olin valmis anonüümseks eluks.
Kaks päeva pärast venna kohtuotsust käisime emaga Jacksonis mind kooli registreerimas. Ema oli ikka veel nagu elav laip, jõi iga päev hommikust õhtuni kohvi ega söönud peaaegu midagi. Isa oli taas reisima hakanud. Ta võttis järgemisi vastu tööotsi, mida pakuti väljastpoolt kodulinna, ning meie jäime kahekesi koju, kui ema parajasti ei teinud kolmetunnist reisi Lincolni Kinnipidamiskeskusesse, kus ta käis kaks korda nädalas, pluss nädalavahetuse külaskäigud üle nädala. Ometi oli ta kooli esindajaga kohtumise kokku leppinud, näo ära meikinud ja mu paberid minu nimesildiga kausta kogunud. Kui külaliste parklas peatusime, lülitas ta mootori välja ja silmitses peahoonet.
„See on suur,” nentis ema ja vaatas siis minu otsa, nagu lootes, et ma muudan meelt. Mina aga lükkasin juba ust lahti.
Koolihoones haises puhastusvedeliku ja võimlamattide järele. See oli imelik, sest võimla asus tegelikult teisel pool koolihoovi. Perkins Day keskkoolis, mis oli äsja põhjalikult remonditud ühe vilistlase rahadega, kes oli asutanud suhtlusportaali Ume.com, oli kõik uus või peaaegu uus. Jacksoni kool nägi vastupidi välja nagu lapitekk. Koolikompleks koosnes hiljem juurde ehitatud tiibadega vanadest majadest, ja siin-seal seisis haagiselamuid. Kui meie seal käisime, oli koolis vaid paar õpetajat ja natuke muud personali ning see laskis koridoridel laiemana ja majadel suuremana paista. Sekretäri kabinetis, kus haises vängelt kaneelilõhnaline õhuvärskendaja, polnud kedagi töölaua taga, nii et istusime lössivajunud diivanile.
Ema sättis jalad risti ja vaatas siis endast paremal pool seisvat raudriiulit, millel oli igasuguseid omavahel kokkusobimatuid rõivaid täis kast sildiga „Kaotatud ja leitud”. Veel oli seal virn söömishäireid tutvustavaid voldikuid ja tühi pabertaskurätikute karp. Sain ta näoilmet jälgides aru, et kui ta poleks juba enne masenduses olnud, siis oleks see riiul tal aidanud sinna jõuda.
„Pole midagi, ema,” ütlesin. „Ma tahangi just sellist kooli.”
„Oh, Sydney,” vastas ema ja hakkas lihtsalt nutma. Seegi kuulus uutmoodi Julie juurde. Emal olid alati pisarad kergesti silma tulnud, aga peamiselt pulmi ja kurbi filme vaadates. Ehk siis normaalne värk. Nüüdsed äkilised pisarauputused olid teistsugused ja kui need juhtusid, ei osanud ma kunagi midagi peale hakata. Seekord ei saanud ma talle isegi taskurätti pakkuda.
Kuid praegu kontrollisin köögis oma koti uuesti üle ja mõtlesin siis, kas peaksin äkki midagi muud selga panema. Perkins Day’s kanti koolivormi, seega polnud ma harjunud koolis käimiseks riideid valima. Pärast mitme variandi katsetamist otsustasin teksapükste ja oma nööbitava, väikeste lillakaspunaste kärbseseente mustriga lemmikpluusi kasuks. Kõrva panin kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saadud hõbedast kreooli kõrvarõngad. Aga oleksin meelsasti ka laigulise maskeerimisülikonna selga tõmmanud, kui see oleks aidanud mul rahva hulka kaduda.
„Sa näed väga ilus välja,” lausus ema justkui mu mõtteid lugedes. „Hakka nüüd minema. Esimesel päeval ei tahaks hiljaks jääda.”
Noogutasin, tõstsin seljakoti rihmapidi õlale ja läksin siis ema juurde. Ta oli saiakesest suutäie hammustanud. Progress.
„Ma armastan sind,” ütlesin kummardudes ja teda põsele suudeldes.
Ta võttis mul käest kinni ja pigistas seda natuke liiga kõvasti. „Mina armastan sind ka. Kena päeva sulle.”
Noogutasin, läksin garaaži ja istusin oma autosse. Sissesõiduteelt välja tagurdades vaatasin köögiakna poole ja nägin, et ema istub endiselt samal kohal. Olin arvanud, et ta vaatab mulle järele, kuid ta ei teinud seda. Ta silmitses kruusi käes hoides hoopis vastasseina. Ta ei joonud ega pannud kruusi käest, lihtsalt hoidis seda südame ligi – ja miskipärast tegi see mu nii kurvaks, et kibelesin kähku sealt ära sõitma.
Pääsesin koolist tulema kell veerand neli. Kümme minutit pärast viimase kella helisemist oli alumisse parklasse jäänud vaid minu auto. Vähemalt seekord oli tore üksinda olla.
