style="font-size:15px;"> Orville maksis ka Oakdale Mansionis asuva kaupluse üüri; Emma pidi äri alustamiseks raha laenama. Mees oli firma omanikuna kirjas. Algul oli Orville öelnud, et muudab ilmselt asja, kui nad on paar aastat koos olnud, aga seda teemat polnud enam jutuks võetud.
Emma isa oli andnud endast parima panemaks naist mõistma, et leping väljendas Orville’i leiget pühendumist abielule. Tookord oli Emma keeldunud uskumast igaüht, kes julges kahelda mehe kiindumuses temasse.
Lachance’ide ühekorruseline maja seisis golfiväljaku ääres, mis kuulus väikesele grupile väga jõukatele meestele, kellest üks oli Orville. Emma vaatas sissesõidutee lähemale nihkuvaid tulesid. Kui välja arvata kaupluse juhtimine, polnud Emma pärast kolledžist äratulekut tööl käinud. Üksi kaupluses töötades võiks ta ots otsaga kokku tulla, aga ilma elatusrahata ei suudaks ta ilmselt katta üüri ja igapäevaseid kulusid. Mõte end ise üleval pidada oli hirmutav, kuid naine tuleks sellega toime. Emma oli lubanud vanemate tagasitulekuni nende majal silma peal hoida ja üksi jäädes kavatses ta sinna kolida ja tööd otsida. Kui vanemad tagasi tulevad, lootis ta välja kolida ja tagasi kooli minna.
Orville polnud sõnagi öelnud, kuni ta parkis oma Mercedese garaaži kollase Corvette’i, paadi ja Emma Lexuse džiibi kõrvale. Naine märkas, et oli politseijaoskonnast siia sõites end mehest füüsiliselt kaugemale hoidnud ning ta kõht oli nii pinges, et tegi haiget. Sõidu ajal oli ehk arusaamine sellest, mis naisega oleks võinud juhtuda, mehe meeleolu leebemaks muutnud.
“See uudis ehmatas sind kindlasti,” ütles Emma. Ta tahtis selle suhte võimalikult viisakalt lõpetada. “Ma palun selle pärast vabandust. Ma olen närvis. See pole tõenäoline, aga mis siis, kui mõrvar tahab mind samuti kõrvaldada, või lihtsalt poolsurnuks ehmatada, et ma liiga palju selle peale ei mõtleks, mida ma nägin?”
“Sul jääb õigust ülegi,” ütles Orville. “Linnapea naine ei käi poolalasti mahajäetud piirkondades jooksmas, et vana peigmehega kohtuda.”
Emma ahmis õhku. “Orville, su jutt on hullumeelne.” Las ta kaotab enesevalitsuse. “Ma vaevu mäletasin Finni. Me pole kunagi väljas käinud. Ta lahkus Pointe Judah’st aasta enne mind ja läks idarannikule kooli. Kahju, et sa pidid teda solvama. Ta on ordenitega pärjatud sõjakangelane ja edukas ärimees. Kui sa jätkad rumalate vihjete tegemist tema aadressil, teed sa ennast lolliks. Ma usun, et kampaania ajal oleks ta halb vaenlane. Siinsed inimesed peavad Finni eriliseks.”
Orville keeras end istmel küljetsi ja tõstis käe, et naist lüüa. Ta surus käe rusikasse ja lasi selle aeglaselt alla. Ta oli naist varem löönud, aga mitte kunagi sinna, kus sinikad näha jääksid. Orville lõi autoukse sõnagi lausumata kinni.
Emma kõhkles paar sekundit. Siis otsustas ta kindalt, et annab lahutuse sisse kohe, kui tal kindel plaan valmis saab. Orville kohtles teda halvasti ja ta kartis meest. Miks ta peaks abikaasa juurde jääma? Emma oli meest väga armastanud, kui nad kohtusid, aga Orville oli need tunded lämmatanud.
Emma oli juba rääkinud Toussainti advokaadiga, kes oli Saladuste liiget esindanud. Ta meeldis Emmale. Pointe Judah’ mõlemad advokaadid olid Orville’i golfisõbrad.
“Mida sa ometi räägid,” ütles Emma garaaži astudes ja majja minnes mehest möödudes. “Minu sõber on tapetud. Mulle langes osaks õnnetus leida tema laip ja sina pead mulle loengut oma mainest. Sa oled peast segi – või midagi hullemat.”
“Sa ei austa mind,” ütles Orville. “Vaata, mis ma kõik sulle andnud olen, aga sina ei pea seda millekski. Kui sa väga hoolikas ei ole, pean ma selle abielu ümber hindama.”
