ütles mees. Ta näol oli kerge naeratus ja ta vangutas mõtlikult pead, kui mööda rannaliiva hotelli poole suundus. Naine aga vandus omaette tema järel pehmes liivas sumades.
Kummaline, mõtles Doug, ta oli just seal liival pikutades mõelnud, et ta peaks elus uue lehekülje keerama. Ja nüüd… Mida põrgut. See võib ju olla huvitav. Talle meeldis muusika. Muidugi soovis ta teada, missugune kuulsus oli selle projekti keskpunktis.
3. PEATÜKK
Kelly soovis, et ta oleks ükskõik kus mujal maailmas, mitte siin.
Pidu siin jahil oli täpselt selline, nagu ta oligi oodanud – kõik külalised olid võhivõõrad. Need olid inimesed, kellega ta pidi hakkama koos töötama, aga siiani tundus küll, et nad olid üks kamp päevitunud parme ja jänkusid, keda ei huvitanud miski muu maailmas kui see, kust saada järgmist klaasi alkohoolse joogiga. Toetudes Meli kõrval seistes reelingule ja limpsides kokteili, vaatas Kelly, kuidas kontpeenike suurte rindadega naine mööda jahti ringi kõndis ja pakkus kõigile ilmselt kosmeetilise operatsiooni abiga kujundatud naeratust: “Kes soovib midagi juua?”
Kelly vastas ta naeratusele. “Tänan, mul on veel eelminegi joomata.”
“Tänan, ei,” vastas Mel. Kui ettekandja oli ära läinud, küsis ta Kellylt: “Kas sul on juba lõbus?”
“Mm… muidugi,” valetas too.
“Me ei peagi siia väga kauaks jääma. Sa peaksid lihtsalt veel mõne inimesega tuttavaks saama.”
Peale Meli oli seal veel üks pikk blond mees. Ta oli meheliku kehaehitusega, tugevasti päevitunud ja riietatud kenasse ülikonda, mis rõhutas laiu õlgu ja kitsaid puusi. Kelly oli kindel, et mees oli kuidagi ebaehtne, nagu naised vahel – steroide täispumbatud, mees, kes iga vaba tunni veetis jõusaalis, päikese käes või rinnalt karvu maha ajades või vahatades või jumal teab, missuguse sama mõttetu asjaga tegeldes.
Mees pöördus, just nagu oleks teadnud, et teda vaadatakse. Ta ei naeratanud, lihtsalt tervitas naist tõsise vaevumärgatava noogutusega. Ta nägu oli ühtaegu nii klassikaline kui ka ebakorrapärane, tugevate puhaste joontega ja silmadega, mis olid peaaegu häirivalt sügavsinised. Kontaktläätsed ilmselt. Mehe hoiak oli niivõrd täiuslik, et see pani ta meeter üheksakümnesest pikkusest suuremana paistma. Tal oli seljas kena, ometi lihtsa moega ülikond, mis tõttu ta sarnanes Cary Granti või Errol Flinniga.
Kas ta on gei? küsis Kelly endalt.
Ilmselt kuulus mees kategooriasse rannavalve, otsustas naine. Kelly tundis hetkeks ebamugavust, tajudes, et nad mõlemad piidlevad teineteist, ja et mees tegeleb küllap teda uurides samasuguse mõistatamisprotsessiga. Ta ei saanud aru, miks, aga ta kartis, et mehe hinnang talle võiks olla halvem, kui ta tegelikult väärt on. Võib-olla arutleb mees endamisi, kas tema nina on kohendatud ja huuled kollageeni täis süstitud või kas ta on anorektik või koguni kokaiinisõltlane.
Kelly punastas äkki, kui mees korraks pead noogutas ja temast ära pöördus. Mul pole õigust teda kuidagi arvustada, mõtles naine omaette. Ta ju teadis, kuivõrd eksitavad võivad olla stereotüübid. Inimestele, kes tegelesid seebiseriaalidega, kleebiti liiga tihti külge stereotüüpseid silte, seda tegid isegi snoobidest kriitikud.
Produtsent oli rikas, keskealine, tugevasti päevitunud hõbehallide juustega Casanova-kandidaat nimega Marc Logan. Kelly oli seda meest ennegi näinud. Eelmisel õhtul oli ta nende seriaali saatuslikul võttel osalenud. Pole imegi. Too video-pakkumine oli juba siis kõne all olnud; ta pidi selle mehega juba siis kokku saama. Ent juhtunud õnnetus lükkas nende kohtumist edasi.
