enne kui nad ta siirupiga üle valasid,” rääkis Emma vaikselt.
“Jah. Püüa sellele mitte mõelda.” Finn puudutas naise kätt. “Sähvatused, vinjetid või kuidas neid iganes nimetatakse, kaovad ajapikku. Sellest on abi, kui sa ei ürita neid teadlikult meelde tuletada.”
Emma vaatas mehe poole. “Sa räägid nagu psühhiaater.”
“Mitte mina,” ütles mees. Ta rääkis nagu mees, kes oli käinud neis kriiksuvates, higistes kohtades, kus ootasid kohutavad nägemused.
Naine tõstis käeselja huultele. “Kas sa panid siirupi juures midagi tähele?”
Mees heitis talle hindava pilgu ja noogutas. “See polnud täielikult kuivanud?”
Emma hammustas huulde ja sõnas: “Me pääsesime napilt tapjaga kohtumisest.”
Finn vaatas naist endiselt ainitise pilguga. “Võib-olla ei pääsenud. Võib-olla oli ta veel seal, peidus, ootas, et keegi tuleks ja selle ukse lahti teeks. Ta ei saanud seda nii planeerida, et auto ukse lahti lööb.”
Emma kummardus ja uuris mustrit rohelistest kriimulistest plaatidest põrandal. Õhujahutus töötas täisvõimsusel, aga naise abaluude vahel voolas higi. “Ta võis koguni soovida laiba leidmisega kaasnevat reaktsiooni näha. Ta nautis seda. Ma tean, et nautis.”
“Kui sul on õigus, oli tal julgust, et niimoodi riskida. Ta on kas hull või peab end võitmatuks.” Finn vaikis. “Emma, sa pead sellest eemalduma. Praegu on veel vara, sa ei saa seda lihtsalt unustada, aga kui sa selle peale mõtled ja seda peas edasi-tagasi ketrad, valid raske tee.”
“Sa nägid sõjas jubedaid asju, eks ole?”
Mees ei öelnud midagi, aga tema suu tõmbus pingule ja ta pööras pilgu ära.
“Hea kohv,” ütles Emma. Mees polnud ainus, kes tahtis teemat vahetada. “Parem, kui sellisest kohast oodata võiks.” Emma polnud kunagi varem politseijaoskonnas käinud.
“Pole viga,” vastas Finn. “Aga kui nad meid siin veel kaua hoiavad, on meil rohkem kui tassi kohvi vaja.”
Emma suutis mõelda vaid sellest, et enne Orville’i koju jõuda.
“Politseinikud kutsusid sind proua Lachance’iks,” ütles Finn. “Kas sinu mees käis meiega ühes koolis? Ma ei mäleta seda nime, aga koolis oli palju lapsi, keda ma ei tundnud.”
“Ei, Orville pole siitkandist.” Ta ei tahtnud Finniga Orville’ist rääkida.
“Mida ta teeb?”
See oli tavaline ja ootuspärane küsimus, miks see siis naises sellist viha tekitas? “Ta on kinnisvaraarendaja. Ta on ka linnapea.”
Finn suunas pilgu põrandale. Ta nipsutas sõrmi. “Muidugi, Orville Lachance. Mu õde Eileen mainis, et see on linnapea nimi. Ja ta kandideerib kuberneriks?”
Emma oli Finni õe unustanud. Nüüd oli tema nimi Eileen Moggeridge. “Orville kavatseb kandideerida,” ütles ta ebamääraselt.
“Emma, kas ma võin nüüd sinu abikaasale helistada? Ta tahab teada, kus sa oled.”
Kohkununa mõttest, et tundmatu mehehääl palub Orville’il Emma eest hoolt kanda, ei teadnud naine, mida vastata. “Ei… See on sinust kena, aga ta on koosolekul ja mul pole midagi viga. Ma olen veidi endast väljas, aga selles pole midagi üllatavat.” Emma sõnad kõlasid katkendlikult.
Mees naeratas ja tema ilme mahenes veidi. “Muidugi pole. Ma ei taha sind hirmutada, aga sa peaksid ilmselt tavalisest ettevaatlikum olema. Pane uksed lukku, kui meest kodus ei ole. Niipea kui sisse istud, pane auto uksed lukku. Kui autot pargid või selle juurde tagasi lähed, vaata ringi. Ma ei mõtle ainult tänast õhtut. Sa pead kõikide asjade kontrollimise harjumuseks muutma. Pööra alati ümbritsevale tähelepanu.”
