et!” Mel vaatas Allyle otsa, hingas sügavalt sisse ja suunas väga tõsise pilgu Kellyle, “Kelly, ma arvan, et sa peaksid selles videos kaasa tegema.”
“Kuulge, ma tõesti ei tea. Minu meelest on see mõte väga riskantne, ma mõtlen – minu karjäärile. Ma ei tea sellest ju suuremat midagi.”
“Selleks me siin olemegi,” ütles Mel. “Sa võid nende inimestega kohtuda, kes seda videot teevad, ja saada kindla ülevaate sellest, mis toimuma hakkab.”
“Sa peaksid selle pakkumise vastu võtma. Seriaalis tungiti sinu tegelasele kallale, ta lamab koomas. Päris ausalt, mul on niisugune tunne, et Marla võib ära surra.”
“Mida?” hüüatas Kelly, ehmudes nii, et oleks peaaegu kohvitassi maha pillanud.
Mel viskas kiire pilgu Allyle, olles ilmselgelt ärritunud. Siis hingas mees sügavalt sisse. “Kelly, asi on liiga kaugele läinud. Meil on sinu pärast tõsine hirm.” Ta kõhkles. “Ally ei eksi. Sinu tegelase surmast on meil tõesti omavahel juttu olnud.”
“No kuulge! Öelge ometi, et te liialdate. Te ei saa lasta mind ära tappa!” hõikas Kelly, suutes kuidagi ennast vaos hoida, ehkki sõnad väljendasid meeleheidet. Ta tahtis, et see kõlaks nii, nagu ei saaks see mingil juhul tõsi olla, aga kui protest oli ta huultelt lipsanud, käis ta peast läbi mõte: kas see võib tõesti tõsi olla? Kas sellepärast oli Mel Ally siia kaasa võtnud, et nad koos saaksid talle seda uudist teatada?
“Ootame natuke. See läheb ju mööda. Kui Marla on koomas, siis on mul mõni nädal puhkust. Aga ma ei saa aru, miks mind on sellepärast vaja päriselt maha lüüa?”
“Kelly, sinu tegelasest on saanud pahatahtlik intrigant,” ütles Mel. Ta süütas sigareti, tõmbas sellest kaks mahvi ja kustutas koni siis ära. Mel püüdis vahetpidamata suitsetamist maha jätta. Ta ohkas. “Ma vist ei oska seda hästi seletada.”
“Jah, sa ei oska seda tõesti,” nõustus Ally.
Mees viskas talle karmi pilgu. “Sina ei tee seda ülesannet mulle sugugi kergemaks!” Ta pöördus Kelly poole. “Me räägime siin loomulikult sinu tegelasest selles seriaalis. Aga väga paljud inimesed peavad sind päriselt Marla Valentine’iks ja vihkavad sind.”
Ehkki Kelly seda ei plaanitsenud, kõlas ta hääl üsna solvunult, kui lausus: “Pahatahtlik intrigant, jah, aga… ma pole kunagi saanud nii palju austajate kirju kui nüüd. Ma pole kunagi tundnud, et ma… et ma olen seriaali jaoks nii oluline tegelane!”
“Jah, nii see tõesti on. Kelly, me kõik teame, et sa oled üks toredamaid, pühendunumaid näitlejaid terves meie trupis. Asi on selles, et me kõik hoolime sinust. Sellepärast olemegi mures. Ja sellepärast on nad otsustanud sind seriaalist välja kirjutada – vähemalt järgmiseks neljaks kuuks.”
Kelly ahhetas üllatunult ning jahmunult. “Neljaks kuuks! Vaatajad unustavad mu ära.”
“Loodetavasti mitte. Sinust hakatakse palju rääkima, kui püütakse jälile saada, mis sinuga päriselt juhtus,” vaidles Ally vastu.
“Neli kuud…” pomises Kelly. “Ma ei suuda seda uskuda!”
“Aga sul tuleb seda uskuda,” ütles Mel pead raputades. “Kelly, kas sa üldse loed oma e-posti? See on surmtõsine asi! Seda tuleb tõsiselt võtta ja sellega arvestavad ka meie sponsorid.”
