style="font-size:15px;"> “Võib-olla just see panigi tolle muldri lõpuks liikuma,” arutles Joe.
“Aga võib-olla üks neist sadadest – või tuhandetest –, kes on Marla Valentine’ile vihkavaid kirju saatnud, soovis tegelikult tema surma?”
“Matt! Meie võtete koht oli ju saladus.”
“Täna oli siin väga palju rahvast.”
Joe lehvitas käega, vaadates ringi. Matt Avery ja veel mõned inimesed tema meeskonnast olid võttele kutsutud. Seal oli ka üks kutt, keda üks toimetaja oli talle tutvustanud, kes tahtis teha mingit oma rokkmuusikavideot. Too päikeseprillidega vennike oli rokistaar. Üks operaatoritest oli palunud, et võiks kaasa võtta õe, kes tal külas oli. Mis puutub teistesse… Joe ei tundnud neid. Keegi polnud kuskilt läbi trüginud ega segadust tekitanud. Kõik uudishimulikud ja fännid hoidusid väga viisakalt võtteplatsilt eemale tänavale.
“Matt, Kelly on näitleja,” ütles ta.
“Jah, ja ta on meie jaoks väga oluline. Kuule, Joe, sa ei taha ju sellele seriaalile veel üht skandaali kaela.”
“Ausalt öeldes,” ütles Joe pisut ebalevalt, “skandaalist võib ka kasu olla. Vaatajad tunnevad huvi, kes mida teeb, ja kellega,” lisas ta kuivalt.
“Meil pole siin tegemist staaride intiimeluga,” ütles Matt. “Sellest värgist võib välja kasvada järjekordne surmaskandaal ja ma ei usu, et sa tahaksid midagi niisugust veel kord võtetel läbi elada. Ma tean kindlalt, et sa seda ei taha.”
“Millest sa räägid?’ küsis Joe nõudlikult.
“Me peame Kelly eest hoolitsema.”
“Mismoodi sa soovitad meil seda teha?” nõudis Joe.
“Mel peaks siin osaline olema ja Kelly agent samuti. See on tõesti väga tõsine asi. Me peame midagi välja mõtlema, selleks, et seriaali kaitsta. Ja loomulikult ka selleks, et Kellyt kaitsta.”
“Muidugi,” nõustus Joe, aga ta küsis endalt, miks tal küll nii halb enesetunne oli. “Valentine’i org” oli tema seriaal. Tema oli selle välja mõelnud, üles töötanud ning hellitanud seda nagu armukest. Talle meeldis uskuda, et tema oli siin kõige tähtsam tegelane. Aga ta teadis ka, et ehkki Matt Avery oli väljendanud oma tõsist murelikkust, tundis mees ometi Kelly vastu salajast vimma.
Lance Morton jäi väljapoole haigla traumatoloogia osakonna uksi, ehkki ta oli sõitnud kohale kiirabiauto järel, mis Kelly siia tõi. Haigla ukse juures polnud ühtki teist hingelist. Mitte kedagi. Inglite linnas oli ilmselt olnud vaikne õhtu. Ilmselt oli selline nimi linnale pandud sellepärast, et just see oli paik, kus inimesed tegid kõiki võimalikke patte.
See suurlinn ajas talle ikka veel hirmu peale. Lance oli koduarmastav väikelinna poiss, üles kasvanud Ühendriikide keskosas. Maisi peal üles kasvatatud, nagu talle meeldis enda kohta öelda. Tegelikult, inimesed, kes olid mujalt pärit, armastasid Ohio asukate üle nalja heita. Aga see oli ühele poisile kasvamiseks päris hea paik ja tõesti väga hea paik muusika õppimiseks. Tore oli, kuidas nad garaažibändi tegid, igatahes. Ja nüüd…
Ta seisis ikka veel õues otse traumatoloogia osakonna ukse taga, ehkki naine oli koos oma agendiga juba ära läinud. Ukse taga oli palju rahvast. Kuidas nad küll nii kiiresti sellest teada olid saanud, jäi Lance’ile mõistatuseks. Aga seal oli palju inimesi, kes lehvitasid ja soovisid naisele head paranemist, aga mõned neist hõikasid hoopis, et Marla Valentine on saanud, mille ta on ära teeninud.
Ta oleks võinud väga lihtsalt sinna sisse pääseda. Naine ju ei tundnud teda. Aga Mel tundis. Muide, ka tema saab Kellyt peagi tundma!
