section>PROLOOG
Pinge üha kasvab sel hetkel; see paisub ja kuhjub – hetkel, mil mõistan, et oleme kaotanud. Noor advokaat preili Bonnard seisab minu ees: pisike naine, nagu küllap mäletate, šatäänid juuksed paruka all. Tema pilgus on rahu, hääles kergus. Must rüü näib pigem šikk kui kurjakuulutav. Temast õhkab rahu ja usutavust. Olen nüüdseks juba kaks päeva tunnistajapingis istunud ja sellest väsinud, väga väsinud. Hiljem mõistan, et preili Bonnard valis selle ajahetke päevast meelega. Ta kulutas pärastlõunal küllalt palju aega, küsides minu hariduse, abielu ja hobide kohta. Ta on uidanud nii mitmetel radadel, et ma ei pane alul tähelegi, et uues suunas on midagi olulist. Pinge kasvab, ent aeglaselt; see paisub haripunkti.
Kell kohtusaali tagumisel seinal näitab 15.50. Õhk on paks. Kõik on väsinud, ka kohtunik. Mulle meeldib see kohtunik. Ta teeb hoolega märkmeid ja tõstab viisakalt kätt, kui mõni tunnistaja peaks tema arvates hoogu maha võtma. Ta nuuskab sageli nina ja see jätab temast haavatava mulje. Ta on advokaatidega range, kuid vandemeestega sõbralik. Ühel neist läks tekst vande andmisel sassi ja kohtunik naeratas, noogutas naisterahva suunas peaga ja sõnas: „Võtke nii palju aega, kui kulub, proua.” Mulle meeldib vandekohus ka. Mulle tundub see vastuvõetav seltskond olevat; kerge naisterahvaste ülekaal, kolm mustanahalist ja kuus asiaati, vanus kahekümnest kuuekümnendate keskpaigani. Raske uskuda, et niisugune ohutu inimeste grupp võib mind vangi saata; ja veelgi raskem on uskuda seda nüüd, mil nad oma istmeil kössitavad. Ükski neist pole enam endises erksas, sirges asendis, mis kõigil protsessi alguses oli, näod säramas ja enese tähtsusest adrenaliini täis. Nagu mina, olid ka nemad alguses arvatavasti üllatunud, et kohus kestab nii lühikest aega, alates hommikul kõige varem kümnest kuni lõunani ja lõppedes mitte hiljem kui kell neli. Aga nüüd mõistame seda kõik. Just aeglus on see, mis väsitab: me kõik oleme praeguseks hetkeks läbinisti protsessis sees ja üksikasjadest küllastunud. Nad tunnevad end lämmatatuna. Nad mõistavad sama vähe kui mina, mille poole see noor naine sihib.
Ja seal, puitpaneelidega süüpingis, paksude turvaklaaside taga oled sina: minu kaassüüdistatav. Enne kui ma tunnistajapinki läksin, istusime kõrvuti, kuigi meie vahele jäi kaks süüpinki määratud saatjat. Mul soovitati sind mitte vaadata, kui teisi tunnistajaid küsitletakse – see rõhutaks muljet, et olen sinu kaasosaline, öeldi mulle. Selle tunnistajapingis istutud aja jooksul oled sa mind vaadanud, lihtsalt ja emotsioonitult, ja sinu rahulik, peaaegu tühi pilk on lohutav, kuna ma tean sinu soovi, et ma jääksin tugevaks. Tean, et mind siin näha, püsti ja üksi, kõigile vaadata ja arutada, tekitab sinus soovi mind kaitsta. Sinu pilk ei pruugi võõrastele kuigi paljuütlev tunduda, ent mina olen sinu pealtnäha tavalist vaadet sageli näinud. Ma tean, mida sa mõtled.
Kohtusaalis number 8 pole loomulikku valgust ja see häirib mind. Lage katab kiiskavate ristkülikute võrestik ja seintel on valged torud. Kõik on nii puhas, kaasaegne ja uus. Puidust seinapaneelid, rohelise riidega kaetud allalastud istmed, mitte miski sellest ei haaku: siinolemise elumuutev draama versus protseduuride tappev argisus.
Vaatan saalis ringi. Kohtuametnik, kes istub kohtuniku ees, üks rida allpool, on õlust lössis. Susannah on külastajate rõdul, seltsiks ligikaudu tund aega tagasi saabunud tudengid ja algusest peale kohal viibinud vanapaar, kes pole, vähemalt nii palju, kui mina tean, meie juhtumiga vähimalgi määral seotud, vaid lihtsalt teatri fännid, kes ei jaksa West Endile piletit osta. Isegi Susannah, kes silmitseb mind oma tavapärase hoolega, isegi tema heidab aeg-ajalt pilgu käekellale, oodates, et päev lõppeks. Keegi ei eelda selles etapis enam mingeid suuremaid arenguid.