Palun tee seda. Tee seda kohe. “Kui sa seda soovid, pean ma sinust aru saama. Me võime midagi välja mõelda, et asi enne valimisi avalikuks ei tuleks – kui sa seda eelistad.” Emma jälgis hoolega, et tema toonis kõlaks sügav kurbus.
Orville oli nii kaua hämmeldunult vait, et Emma jõudis läbi terrakotaplaatidega kaetud koridori esikusse minna ning astuda kahest astmest üles avatud, üleni beežides toonides elutuppa, mida ta vihkas – hoolimata sellest, et Orville’i hinnangul oli tegemist ühega parimaist New Orleansi sisekujundajatest. Emma läks klaasist seina juurde, millest päeval avanes vaade golfiväljakule, ning vahtis valgustatud välibasseini türkiissinist vett. Kivist pottides kääbuspalmid heitsid veepinnale pikkade nugade kimpe meenutavaid varje.
Kostsid Orville’i kiired sammud. Ta tuli joostes naise poole. Emmal polnud võimalik tema eest põgeneda. Orville haaras tal nii tugevasti käsivarrest, et naine karjatas. Mees keeras naise ringi, lükkas akna juurest kaugemale ja surus vastu seina. “See on esimene ja viimane kord, kui sa minuga niimoodi räägid. Mina ütlen sulle, et hüppa, ja sina hüppad. Sa kukkusid koolist välja, mina korjasin su üles ja andsin sulle unistuste elu. Ma ostsin su ja kohtlesin sind nagu kuningannat. Sa kuulud mulle.”
“Sina nõudsid, et ma koolist ära tuleksin, aga ma ei taha sinuga vaielda,” ütles naine teades, et tema kõrval seisid seina sisse ehitatud lahtised riiulid klaasesemetega. “Lükka mind veel korra ja su väärtuslik klaas võib põrandale lennata. Palun, lase mind lahti – kui sa tahad sellele asjale viisaka lahenduse leida.”
Orville raputas teda uuesti ja lähendas oma näo naise omale. “Ma oleksin võinud sind Meche’ile ja su sõbrale idioodina näidata. Hoidsin end tagasi, et sind säästa. Nüüd soovin, et ma poleks seda teinud.”
“Sa hoidsid end tagasi, sest sa ei taha, et keegi teada saaks, et sa mind ahistad,” ütles Emma end mehe reaktsiooni oodates kokku võttes.
Mees võttis käe naise käsivarrelt, aga hoidis teda kuklast kinni. “Lits,” ütles ta.
Emma ei kavatsenud näidata mehele oma pisaraid ja alandust. “Kas sa ei taha sellest rääkida?” küsis ta. “Või lähed parem välja, kuni maha rahuned?”
“Lähen oma kodust ära? Häh, sa oled alati unistaja olnud, ma…”
“Me kas räägime või üks meist peab siit ära minema.”
Mees tegi suu lahti, kahtlemata selleks, et naist uuesti valjusti sõimata, kuid pani selle aeglaselt kinni ning tema näole ilmus totter naeratus. “Sa ei ole sina ise.”
“Ma olen nii mina ise, kui pärast sellist kogemust võimalik on,” ütles Emma. “Ma näen silme ees ainult oma surnud ja siivutus poosis sõpra. Sa pole isegi öelnud, et sul on temast kahju. Ja veel midagi – me elame linnas, kus viibib vabaduses mõrvar, hullunud inimene. Ta võib olla ükskõik kus. Kas sa ei peaks juba linnas olema ja hoolitsema selle eest, et inimesed rahu säilitaksid? Nüüd on uudis kogu linnas levinud.”
“Sina ei pea mind õpetama, kuidas ma oma tööd teen,” ütles Orville ja vaatas kella. “Ma räägin Billyga. Mida vähem sellest juttu, seda vähem närvilisust linnas on. Kui vaja, ütlen hommikul paar sõna, nagu ma Billyle lubasin. Ja sinuga ei juhtu midagi. Sinu probleem on selles, et sa mõtled ainult enda peale.”
Mis Emmasse puutus, olid jutuajamised tänaseks lõppenud.
“Denise Steen oli lits,” ütles Orville. Ta oli oma rahuliku ilme tagasi saanud. “Ma ei tahtnud tema surma, aga ta ise tahtis seda. Ta ajas inimesed ärevile – pani naistele pähe mõtteid, mis põhjustasid nende abikaasadele ja meestele probleeme.”
See koht Emma peas, kuhu mees teda löönud oli, tuikas, aga naine ei puudutanud valusat kohta. Ta istus haiuimekujulisel toolil. Valgustatud klaasriiulid ja nendel seisvad säravad esemed sädelesid hämaras toas Orville’i selja taga. Emma tundis, et mees ootab tema vastust, et anda talle järgmine võimalus
