jäänud? Tõsi, Finn oli temast aasta varem kooli lõpetanud ja mingisse idaranniku kooli läinud – täisstipendiumiga, kui Emma õieti mäletas –, aga meest oleks pidanud raske unustada olema.
Emma arvas, et viisteist aastat võisid teha teismelisest selle meessoo musternäidise, kes kõndides oma lihaseid demonstreeris. Emma vaatas mehe selga ja tõmbas katkendlikult hinge.
Tegelikult oli Orville’i pikaajaline sõjakäik tema eneseusalduse õõnestamiseks kustutanud naises peaaegu igasuguse huvi meeste vastu. Ta tundis silmades vana tuttavat kihelust. Kui kurb oli armastada meest nii meeletult ja siis teda nii sügavalt vihkama hakata.
Emma pani sõrmeotsad kokku. “Kas me ei võigi ära minna, kui tahame?” Orville saab juhtunust piisavalt kiiresti teada, aga Emma võis hirmutavat reaktsiooni vältida, kui ta olukorda ise selgitab.
Emma õlad vajusid kühmu. Orville saab tema peale nii vihaseks, et ta mehe arusaamise järgi endale negatiivset tähelepanu tõmbas.
Finn polnud tema küsimusele vastanud. Ta istus naise vastas politseiülema laua serval, jalad luupekse kohalt risti.
Emma ei suutnud otsustada, kuhu pilku suunata. “Siin on kole,” ütles ta meeleheitlikult jututeemat otsides – et lihtsalt midagi öelda.
Finn turtsatas. “Sa tahad öelda, et sulle ei meeldi kahvatupruunid seinad ja lagi ja akende pruunid luugid? Ilmselt on aknad sellepärast nii kõrgel, et mõni hull ei saaks väljast siia tulistada.”
“Ära räägi niimoodi.” Emma surus käe kõrile ja värises.
“Ma kardan, et see on tõsi. Kuule, Emma, me juhtusime enne jubeda asja peale, ja see ei unune väga ruttu. Aga püüa end kokku võtta ja sellest üle saada.”
“Ma ei ole memmekas.”
“Muidugi mitte. Enne, kui sa lubasid minuga dringile tulla, ütlesid, et sa ei saa kauaks jääda. Milles asi oli? Sa oled mitu tundi väljas olnud.”
“Mul on päevakava.” See oli tõsi. “Ma lähen varakult kauplusse ja pean korralikult välja magama. Homme saame uue espressomasina.”
Miks tüüdata meest oma elu tühiste üksikasjadega? Emma toetas lõua käele ja sulges silmad.
Kui ta silmad uuesti lahti tegi, kiheles ta selgroog. Pead liigutamata heitis ta Finnile sõrmede vahelt pilgu… ja tabas mehe end põhjalikult uurimast. Finn nihutas end laua najal ja jälgis pilguga naise jalgu. Ta ei nihutanud end palju, lihtsalt kohendas end nagu mees, kes naisele reageerib.
Just seda naine vajaski. Suurepärane. Tema meelest kuratlikult seksikas mees erutus lihtsalt tema vaatamisest ja just sel hetkel, kui naine poleks saanud rohkem tasakaalust väljas olla. Kuidas ta võis himuraid mõtteid mõelda, kui nad vaid paar tundi tagasi Denise’i surnukeha leidsid?
Mehe uuring hõlmas kogu naise keha jalgadest pealaeni ja hüpnotiseeritud naine ei jõudnud pilku mehe pilgu eest ära pöörata. Mehe näole kerkis aeglaselt naeratus, milles polnud kübetki kahetsust, tuues nähtavale lohukesed tema põskedes. Finn kergitas kulmu ja tema säravad pähkelpruunid silmad ütlesid kõik. Finn tundis tema vastu enam kui mööduvat huvi. Ja ta sai ju kohe teada, et naine on abielus, kui politsei pensionäride külla jõudis ning teda proua Lachance’iks nimetas. Pealegi oli tal sõrmus sõrmes.
Mehe pilk ei lahkunud naiselt. Ta ei pilgutanud isegi silmi, nagu arvaks endal olevat õiguse naist niimoodi pilguga paigale naelutada.
“Vahele jäin,” ütles Finn naerdes. Ta rääkis aeglaselt, tema hääl oli sügav ja veidi kähe. “Sa ei saa mind süüdistada, et ma üritasin tänast Emmat viieteistkümne aasta taguse Emmaga võrrelda. Kui kaua sa abielus oled olnud?”