Kool oli lihtsalt jube suur. Koridorid, mis mu esimesel külaskäigul kolm nädalat tagasi paistsid nii laiad, olid nüüd inimesi tihedalt täis. Ei saanud sammugi astuda, ilma et sa kellegagi kokku ei põrganud või siis kellegi kätt või küünarnukki müksanud. Olin seda küll ette näinud. Aga tõeliseks üllatajaks oli lärm. Kellad tirisesid kiledalt, pikalt ja kõrvulukustavalt. Lisaks lärmasid tööliste löökvasarad, lammutati ja ehitati uuesti ühte paljudest lagunenud kõnniteedest. Ja inimesed karjusid vahetpidamata nii koridoris, õues kui ka klassi ukse taga sedavõrd valjusti, et see pani võpatama isegi siis, kui klassi uks oli korralikult kinni. Mõttekäik, et niisuguses silgud karbis olukorras vestluskaaslased sind ei kuule, oli täiesti loogikavastane, kuid seda tundusid arvavat kõik. Ilmselgelt.
Ma suhtlesin päeva jooksul vaid ühe inimesega. See oli väga elavaloomuline tüdruk nimega Deb, kes esitles end Jacksoni kooli isehakanud suursaadikuna. Ta ilmus mu koduklassi kingikotiga, milles oli kooli kalender, Jacksoni jalgpallimeeskonna pastakas ja mõned ise tehtud küpsised koos Deb’i visiitkaardiga juhuks, kui mul peaks tekkima küsimusi või muresid. Kui ta minema läks, jõllitasid kõik mind, nagu oleksin veel imelikum kui enne. Äge.
Nüüd, mil olin jälle üksi jäänud, nuputasin, mida peale hakata. Koju ei saanud ma minna, sest õhtusöögini oli üle kahe tunni aega. Olin seda ajavahemikku peljanud juba enne seda, kui mu vend minema viidi. Tundsin end äkki nii armetuna. Kui ma vihkasin nii suurt rahvahulka kui ka omaette olemist, mis mul siis üldse üle jäi? Ma polnud ammu niisugust nukrust tundnud. Käivitasin auto, just nagu oleks võimalik minema sõites kurbus maha jätta.
Seisin parajasti koolist kvartali kaugusel valgusfoori taga, kui vaatasin teisele poole tänavat ja märkasin väikest ärikeskust. Seal olid küünetehniku salong, alkopood, kaalust alla võtmise keskus ja nurga peal pitsabaar.
Pärast kooli oli pitsa minu jaoks samaväärne või väärtuslikumgi kui tavapärane popkornikausiga „Suure New Yorgi” vaatamine. Perkinsist kvartali kaugusel oli samuti väike ostukeskus ja sealne Itaalia restoran Antonella oli praktiliselt meie kooli klubiks saanud. Seal müüdi puuküttega ahjus valmistatud gurmeepitsasid, kohvibaarist sai vahvlijäätist ning seal oli parim automaadikokakoola, mida ma eales olen maitsnud. Meredith läks pärast tunde alati otse võimlemistreeningule, kuid meie Jenn’iga käisime vähemalt kord nädalas Antonellast läbi ning jagasime õppimist teeseldes omavahel singi-ananassi-brokolipitsat. Tegelikult veetsime enamasti aega keelepeksu ja populaarsemate õpilaste jälgimisega. Nood istusid alati akna all pika perelaua taga, flirtisid ja loopisid üksteist kõrreümbristega.
Täna oli kõik uus. Pitsa näol võisin lõpuks saada midagi harjumuspärast. Pikemalt mõtlemata lülitasin suunatule sisse, vahetasin sõidurida ja keerasin parklasse.
Sisenedes sain hetkega aru, et see koht on hoopis teistsugune. Rannapitsa oli väike ja kitsas koht, mida ei valgustatud moodsate kuppellampidega nagu Antonellat, vaid kollaselt kumavate päevavalguslampidega, millest osa ei põlenud. Laudu oli vähe ja toole asendasid luitunud nahkkattega isteboksid. Seinad olid kaetud tumedate puitpaneelidega ja seal rippusid reas mustvalged fotod randadest ja laudteedest. Kõrge klaasleti tagant paistis erinevate pitsade rivi ja laia suuga tellisahi, mille esiküljele oli luitunud tähtedega kirjutatud KUUM. Joogiautomaadi kohal laes rippuv televiisor näitas spordisaadet ja selle kõrval seisis kõrge, laiali variseda ähvardav plastkaantega menüüde virn. Mu pea kohal mängis muusika. Oleksin võinud vanduda, et kuulen bändžohelisid.
Sisse astunud, lasksin uksel enda taga kinni vajuda, kuid jätsin käe vastu ukseklaasi, mõistes, et siiatulek võis olla viga. See koht polnud ilmselgelt Jacksoni kooli õpilaste ega tegelikult ka kellegi teise seas populaarne. Olin ainus külastaja.
Pöördusin juba, et ära minna, kuid teispool ust seisis üks noormees.
