkagi paar kvartalit sabas, kuni liiklusvoog meid üksteisest lahutas. Alles siis võtsin teise pulgakommi paberist välja ja nautisin seda terve kodutee.

      4. PEATÜKK

      JÄRGMISE KAHE päeva jooksul ei läinud koolis miski paremaks. Samas ei läinud ka miski hullemaks. Leidsin üles kõige kiirema tee klassidesse, avastasin, et ülemises parklas on hoopis kergem vaba kohta leida, ja rääkisin klassikaaslastega kaks korda (üks kord oli küll sundvestlus, sest meil oli grupitöö – aga ikkagi oli see rohkem kui eimidagi).

      Ma ei läinud Rannapitsasse tagasi, sest kartsin välja näha veidriku või stalkeri või nende mõlemana kokku. Sain hoopis järgmisel päeval Jenn’iga Frazieri Pagarikojas kokku, et lobiseda ja kodutööd teha. Ülejärgmisel päeval läksin koolist otse koju, mõeldes, et ehk polegi seal nii hirmus olla. Siis aga nägin sissesõiduteel Amesi autot.

      „Sydney? Oled see sina?”

      Panin oma koti trepile ja hingasin enne kööki astumist sügavalt sisse. Tõepoolest, Ames jõi köögilaua taga koos emaga kohvi. Nende vahel oli küpsisetaldrik. Mind märgates lükkas ema küpsised minu poole.

      „Terekest, võõras,” sõnas Ames, kui külmiku juurde suundusin. „Ammu pole näinud.”

      Ta küll naeratas seda öeldes, aga see ajas mulle ikkagi mingil määral judinad peale. Kuid ema tõmbas juba tooli laua alt välja, arvates tõsimeeli, et ma tahan nende seltsi istuda, ja nii ma siis istusin.

      „Kuidas koolis oli?” küsis ta ja lisas Amesi poole pöördudes: „Ta läks sellest nädalast Jacksonisse.”

      „Tõesti?” Ames muigas. „Minu vana mängumaa. Kas seal on ka praegu igal pool puhastusvahendi hais?”

      „Kas sina käisid Jacksonis?” päris ema. „Ma ei teadnudki!”

      „Kümnendas ja üheteistkümnendas klassis.” Ames naaldus tahapoole ja sirutas jalgu. „Siis paluti mul lahkuda. Viisakalt.”

      „Just nagu veel kedagi mu tutvusringkonnast,” nentis ema ja rüüpas kohvi.

      „Meeldib sulle seal?” uuris Ames minult.

      Noogutasin. „Jah, päris tore.”

      Millal iganes minult uue kooli kohta päriti, oli see mu standardvastus. Olin tõtt tunnistanud vaid ühe korra, võhivõõrale Laylale. Ma ei saanud siiani aru, miks.

      Siis kuulsin, kuidas

Скачать книгу