olid kohas, mis kuidagi ei meenutanud tiheda liiklusega tänavat, sest esimesed valminud majad olid siin alles müümata. Tegelikult mitu väga kallist korterit seisis veel tühjana. Maja, mida nemad võttel kasutasid, oli kõrgel mäe otsas, teistest eemal. Ometi tundus, nagu oleksid nad suurel ristteel, hoolimata sellest, et paljudel autodel ja inimestel, kes kaamerate ümber ringi liikusid, polnud midagi tegemist teleseriaali salvestamisega. Kellyl polnud sellest sooja ega külma. Ta oli juba liiga kaua aega selle maailma keskel eksisteerinud, ta teadis, kuidas vooluga kaasa minna ja oma elu nautida. Ometi tundus see talle kuidagi imelikuna. Produtsendid olid ala, kus võtteid tehti, kinniseks kuulutanud. Samuti ei olnud avalikult levitatud teavet võttepaiga kohta, nii et mitte keegi peale nende, kes selles osalesid, ei teadnud, et nad filmisid täna väljaspool stuudiot. Aga, arvestades seda rahvahulka, keda siin ümberringi näha võis, tundus, nagu oleks kuulutus võtete kohta Linnalehes üleval olnud.
Võte algas sellega, et Kelly astus välja sissesõiduteele pargitud BMW juhipoolsest uksest. Auto seisis sissesõiduteel, mis viis Marla Valentine’i maja juurde. Ta lõi auto ukse tagantkätt pauguga kinni. Kuigi Marla ei teinud siin muud, kui vaid saabus koju, ta peatus, kohendas seelikut ja silus juukseid. Lõppude lõpuks oli Marla ju üks Valentine’idest. Aga Valentine’idele tähendas välimus tervet maailma. Tema oli üks kolmest punapäisest õest, kes valitses skandaalide ja armusuhete tervet orgu.
Veel mõned sammud mööda mullast rada ja ta jõudis kividest kõnniteeni, mis viis kaljuäärse bangalo ukseni. Hetkeks – ehkki ilma ühegi silmaväreluse või vähimagi naeratuse varjundita – tajus ta, et see teeb talle nalja. Marla Valentine’i tuleks juba ainuüksi sellepärast kritiseerida, et ta selliseid kingi kannab. Tikk-kontsad kõlbasid päris hästi stuudiosse. Aga siin, suvalises paigas, olid need parajad mõrvarid. Ta pidi väga ettevaatlikult vaatama, kuhu astub. Kõigepealt sellepärast, et kui ta ei vaata, siis vajub ta lihtsalt kontsadega mulla sisse; edasi sellepärast, et kivikõnniteel kõlasid tikk-kontsad nagu väikesed pommiplahvatused. Aga hoolimata Marla Valentine’i kingadest, armastas ta seda tööd. Melodraama oli lihtsalt nauding – enamasti. Raske töö, aga ometi nauding. Kui nad täna siin lõpetavad, siis ootab neid kolmenädalane paus. Mis iseenesest ei tähendanud, et ta järgmisel nädalal poleks pidanud tööle minema, sest mitmed näitlejad olid kutsutud teemaparki seebiooperi nädalale esinema.
Kelly jäi seisma, just nagu tal oli kästud teha, ja mängis välja kerge sisetunde muutuse Marlas, kui tabas ära esimese vihje hädaohule. Vaevumärgatav pinge näoilmes, kerge kulmukortsutus, mis näitasid, et miski häiris teda.
Kelly vaatas ust otse enda ees. Tuled, mis oleksid pidanud põlema, ei põlenud. Ja vaatamata kaamera valgustusele, tundus kõik kuidagi pime. Sel õhtul puhus hästi kerge tuuleke, mis tasakesi liigutas puude oksi ja tekitas õhus kummalist, vaevukuuldavat vilistavat heli.
Kelly pidi tunnistama, et ta praegu tõesti nautis seda, et oli Marla Valentine. Pärast mitut hooaega, kus Marla oli olnud heasüdamlik, arglik ja ärakasutatud õde, oli ta arenenud pisut halvemuse poole, mis pakkus näitlejannale tõelist meelelahutust. Nüüd oli Marla lõpuks sattunud olukorda, kus ta seisis silmitsi hädaohuga. Temast oli saanud väga kange naine, nii et küllap ta saab sellega hästi hakkama, ja suudab enda eest seista.
Kelly astus sammu, seejärel mängis välja oma tegelase esimese hirmutunde. Ta hingas sisse ja sirutas end, nagu tahaks kõik kahtlused ja hirmud maha raputada. Ta ei kavatse ju omaenda maja ukse eest plehku panna.
Aga siis jäi ta seisma, nagu kõhkleks ometigi. Silmanurgast nägi ta üht operaatorit liikumas vasakule, teist paremale. Nad olid suunanud kaamerad temale, seejärel uksele, põõsastesse, varjudesse…
Valgus pimestas Kelly silmi hetkeks, aga Marla Valentine kinnitas endale, et tal ei olnud siin midagi karta. Täpselt nagu tal oli kästud teha. Täpselt, nagu nad proovis olid teinud.