Kelly oli täna umbes nelikümmend korda teeseldud naeratusega Logani käe alt läbi lipsanud. Ta punastas jälle, langetades kergelt pea ning mõeldes taas, et tal pole mingit õigust neid inimesi siin arvustada. Ta tundis ennast nii väga… mahajäetuna. Ja reedetuna. Veel tundis ta, et peab kandma karistust millegi eest, milles ta süüdlane pole!
Ta tõstis pilgu ja märkas, et Marc Logan jälgis teda, toetudes vastasreelingule, otse üle teki. Mees tõstis tema poole vaadates üles käe klaasiga, Kelly vastas talle samaga, saates käeliigutust teeseldud naeratusega. Niisiis, too mees oli olnud tema suhtes liiga tähelepanelik. Ent mehe imetlus näis olevat siiras. Ta oli ju olnud seal, kui too õnnetus juhtus, ja paistis, et ta imetlus Kelly vastu oli sellest vaid hoogu juurde saanud, just tema suhtumisest “midagi pole lahti, jätkame tööd”! Kelly pidi endale tunnistama, et mees ei tundnud vähimatki muret sellepärast, et ta oli tööle võetud. Juba ainuüksi sellepärast oli ta mehele tänulik.
“Teie näete tõepoolest kaunis välja selle vana käula taustal,” hõikas mees Kellyle.
See jaht oli kaugel sellest, et olla üks vana käula. Mees ootas Kellylt vastust, umbes nagu jahi kaitseks välja astumist, et oh, see on ju suurepärane jahtlaev. Siis oleks olnud põhjust naise juurde tulla ja juttu alustada.
Kelly hõikas talle vastu vaid tavalise tänu, ent mees hakkas ometigi liikuma tema suunas.
Õnneks köitis vahepeal tema tähelepanu üks bikiinides ettekandja. Mees pani neiule käe ümber ja libistas selga mööda alla. Talle ei avaldatud vastupanu.
Kelly pööras pilgu kõrvale. Ta väristas õlgu. Nii et too mees siis imetles teda ja meelitas. Ometi tekitas Logan temas rahutust. Kas ta tõesti hakkab tolle mehe alluvuses töötama? Kelly raputas pead, märgates üllatunult silmadesse valgunud pisaraid. “Ma ei suuda uskuda, et Joe Penny laseb mu lahti – ja ma pean leppima sellega siin!” sosistas ta.
“Keegi pole sind lahti lasknud. Sinust saab kõva ärinaine, kelle nime ei unustata!” kinnitas talle Mel.
Naine embas meest korraks käsivarrest. “Kui mind pole lahti lastud, siis miks sa minu pärast nii kangesti mures oled? Oled mures ja muudkui ajad mind seda videotööd vastu võtma. Mel… need tegelased tekitavad minus kõhedust!”
Mees hakkas naerma ja näis palju rahulikumana. “Kelly, sa lihtsalt ei tunne neid. Kuule, sa oled Hollywoodis pikka aega olnud ja oled ellu jäänud. Mis võiks sellest veel hullem olla?”
“Tahad sa tõesti, et ma hakkan nendega koos töötama?” küsis ta Melilt, näidates käega produtsendile.
“See sell kirjutab ainult arvetele alla. Usu mind,” jätkas Mel, “Loganit pole just palju näha, tema paneb asjad ainult veerema. Ta on mees, kes võib tundide kaupa iga eelarvesendikese pärast lahinguid lüüa, välja arvatud lisaraha, mille ta on valmis kulutama selleks, et sina selles videos kaasa teeksid.”
Raha. Naine teadis korraga, miks ta tundis end nii reedetuna, hirmununa. Ta oli oma töös olnud nii kindel, ta polnud kunagi mõelnud tulevikule või suuremale muutusele oma elus. “Valentine’i org” oli nii lihtne ja nii mugav. Ta sai töö eest raha, millega maksta kõik arved, ja see raha ei olnud just väike. Ta armastas kodumaja Sunset Boulevardil. Talle meeldis see, et tal oli võimalus viia kõik täditütred ja onupojad reisile rahvusparkidesse üle kogu Ameerika, samuti see, et ta sai aidata oma õde ja venda ükskõik missugustes raskustes. Ta oli ostnud perele maja Palm Springsis, ja kui ta ema oli haige, seejärel isa, siis oli tal võimalik palgata neile parim võimalik erahooldaja, kuni surid mõlemad. Toona anti talle seriaalist vaba aega – tervelt kahel korral. Kõik olid olnud nii mõistvad ja hoolivad.
Siis ütles Mel, just nagu loeks tema mõtteid: “Kelly, ma näen, et su mõte töötab pingsalt. Tean, mida sa ei taha, et keegi teine teaks.”
“Jah?”
“Sinu roll oli nii kindel.