„Tahaksin teie ametikäigus ajaliselt pisut tagasi minna,” ütleb preili Bonnard. „Loodetavasti peate vastu.” Kogu küsitluse jooksul on ta olnud erakordselt viisakas. Kuid see ei muuda tõsiasja, et ta ajab mulle hirmu nahka – tema ebaloomulik hoiak, ja mulje, et ta teab midagi äärmiselt olulist, mida meie ülejäänud peame veel teada saama. Pakun, et ta on minust pea kakskümmend aastat noorem, kõige rohkem kolmekümnendate keskpaigas – mitte kuigi palju vanem kui mu poeg ja tütar – küllap tegi ta karjääriredelil särava tõusu.
Üks vandemeestest, keskealine mustanahaline mees, seljas roosa särk, kes istub kõige kaugemal paremal ääres, haigutab silmatorkavalt. Heidan pilgu kohtunikule, kelle silmavaade on sihikindel, kuid raske. Vaid minu enda advokaat Robert näib ärgas. Tema nägu on pisut kirtsus, paksud valged kulmud norgus, ja ta silmitseb tähelepanelikult preili Bonnardi. Hiljem püüan mõistatada, kas ta tabas sel hetkel midagi, märkas mingit vihjet selles ilmselges kerguses, millega naine kõneles.
„Kas oleksite nii hea ja tuletaksite kohtule meelde,” jätkab naine, „millal te käisite esimest korda parlamendihoones komitee istungil? Kui palju sellest nüüd möödas on?”
Ma ei tohiks kergendust tunda, kuid ei saa sinna midagi parata – see on lihtne küsimus. Hetk pole veel käes.
„Neli aastat tagasi,” vastan enesekindlalt.
Noor naine teeb märkmete vaatamisest paraja etenduse. „Tegemist oli alamkoja erikomisjoni kohtumisega teemal …”
„Ei,” teatan, „tegelikult oli tegemist Lordide koja alalise komiteega.” Ma tean, millest räägin. „Alalisi komiteesid ei ole enam, aga sel ajal oli Lordide kojas neid neli, igaühe hallata erinev ühiskonnaelu temaatika. Mina käisin teaduse alalise komitee ees, et rääkida arengutest genoomi kaardistamisel kompuutersekveneerimisega.”
Naine segab mulle vahele. „Aga kas te mitte ei töötanud täiskohaga Beauforti Instituudis, ma pean silmas enne seda, kui vabakutseliseks hakkasite? Ee … Beauforti Genoomika Uurimiskeskus on vist selle asutuse täielik nimetus …”
Tema ebaloogilisus hämmastab mind hetkeks. „Ja-jah, ma töötasin seal täiskohaga kaheksa aastat, enne kui vähendasin ametlikke töötunde kahele päevale nädalas ja võtsin pigem konsultandi rolli, kus ma …”
„See on üks prestiižsemaid uurimiskeskusi kogu riigis, kas pole?”
„Noh, kui võtta arvesse ka need, mis Cambridge ’is ja Glasgows, siis minu alal vist küll, olin väga …”
„Kas saaksite kohtule öelda, kus Beauforti Instituut asub?”
„Charles II tänaval.”
„See kulgeb paralleelselt Pall Malliga, kui ma ei eksi, ja jõuab välja St Jamesi väljaku aeda?”
„Jah.”
„Seal on üsna palju instituute, kas pole? Instituudid, eraklubid, teadusraamatukogud …” Ta heidab pilgu vandemeestele ja naeratab põgusalt, „võimukoridorid, sellised asjad …”
„Ma ei … ma …”
„Vabandust, kui kaua te Beaufortis töötasitegi?”
Ma ei suuda vältida häälde siginevat ärritust, kuigi see on taas kord miski, mille eest mind hoiatati. „Ma töötan seal ikka veel. Aga täiskohaga kaheksa aastat.”
„Ah jaa, vabandust, te ütlesite seda juba. Ja nende kaheksa aasta jooksul kasutasite iga päev ühistransporti, bussi ja metrood?”
„Enamasti metrood, jah.”
„Piccadillyst kõndisite?”
„Picadilly peatusest tavaliselt küll.”
„Ja lõunapausid, kohvipausid, seal on küllalt kohti, kus süüa? Pubi pärast tööd ja nii edasi?”
Selle peale toob prokuröriproua Price kuuldavale kerge ohke ja hakkab kätt tõstma. Kohtunik silmitseb üle prilliraami noort advokaati, kes tõstab vastuseks peopesa. „Vabandust, mu lord, ma jõuan sinna …”
Mu lord. Minu eelnevad kogemused kohtusaalidega piirdusid teleseriaalidega, sestap eeldasin, et öeldakse teie kõrgeausus. Aga see on Old Bailey. Meessoost on lord, naissoost