Ta läks oma tikk-kontsadel trepist üles. Siis, nagu stsenaariumis ette nähtud, ilmus omakorda välja tema ründaja – paremalt poolt põõsaste varjust.
Hugh Thompson oli ülimalt professionaalne. Ta oli olnud kaskadööriks paljudes filmides ja seriaalides. Ta oli umbes meeter üheksakümmend pikk. Täna oli ta riietatud pealaest jalatallani musta, suusamask kattis nägu, mis jättis nähtavale vaid silmad, must mantel varjas ta figuuri. Kui mees oleks seal üsna vaikselt seisnud, siis oleks võinud teda pidada veel üheks varjuks.
Kelly karjatas. See oli pagana hea karjatus, mõtles ta nukralt, aga siis ehmatas mehe äkiline väljailmumine teda tõeliselt. Ründaja hüppas pika sammuga naise poole ja too pöördus ümber. Ehkki nad olid täiesti suutelised salvestama selliseid stseene üheainsa prooviga, olid nad seda stseeni ometi mitu korda läbi võtnud. Naine ei tulnud otse astmetest alla, vaid läks trepi kõrvalt, kus oli tihke muldkeha.
Hugh oleks pidanud ta kinni püüdma. Kelly oleks pidanud olema seal, et mees oleks saanud teda kinni püüda. Selle asemel kadus kindel pind äkki tal jalge alt. Ehmatuseks ei leidnud ta endale kusagilt mingitki toetuspinda. Kui tal oleksid jalas olnud jooksutossud, siis ta ehk oleks veel suutnud end päästa. Nüüd, tikk-kontsadel, ta lihtsalt kaotas tasakaalu ning kukkus. Et miski teda ei peatanud, siis hakkas ta kõrgest mäest alla veerema.
Hetkeks haaras Kellyt paanika. Maja seisis ju ohtlikult lähedal kalju servale. Kui ta niimoodi veerema jääbki… Ta kuulis ähmaselt karjeid, mis tulid kuskilt eemalt ülejäänud võtteseltskonna suust. Hugh karjus midagi. Nad kõik tundusid olevat temast väga kaugel. Muld ja rohi kraapisid valusasti keha. Ta tundis teravat valu, kui lõi millegi vastu ära kõigepealt oma küünarnuki, seejärel põlve. Ta märkas oksa ja püüdis sellest meeleheitlikult kinni haarata. See libises käest läbi ja hõõrus peopesa katki, ent ta jäi sellest kinni hoidma. Nüüd, kus allaveeremine oli peatunud, suutis ta oksa mööda üles tagasi roomates haarata juba puust, millel tema õnneks olid pikad, peaaegu maani ulatuvad ja piisavalt tugevad oksad.
Üks rihmikutest oli juba läinud. Kelly viskas jalast teisegi kinga ja püüdis jalule tõusta. Kui ta ümber pöördus, nägi ta kaljuserva, mis oli väga lähedal ja petlikult pimedusega varjatud. Ta põlved nõtkusid, hirm oli nii suur, et süda tundus olevat kurgus, külm juga roomas mööda selgroogu, muutes terve keha täiesti jõuetuks. Lausa füüsiline surmaläheduse tunne tarretas vere ta soontes.
Hugh Thompson jõudis esimesena tema juurde.
“Kelly!” Hoolimata suusamaskist kostis mehe häälest selgesti välja mure naise pärast.
“Minuga on kõik korras,” vastas Kelly kiiresti, värisedes üleni nagu haavaleht.
Mees haaras temast kinni ja tõmbas ta üles tagasi maja juurde, teda pooleldi püsti tõstes. “Kelly, taevake!” õhkas Hugh.
“Hugh, palun, pane mind maha. Minuga on kõik korras, tõesti. Ma lihtsalt ei saa aru… see väike muldkeha seal trepi kõrval oli enne kõva nagu kivi!”
“Kalifornias ei saa kunagi usaldada maapinda!” ütles Hugh pead raputades. “Oh taevas, Kelly, ma pidin peaaegu südamerabanduse saama, kui nägin, kuidas sa kukkusid!”
Selleks ajaks oli Joe Penny nende juurde jõudnud, tema täiuslikult ilusad hallid juuksed seisid peaaegu püsti. Ta oli kahvatu nagu koolnu. “Kelly… Kelly!” Ta haaras naisel ümbert kinni, ise värisedes. Kaameramehed ja valgustajad tulid kõik tema järel, samuti kostümeerijad ja grimeerijad ning kaks lisatöötajat, kellega Marla Valentine oli just äsja vestelnud.
“Joe, teie kõik, sõbrad, palun, rahunege maha, minuga on kõik korras. Muidugi näen ma välja nagu mudakonn, aga kuulge, ma saan ju ennast puhtaks pesta!” Siis kuulis ta sireeni ja vaatas murelikult Joe poole. “Palun ütle mulle, et sa ei kutsunud kiirabi!”
“Kelly, sa oleksid
