oli alati võimalik, aga meie asi oli lihtsalt üksteist toetada. Ei midagi halba. Ei midagi sellist, mis paari lahku ajaks.” Ehkki ta ise oli piisavalt õppinud teadmaks, et ta ei saa Orville’i juurde jääda.
“Paljud mehed linnas ei usu seda, eriti need, kelle naised pole enam nii kuulekad,” ütles Billy.
Emma tõusis püsti. “Siis on meil edu,” ütles ta ja Finn kuulis tema hääles trotsi. “Nii arvavad ainult ebakindlad mehed, kes tahavad naisi alla suruda – tavaliselt iga hinna eest. Enesekindlal mehel on hea meel, kui naine on temaga võrdne.”
Billy pruunide silmade nurka tekkisid kurrud. “Pea hoogu, Emma. Ma tean, et see on süütu meelelahutus, aga ma loodan, et mu Blanche ei otsusta liituda.”
Emma võttis uuesti istet.
Finn turtsatas ja tõmbas ninaga, et oma lõbusat meeleolu varjata. Ta kartis, et Emma peab tedagi šovinistist seaks, aga see polnud tõsi.
Ukse tagant kostev lärm muutus valjemaks. Keegi ütles valjusti: “Jah, härra.”
Finn märkas Emma pärani silmi ja seda, kuidas ta tooli käetugedest haaras.
Uks paiskus lahti ja tuppa astus Finni maitse jaoks liiga ilus heleda peaga pruunisilmne mees. Ta keeras ringi, haaras uksest, nagu tahaks seda kinni virutada, kuid sai endast võitu ja pani ukse rahulikult kinni. Ta tekitas siiski tuulehoo, mis liigutas paberihunnikut Billy laual. Algul libisesid paberid veidi ja liuglesid siis kosena põrandale.
“Emma,” ütles mees, nägu ebaloomulikult ilmetu. “Mida sa siin teed, tõmbad endale igasugust tähelepanu, kullake? Kas ma ei saa sind natukeseks ajaks üksi jätta, ilma et sa pahandustesse satuksid?”
Enne kui keegi midagi öelda jõudis, sõnas Emma: “Orville, ma olin valel ajal vales kohas. Ikka juhtub.”
Orville lükkas õlekarva linase pintsaku hõlmad kõrvale ja pani käed puusa. Ta langetas pea ja lähenes Emmale. “Mida sa sellises mahajäetud kohas tegid nagu see vana krunt? Ja leidsid laiba? Kuidas pagan see juhtus?” Mees püüdis end nii kõvasti vaos hoida, et Finn tajus lausa käegakatsutavat pinget.
Finni sõrmenukid hakkasid sügelema. Linnapea oli Emmast viisteist ja Finnist neliteist aastat vanem ja seda oli näha. Kunagi kandiline lõug hakkas lõtvuma ja silmade ümber olid sügavad kortsud. Orville Lachance’is oli mingi pehmus, mis viitas liiga heale elule ja vähesele füüsilisele treeningule.
“Ma esitasin sulle küsimuse, kullake,” ütles Lachance naise näo juurde kummardudes.
Billy tabas Finni pilgu ja raputas kergelt pead. Kahju küll. Kui Lachance Emma vastu käe tõstab, lööb Finn selle jõletise laiaks.
Enne kui Lachance midagi teha või öelda jõudis, Emma peaaegu hüppas toolilt püsti ja taganes paar sammu. “See on šokist,” ütles ta abikaasale. “Ma ei suuda seletada, milline šokk see oli. Billy pidi küsimusi esitama, aga ma usun, et ta on valmis mind koju laskma.”
“Mulle ei meenu selle koha nimi, kus mõrv aset leidis,” sõnas Orville.
“Willows,” ütles Emma. “Pensionäride elurajoon, mida hakati ehitama…”
“Ma tean, mis see on. Aga miks sina seal ringi jõlkusid ja end ohtu seadsid? Sul on kodus jõusaal, mis mulle terve varanduse maksma läks. Kasuta seda.”
“Kasutangi. Teinekord on värske õhk mõnus. Sa tead, et ma käin jooksmas.”
