öelnud, ruttaski ta juba trepist üles sõjastaapi. Ja mina jäin Amesiga kahekesi.
„Niisiis,” sõnas Ames lähemale kummardudes. „Nüüd oleme kahekesi ja räägi mulle tõtt. Kuidas sul tegelikult läheb?”
Tal oli alati sigaretilõhn juures, isegi siis, kui ta polnud äsja suitsetanud. Nihkusin veidi tahapoole. „Pole hullu. Seal on muidugi teistmoodi, aga ma tahtsin ise sinna minna.”
„Võin kihla vedada, et Peytoni tegusid arvestades pole su elu just meelakkumine olnud. Mu väikevend tundis ennast samamoodi.”
Noogutasin, võtsin küpsise ja hammustasin suutäie. Soovisin, et ema juba rutem alla tagasi tuleks.
„Tead,” jätkas ta, „kui sul kunagi tekib vajadus rääkida, siis olen valmis kuulama. Peytoni ja kõige muu kohta. Okei?”
Pigem mitte, mõtlesin, kuid valjusti vastasin: „Okei.”
Järgmise päeva lõunaks kartsin juba tundide lõppu. Mul polnud aimugi, kui tihti Ames pärastlõunati meie pool käis, kuid seda teadsin kindlalt, et ei taha teda näha ja veel vähem temaga rääkida, eriti kui ema läheduses polnud. Samas tundsin end sellele mõeldes kohe süüdi. Ames ei olnud teinud midagi halba peale selle, et ajas mulle judinad peale – ja see polnud ju ometi karistatav.
Teadsin, et peaksin sellest emale rääkima, kuid tal oli muresid niigi ülemäära ja Ames oli Peytoni parim sõber. Tolle viimase kriisi ajal – ja tegelikult ka kõigi eelnevate ajal sestpeale, kui tuttavaks saime – oli Ames olnud väga toetav. Isegi kui isal sai Lincolni ja vanglaülema ja Peytoni apellatsiooni juttudest kõrini, kuulas Ames kõik ära. Ma ei tahtnud, et ema ka Amesi kaotaks. Eriti veel, kui mul polnud millelegi näpuga näidata peale oma sisetunde. Tunded olid ju kõigil.
Kunagi oli küll aeg, mil rääkisin emale kõigest.Tegin seda veel siis, kui alguses Jenn’iga ja pärastpoole Meredithiga sõbrustama hakkasin. Olin ema alati oma parimaks sõbrannaks pidanud. Me nägime alati asju ühtemoodi. Kuni ühel hetkel enam ei näinud.
See algas siis, kui Peytonil tekkisid esimesed pahandused. Mind üllatas tollal väga, kuidas ema isegi ta kõige suuremaid sigadusi õigustas. Ema leidis alati põhjenduse, miks mu vend pole päriselt süüdi. Ja siis juhtus David Ibarra.
Esimestel päevadel pärast õnnetust, kui vanemad tegelesid kautsjoni ja juristidega, suutsin mina mõelda vaid sellest haiglas lamavast lapsest, kes oli minust vaid natuke noorem. Ma teadsin dokumentidest, et poiss on halvatud ega hakka tõenäoliselt enam kunagi käima, kuid vähemalt esialgu polnud kirjas eriti palju üksikasju. Mul tekkis tohutult palju küsimusi ja ma lihtsalt pidin neid küsima.
„Kas me ei peaks vabandama?” küsisin ühel päeval. „Näiteks kirjalikult või tegema avaliku teadaande?”
Ema vaatas mind süngelt ja kurvalt. „Sydney, see, mis juhtus, on õudne. Kuid seadus on keeruline asi. Kõige parem oleks, kui prooviksime keskenduda sellele, kuidas edasi elada.”
Seda esimest korda kuuldes hakkasin mõtlema. Neljandal või viiendal korral nägin juba, et see oli poole valimine. Vaatasin David Ibarrat ja tundsin piinlikkust ja kahetsust. Mu ema ei näinud muud kui Peytonit. Sestpeale olin veendunud, et me ei vaata enam iial asju sama nurga alt.
Oma neljandal päeval Jacksoni koolis sõin parajasti lõunavaheajal kalkunisaia ja sirvisin matemaatika vihikut, kui tundsin, et keegi vajus mu lähedal vastu seina. Kuulsin mingeid klõpse ja siis kitarrikeelte plõnnimist. Sinnapoole vaadates märkasin mustade prillide, teksapükste ja vintaažliku väljanägemisega triiksärgis noormeest, kes näppis sülle tõstetud kitarri.
Nii palju, kui mina aru sain, ei mänginud ta ühtki konkreetset laulu. Pigem võttis ta mõne akordi siit ja viisijupi sealt. Iga natukese aja tagant ümises ta hetkeks midagi või laulis terve salmirea. Mõnikord jättis ta pillinäperdamise ja süvenes oma märkmiku sisusse. Keskendusin uuesti matemaatikale. Kuid mõni minut hiljem kuulsin:
„Oh, Eric. Tegelt ka või?”
Tõstsin pilgu ja nägin Laylat. Ta kandis lühikesi pükse, liiga suurt lillelist T-särki ja sandaale. Ta blondid juuksed langesid vabalt õlgadele. Kui teda vaatama jäin, tõstis Layla käed puusa ja kallutas pea viltu.
„Mis on?” küsis poiss. „Ma harjutan siin.”
„Oh, seda sa küll ei tee,” vastas Layla. „Sa mängid selle vaese tüdrukuga oma igavat mängu ja sellest ei tule midagi välja, sest ma juba hoiatasin teda sinu eest.”
Poiss lõpetas mängu. „Hoiatasid teda? Olen ma mingi kiskja või?”
„Tõmba kortsu.”
Too nihutaski end pahuralt. Layla potsatas meie vahele istuma ja pööras end minu poole. „Ma otsisin sind. Oleksin pidanud muidugi taipama, et tõenäoliselt leiab Eric su enne mind. Tal on uute peale hea nina.”
„Okei, nüüd sa võiksid tõesti vait jääda,” arvas Eric.
Layla rehmas tema poole käega, nagu peletaks tüütut sääske, ja ütles mulle: „Ma ei usu, et sa oled sedasorti tüdruk, kes niiviisi liimile läheks. Ma ei taha sind sellise arvamusega solvata. Ma ise lasksin end õnge võtta ning jagan nüüd heategevuslikus korras teistele oma kogemusi.”
„Meie sinuga,” kostis poiss ja rõhutas oma arvamust valju kitarriplõnnimisega, „läksime juba rohkem kui aasta eest lahku. Minu meelest võid nüüd loba lõpetada.”
Layla silmitses teda, pea viltu. Siis sirutas ta käe ja pühkis poisi juuksed laubalt kõrvale. „Peaksid juuksurisse minema. Salkus hipsteri soeng ei sobi sulle.”
„Ära näpi mind,” torises poiss, kuid see kõlas minu meelest üsna sõbralikult. Ta kummardus kitarri kohale ja mängis edasi. Layla naeratas ja pöördus siis uuesti minu poole.
„Eric teeb koos mu vennaga bändi,” selgitas ta. „Tegelikult mängivad nad üsna jubedalt.”
„Tema vend,” parandas Eric, „mängib minu bändis trumme. Ja meil on üleminekuperiood.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