“Aitäh.” Emma suutis vaevu hingata või neelata. Mehel oli õigus, aga naisele ei meeldinud seda kuulda.
“Ära muretse,” ütles Finn. “On küllalt inimesi, kes sul silma peal hoiavad.”
Emma noogutas. Mees polnud teda rahustanud. “Kas sa panid tähele, kuidas meid küsitleti. Eraldi? Et nad saaksid meie lugusid võrrelda.” Emma köhatas närviliselt. “Kas nad kahtlustavad üht meist?” Naine ei arvanud, et mees oli sellega seotud, ent vastused otsestele küsimustele oleksid huvitavad.
“Ei,” ütles mees väga tõsiseks muutudes. “Aga sul on õigus selles suhtes, miks nad meid eraldi küsitlesid. See on lihtsalt rutiin. Me ei oleks siin praegu kahekesi, kui nad arvaksid, et üks meist teaks midagi enamat, kui me rääkisime. Nad juba teadsid seda.”
Uks avanes ja vastuvõturuumis tõusis ja vaibus häälekõmin. Sel aastaajal ei toimunud Pointe Judah’s suurt midagi peale Septembrifestivali – vähemalt mitte midagi sellist, mida tavalised inimesed märkaksid – ja oli üldteada fakt, et mõned inimesed astusid politseijaoskonda kohvi jooma ja täistopitud teadetetahvlitelt uusi tagaotsimiskuulutusi lugema.
Emma niheles toolil. Täna õhtul vastuvõturuumist kostvate häälte tekitajateks pidi olema terve hulk kodanikke, kes tavaliselt sel ajal oma kodudes olid.
Kõrgendatud hääled muutsid ta närviliseks, eriti naiste kiledad hääled, kes peaaegu kriiskasid, et tähelepanu tõmmata.
Emma vaatas uuesti kella. Ta tahtis kõigest hingest jõuda enne koju, kui Orville juhtunust teada saab ja ärritatult Billy kabinetti tormab. Orville ei kaotanud avalikus kohas kunagi enesevalitsust, aga ükskord võis esimene kord olla, kui ta kahtlustab, et tema maine on ohus.
“Kas Denise oli vana sõber?” küsis Finn.
“Kolm või neli aastat. Ta kolis siia Lafayette’ist, sest tahtis töötada ajalehe juures, kus ta saaks olla suur kala tillukeses tiigis. Ajalehes töötavad ainult tema ja Rusty ja inimesed, kes lehte välja annavad. Ajaleht kuulub Rustyle. See tähendab – tähendas –, et Denise sai teha asju, mida ta mujal teha ei saanud. Algul tuli ta umbes aastaks, aga jäi paigale.”
Miski nööris Emma kõri. “Me mõlemad kuulume naisteklubisse Angela Edu Saladused. Me nimetame seda lihtsalt Saladusteks. See on koht, kus mõned naised saavad lõõgastuda, ilma et nende üle kohut mõistetaks. Me uurime naiste tervishoiu alal tehtud edusamme, uusimaid dieete ja trenninippe – ja lihtsalt lõbusaid asju. Kui me tahame tund aega vetikates püherdada, siis selleks on ruumid olemas. Denise suutis igaühe naerma ajada. Ta oli suurepärane. Ja ta oli hea kuulaja. Kui keegi meist tahtis midagi nelja silma all arutada, läksime Denise’i juurde.”
Finn pööritas silmi, tegi nägusid ja ütles. “Vabandust. Loomulik reaktsioon.”
“Ma annan sulle vist andeks,” ütles naine. “Sa sobid ülejäänud kohalike meestega. Nad kõik peavad Saladusi mingiks naiste rumaluseks.” Kui Finn midagi ei vastanud, ütles Emma: “Me oleme siin kaks tundi olnud. Ilmselt võime lihtsalt koju minna, kui soovime.” Emma ootas Finnilt vastust.
Mees pani käsivarred vaheliti ja sirutas oma väga lihaselisi jalgu. Emma leidis, et tal oli raske neid – ja mehe ülejäänud kehaosi – mitte vaadata. See oli mehine mees ja Emma ei suutnud meenutada, millal ta viimati niimoodi reageeris nagu praegu Finni peale. Keeruline abielu oli võtnud kogu naise aja ja energia, nii et ta võis koguni unustada, et on naiselik ja ihaldusväärne. Nüüd reageeris Emma liiga tugevalt, kuna polnud endas kindel