“Kaksteist aastat.”
“Kogu aeg linnapeaga?”
“Mhm. Ta polnud linnapea, kui me kohtusime.” Emma vastas kõikidele küsimustele. “Kuidas sinuga lood on? Oled sa abielus? Lapsi on?” Finn ei kandnud sõrmust, aga mõned mehed ei teinud seda kunagi.
“Mõlema küsimuse vastus on ei. Sa abiellusid pärast teist kursust Tulane’is? Emma, sa oled nii särav, et sellest on kahju. Kuidas sinu vanemad sellesse suhtusid?”
“Nad tegid kõik, et veenda mind koolis edasi käima.” Ta vaatas kaost Billy metall-laual. “Aga kõik naised ei sobi karjääri tegema. Mitte sellist karjääri. Läheb vaja koduperenaisigi ja nüüd on mul kauplus, mis mulle tegevust pakub.” See teema muutis naise närviliseks.
“Mida sa õppisid?”
“Ärijuhtimist. Mingil moel tuleb õpitu mu kaupluses kasuks.”
“Kas sul lapsi on?”
Emma süda jättis löögi vahele. “Ei.” Ja see polnud mehe asi.
“Sinu Orville paistab edukas mees olevat.”
“Jah.” Ta pööras näo Finni poole ja mõõtis laiu õlgu, mis oleksid võinud kuuluda jalgpallurile, ning mehe rinda, enne kui pilgu uuesti tema näole tõstis. “Orville on tükk aega sel positsioonil olnud. Me kohtusime juhuslikult, kui ta siin Pointe Judah’s üht krunti ostis. Nüüd on seal golfiväljak. Siis otsis ta mind New Orleansis üles. Ta otsustas Pointe Judah’s kodu luua. Ta tahtis, et ma oleksin oma vanemate lähedal.”
“Sa võiksid tagasi kooli minna, aga ilmselt on sul linnapea prouana selleks liiga vähe aega, ja kui Orville võidab, on sul kuberneri prouana käed-jalad tööd täis.” Finn polnud oma võltsi tooni üle uhke. “Sa eelistad ilmselt vanemaid mehi.” Ta püüdis seda kergel toonil öelda.
“Orville on minust viisteist aastat vanem. Nüüd tead minust kõike.”
Emmast kiirgas ainult väsimust, ei mingit viha. Ta muutus pigem veel loiumaks. Emma mehel oli hea maitse; naine oli kaunis ning kui ta kakskümmend oli, jooksis Lachance’il ilmselt suu vett mõttest tüdruku süütus noppida. “Ma tõesti imestan, et linnapead juba siin pole,” ütles Finn, püüdes teada saada, milline on Lachance’ide suhe. “Ma ei usu, et talle meeldiks, et tema naine politseijaoskonnas aega veedab.”
“Kas ma võin su telefoni laenata?” küsis Emma.
Finn ulatas naisele telefoni ning hoidus vaatamast, kuidas Emma kõne võttis. Ta valis hulga numbreid ja Finn arvas, et ta kuulab sõnumeid, aga naine klõpsas telefoni nii ruttu kinni, et ilmselt polnud ühtki sõnumit. Emma hingas aeglaselt välja. Kergendatult?
“Minu isa oli enne Billy Meche’i politseiülem,” ütles Finn vestlust alustades.
“Ma mäletan. Tom Duhon. Ta… temaga juhtus õnnetus. Anna andeks, ma ei tohiks sellest rääkida. Küllap on raske mõlemast vanemast niimoodi ilma jääda, nagu sinuga juhtus.”
Finn mühatas. Enamikul inimestel polnud aimugi, kui raske see oli. “Õnnetus” oli üks viis nimetada seda, kuidas tema isa suri. Vale viis.
Ta üritas silmatorkamatult vasaku õlaga ringe teha. Kui ta pingesse läks, hakkas arm mõnikord tuikama. Selja keskelt üle õla keerduv punane sõlmiline rant polnud kaunis vaatepilt. Ta kandis pigem T-särke kui maikasid – et mitte väikesi lapsi ehmatada.
Billy astus sisse ja sulges enda järel ukse. Tema hallisegused lühikesed punased juuksed ja vuntsid olid turris; lai nägu peaaegu sama punane nagu juuksed. “Milline segadus,”