“Kasuta jõusaali,” ütles Orville. Lachance hoidis tooni pehme ja juhuslik pealtvaataja võis arvata, et ta muretseb oma noore naise pärast. Finn tajus midagi muud. Põlgust? See mõte tundus kummaline.
Mees märkas Finni. “Kes teie olete? Mida te siin teete?”
“Finn Duhon,” ütles Billy. “Tom Duhon oli tema isa. Finn oli sõjaväes.”
Finn krigistas tagumisi hambaid ja ulatas mehele käe, mida too muuseas surus.
Orville nipsutas sõrmi. “Eileen Moggeridge on teie õde. Abielus selle viletsa Chuckiga. Ilmselt on see hea, et ta nii palju naftaplatvormidel viibib. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis poeg – Aaron, kui mälu mind ei peta –, paistab isa jälgedes sammuvat. Võtab peagi vanglas koha sisse. Teie isa pööraks hauas ringi.”
Finn surus viha alla. “Nimede suhtes on teil õigus, Lachance. Ülejäänu on kuulujutt.”
“Ja ebatäpne, Orville,” ütles Emma rõõmsat ilmet näole manades.
Lachance kehitas õlgu. “Võimalik. Andke andeks, kui ma teid solvasin. Kas see on kuulujutt, et erivägedes läks teie jaoks liiga karmiks, nii et te lasksite sealt jalga? Te olite ju erivägedes, eks?”
Finn hammustas oma põske ja tundis vere maiku. Kas see suure suuga loll ei saanud aru, et Finn võis ta higiseks minemata sodiks peksta? “Te peate end kuulujuttudest võõrutama,” ütles Finn. “See võib teile inetuid pahandusi kaela tuua.”
“Ma küsisin, miks te siin olete,” ütles Orville. “Minu naisega.”
“Ma rääkisin Emmaga, kui laip… kui me nägime laipa välikäimlas. Teie naine on palju üle elanud.”
Lihased Orville’i lõual liikusid. Ta ajas end sirgu ja Finni hinnangul oli ta umbes meeter seitsmekümnene. “Te rääkisite Emmaga mingil mahajäetud krundil? Kas ma kuulen õigesti?”
“Palun, Orville, ma seletan, kui me omaette oleme,” ütles Emma sappi neelates. “Billy, kas me võime tagauksest välja minna?”
“Mul on veel küsimusi,” ütles Orville ja sõnas Billyle: “Sa ei pea minu naisega rohkem rääkima.”
“Jah,” ütles Billy, “kindlasti pean.”
Lachance’i nägu hakkas põsesarnade juurest õhetama. “Kas sa oled unustanud, kes ma olen?” Ta pani käsivarred risti ja tema hoiakust kadus viha. “Anna andeks. Kui nad sõnumi tõid ja ütlesid, et see puudutab minu naist, ei kujuta sa ette, mis mõtted mul peast läbi käisid. Billy, ma korraldan homme hommikul raekojas koosoleku, et inimesi rahustada.
Nii, kes väljakutse vastu võttis? Ma eeldan, et sina või Duhon võtsite kõne, Emma?”
Billy oli juba oma kabineti teise väljapääsu juurde viiva ukse avanud ja Emma astus uksest välja. “Orville, ma vastan kõikidele sinu küsimustele. Aitäh, et te minu eest hoolitsesite, Billy ja Finn. Ma võin igal ajal tagasi tulla, et küsimustele vastata. Tule, kullake.”
Emma lahkus ja Orville järgnes talle ilmse vastumeelsusega.
Finn ja Billy olid tükk aega vait, enne kui Finn küsis: “Kas mees võib talle viga teha?”
Billy hõõrus oma nägu ja juukseid. “Kurat, ma poleks pidanud joomist maha jätma. Kus mu piparmündikommid on?” Ta leidis laualt karbi.
“Billy?” kordas Finn.
“Ta on liiga libe, et midagi sellist teha.” Billy pani karbi kinni ja asetas selle tagasi lauale. “Täna oli ta lihtsalt pinges.”
Finn polnud selles kindel.
3