Kelly ei osanud muud kui vaid hetke jooksul meest pilguga puurida. Jah, tema tegelaskuju vihati, vihati just parimal kombel, nagu üht seebiseriaali kangelast võidi vihata. Algul oli Marla olnud tore, ent loo edenedes oli temast saanud tõeline nõiamoor, seriaalis oli Marlast tehtud inimestele eetri kaudu nõuandeid jagav diiva. Mitte et tal oleks olnud mingit ametlikku võimu, aga “Valentine’i orus” polnud ametlikku võimu vajagi. Kelly oli vahel püüdnud mõistatada, kes seriaali kirjutajatest peitis endas nii sügavat, peaaegu maniakaalset vihkamist meeste vastu. Üks neist pidi olema täis tõelist ülekeevat raevu, sest tema tegelaskuju on viimasel ajal suure osa igast pooletunnisest saatest pritsinud õelaid nõuandeid vaatajatele selle kohta, kuidas oma meest petta, kuidas käituda alkohoolikuist või töötute abikaasadega, või lihtsalt ükskõik missuguse mehega, kes polnud just eriti leebe. Kelly oli esialgu natuke ettevaatlikult suhtunud äkilisse muutusse stsenaariumis, aga ta pidi tõesti tunnistama, et ta polnud kunagi varem nii palju kirju saanud.
Ilmselt oli vaatajate hulgas väga palju naisi, kes tundsid end puudutatuna – ja nautisid tema mängitava tegelase ettepanekuid hammusta-katki-sülita-välja-stiilis meestega käitumiseks. Ehkki Kelly teadis, et paljud naised olid tõesti abiellunud valede meestega, kes neid pidevalt emotsionaalselt ahistasid, siiski oli ta veendunud, et halb selles maailmas ei ole kunagi ühepoolne. Mehed ja naised võisid vahel olla uskumatult julmad üksteise vastu. Õnnetuseks pidi nii mõneski abielusuhtes keegi kannatama.
Aga Marla Valentine oli tegelaskuju seebiooperis, mitte päris lihast ja luust inimene. Kuna tegemist oli päevase seebiseriaaliga, siis oli ta tegelikult pigem karikatuur kui tõsine kuritegelane, kelle arvamused, soovitused ja hoiakud olid äärmiselt kaugel Kelly enda filosoofilistest tõekspidamistest.
“Seda ei juhtu,” ütles Kelly kindlalt. “Sestpeale, kui Marla on vana õelus olnud, on talle palju rohkem tähelepanu pööratud. Ta lendab praegu populaarsuses ülespoole nagu kotkas. Inimestele lausa meeldib naissoost kaabakaid vihata.”
“Neile meeldib ka näha, et need kaabakad oma tegude eest karistada saavad,” ütles Mel.
Naine raputas jälle pead, olles hämmastunud sellest, et too maalihe ja tema allalibisemine seal mäe peal võis talle nii palju pahandust kaasa tuua. “Hea küll, ütleme, et ma olen praegu koomas. Aga Marla jaoks pole kunagi olnud nii põnevat aega! Me ju teame, et tegelikult sõltub kõik rahast, ja mina toon neile praegu hiiglamoodi raha sisse. Uskuge mind. Juba mõne kuu pärast tuuakse mind koomast välja.”
“Ei,” pomises Mel kõrvale vaadates. “Mina küll nii ei arva.”
“Siis – kui nad mu ära tapavad, võiksin ma ju vaimuna tagasi tulla?” sõnas Kelly kergelt. “Või toome Peooriast kohale minu armsa süütu õekese, kellest ma midagi ei teadnud, sest meid lahutati teineteisest sünnihetkel?”
Mel ohkas väga sügavasti. “Kelly, palun, kuula. Ma püüan sulle kõik ära seletada. Sinu ümber oli juba enne midagi hämarat. Tõsiselt hämarat. Vaata, meie inimesed on praegu üksjagu hirmul igasuguste rünnakute pärast. On loomulik, et nad kardavad. Mõned sõnumid, mis sinu tegelasele on saadetud, on olnud ikka äärmiselt tõsised ähvarduskirjad. Meie seriaal ei saa endale lubada niisuguse ohtliku olukorra jätkumist. Kuna Marlast on saanud niivõrd põlastusväärne tegelane, siis nii mõnedki inimesed soovivad, et talle tehtaks lõpp peale.”
“Surnud ja maha maetud, kardan, et see peab nii olema,” ütles Ally. “Joe ütles sedasama, kui me temaga paar päeva tagasi kokku saime.”
“Suurepärane. Miks mind sinna koosolekule ei kutsutud?” nõudis Kelly.
“Joe ütles, et sind ei ole vaja sinna kutsuda,” ütles Mel kindlalt.
“Joe on argpüks!” pomises Kelly. Ta piidles Meli. Ta oli meest sõbraks pidanud, ühtlasi ka nõuandjaks. Mees oli üle viiekümne, kui vaja, oskas ta olla raevukas, kui vaja, siis väärikas, ja kui saate jaoks vaja oli, siis oskas ta olla armastusväärne ja lahke nagu jõuluvana. Naine uskus kogu südamest, et mees oli temale alati soovinud kõige paremat. Et Mel oli valmis tema eest võitlema nagu tiiger.
Kelly vaatas Ally Bassettit.