Jah, Lance oleks võinud proovida naisele ligemale pääseda… aga ta ei teinud seda. Selle asemel seisis ta väljas, nagu ärapõlatud armastaja või salajane imetleja, vaadates teda üksnes eemalt. Ta jumaldas Kellyt. Teadmine, kui lähedal ta naisele oli – ehk Lance küll ei ulatunud teda puutuma, ometi oli naine nii lähedal, tõesti lähedal – ja see teadmine pani ta südame vaimustusest vappuma.
Lance tundis, et ta väriseb üleni. Varsti saab ta Kellyga tantsida. See naine, tema absoluutse ihalduse objekt, saab olema tema juures. Just tema, Lance’i juures, ta on eikeegi Keskläänest, Lance Morton, paljude koolikaaslaste meelest nohik. Aga maailm oli tema jaoks muutumas. Tema hakkab töötama koos Kelly Trentiga.
Kellyga koos libiseb Lance tangosammul otse hirmu keskpunkti!
2. PEATÜKK
“Niisiis, teie kaks. Miks ma tegelikult siin olen?” küsis Kelly nõudlikult.
Nädal pärast juhtunut oli Kelly vähemalt niisama nördinud nagu tol õhtul, kui ta oli kukkunud, – võib-olla isegi veel enam. Mida kaugemale need lühikesed hirmusekundid temast jäid, seda teistsugusena lugu talle tundus.
Haiglas pandi talle täpne diagnoos, mida ta oli ka ise osanud endale määrata: tal oli mõni koht siin-seal marraskil ja muljutud. Ta oli jahmunud sellest, missugune lament ta ümber lahti läks, kuidas isegi sõbrad tema pärast korraga mures olid. Jah, muidugi tundis ta hirmu, kui oli kukkunud. Aga see oli ju õnnetus, ja nüüd oli see möödas. Vähemalt tema meelest.
Kelly uljad protestid ei lõpetanud teiste üleliigset muretsemist. Ta oli sunnitud loobuma seebikanädalast teemapargis, selle asemel leidis ta end hoopis Floridast. Mel oli seda nõudnud. See pidi olema kuidagi seotud nende inimestega, kes olid plaanitava muusikavideo pärast võtet pealt vaadanud. Talle polnud see sugugi huvi pakkunud, kui Mel seda esimest korda mainis. Seepärast korrutas mees seda ikka ja jälle, et kuna Joe Penny oli kindlalt nõudnud, et Kelly ei läheks seebiooperi nädalale, siis võiks naine vaba aega kasutada selleks, et vähemalt nende muusikutega kohtuda.
Ally Bassett oli sedavõrd mures Kelly pärast, et tuli Floridasse. See, et Mel Ally sealolekust Kellyle nii lõbusalt teatas, võis tähendada vaid seda, et nood kaks olid milleski ometi ühise keele leidnud. Mel arvas, et Ally, olles Kelly mänedžer, peaks natuke hoolikamalt kontrollima Kelly tulusid ja kulusid. Ally oli aga arvamusel, et selleks, et raha teenida, tuleb seda kõigepealt korralikult kulutada.
Aga kuna ka kõige lähemad sõbrad näisid selle õnnetuse pärast päris tõsiselt muretsevat, siis oli Kelly lõpuks otsustanud tolle reisi lõunasse kaasa teha, nagu sõbrad olid soovitanud. See pidi olema “puhkus” kombineeritud infokogumisega tolle pakkumise kohta osaleda muusikavideo salvestamisel. Vaatamata sellele, et mõtegi sellest pani naise võpatama, oli Mel siiski tahtnud nende ettevõtmisest vähemalt rohkem teada saada.
Nii ta siis istus nüüd South Beachi hotelli sviidis, piieldes üle laua Allyt ja Meli, ja arutledes omaette, miks nad mõlemad teda nii ühtviisi tõsisel pilgul vaatavad. Mitte viisakusest teineteise vastu, vaid just nagu oleksid nad ettevõtmises liitlased ja täiesti ühel meelel.
“Kuidas kohv on?” küsis Mel.
“Päris hea, tänan. See on täitsa kohvi moodi,” vastas Kelly.
“Soovid sa veel midagi?” küsis Ally.
Nad olid tellinud toidu tuppa ja ka see oli olnud väga hea. Kõik oli kõige paremas korras.
Kelly ohkas. “Kuulge, rääkige ometi, teie kaks. Ma vannun teile, et minuga on kõik korras. Olen õnnelik nagu lõoke sinise taeva all, ehkki mul on raske uskuda, et teie kaks olete minu vastu kampa löönud.”
Ally vaatas Melile otsa.
