“Mis me siis edasi teeme?”
“Sa mõtle selle muusikavideo peale,” ütles Ally.
“Kaalu seda tõesti väga tõsiselt!” soovitas Mel.
“Hea küll,” ütles Kelly, püüdes seda ideed endale vastuvõetavaks teha. “Millal ma nendega kokku saan?”
“Nad korraldavad ühe suure peo jahi peal merel,” ütles Ally. “See saab olema maru vahva.”
“Maru vahva, õige!” rõõmustas Mel kaasa, ehkki ta olek väljendas rõõmule lisaks ka paraja annuse kõhedust.
“Sa saad kokku nende inimestega, kes seda videot teevad. Kelly, nad tahavad sind sinna nii väga! Nad maksavad sulle tohutu summa. Tuleta meelde, Courteney Cox alustas sellest, et tantsis Bruce Springsteeniga!” lisas Ally.
Kelly heitis talle pilgu. “Ta oli siis väga nooruke. Ma kardan, et mina ei ole nii noor! Ma olen juba terve igaviku seebikates mänginud!”
“See võiks olla sinu jaoks hoopis uus käänak, mis loksutab su lahti ohtlikust tüüpampluaast,” ütles Mel otsustavalt. “On aeg natuke tiibu sirutada, kas pole?”
“Ma võiksin ka mujal tiibu sirutada, näiteks mõnes lavastuses kaasa teha,” ütles Kelly.
“Muidugi võiksid. Aga siit saad sa palju raha ja video kaudu püsid sa televaatajate silme ees. Sa ei pea ju igaveseks ennast sellega siduma. Pärast seda oled sa kuulsam ja hinnatum, usu mind. Siis, kui sa tõesti tahad, võid juba ise valida, missuguses lavastuses kaasa teha.”
“Te mõlemad tulete ju minuga kaasa, eks?” küsis Kelly.
Mel viskas Allyle pilgu ja ütles: “Mina tulen kaasa.”
“Ma pean siin mõne asja korda seadma, siis pean ma Kaliforniasse tagasi minema,” selgitas Ally. “Tegelikult mulle väga meeldiks teiega kaasa tulla. See on Marc Logani jaht. Seal ta juba kulude pealt kokku ei hoia. Mul on tuline kahju, et ma ei saa sinna tulla!”
“Aga mina olen kohal,” ütles Mel. “Ma ei tahaks sellest mitte mingi hinna eest loobuda!”
“Tere!”
Doug O’Casey lükkas päikeseprillid pealaele ja vaatas üles. Ta lamas rannaliival, mida tal oli haruharva võimalik teha. Sündinud ja kasvanud Lõuna-Floridas, oli ta harjunud mere, päikese ja lainetega. Ta oli just äsja mõtisklenud sel teemal, et sellegipoolest ei veetnud ta kuigi palju aega lihtsalt rannaliival lebades. Ta armastas ju väga vett, aga ta eelistas olla selle peal, sõita lainelauaga või tegelda mõne muu veega seotud spordialaga. Peale selle pakkus vesi talle liiga palju aega ja võimalust tegelda ei millegi muuga kui vaid omaette mõtlemisega – ja mõtted, mis ta peas ringi tormlesid, ei teinud teda hetkel just eriliselt õnnelikuks.
Ta oli siia tulnud koos Jane Ulrichiga, et talle seltsiks olla. Nad olid Montage’i piirkonnas, kus oli eramaaomanikele kuuluv kinnine rand, vanas heas hotellis, mis oli tuntud suurepärase teeninduse poolest. Doug polnud seda paika kunagi varem näinud; see oli üks neist suurtest ja uhketest vägevasti uuendatud hoonetest. Eelmisel õhtul olid nad andnud hotellis saatkonna peo jaoks eritellimusena tantsuetenduse. See oli kuulunud nädalalõpu pakkumise juurde. Sellepärast oli tal hea võimalus aeg maha võtta, olla Jane’ile kaaslaseks ja lihtsalt lebada päikese käes. Ent kui ta nüüd pilgu tõstis, ei näinud ta Jane’i enam enda kõrval rannaliival. Doug polnud märganud, millal naine ära läks, ja see tegi ta rahutuks.
“Tervist!” hõikas võõras veel kord ja lehvitas eemalt käega, püüdes sellega ta tähelepanu köita.
Too naine, kes ta kohal seisis ja teda vaatas, meenutas Dougile stereotüüpset äsja täiskasvanuks saanud külatüdrukut. Naine oli väike, hea kehaehitusega, blondimast blondim, siniste silmadega ja… sädelevalt elav. Ta seisis rannaliival, lühike seelik seljas ja jalas kõrgete kontsadega kingad, millega tal siin ilmselt kuigi kerge ringi liikuda ei olnud. Naise naeratus oli ärritavalt rõõmsameelne.
“Tere,” vastas mees, oodates, mis nüüd järgneb.
“Kas teie olete Doug O’Casey? Shannon ütles, et ma võin teid siit leida,” ütles naine.
Mees ei soovinud otsekohe end paljastada. Ta kergitas aeglaselt ja ettevaatlikult kulme. Seda naist ei saanud välimuse poolest küll Shannoni sõbraks pidada, isegi mitte tuttavaks. Ta oli liiga… Kas võib olla selline omadussõna nagu hollywoodilik? Tundus, nagu oleks ta üleni olnud plastist, kuidagi kunstlik, sünteetiline alates näojoontest, mis paistsid olevat viimse võimaluseni väljavenitatud, kuni rinnakaarteni välja, mis ei saanud kuidagi anatoomiliselt võimalikud olla.
“Ma tahan teile pakkumise teha,” ütles naine. “Ärilise pakkumise.”
Pakkumine, mõtles mees, küsides endalt, miks süda hakkas tavalisest rütmist kiiremini lööma. Mitte juhtum, probleem, dilemma…
“Mu nimi on Ally Bassett, ma olen Bassetti agentuuri direktor.” Kuna mees ei vastanud, siis ta lihtsalt jätkas. “Ma esindan üht meie tänase päeva kõige populaarsemat tegevnäitlejannat. Ta hakkab peagi osalema ühes erilises projektis ja tahaksin teid palgata temale kaaslaseks. Ma arvan, et me vajame teie profiiliga meest, teie erilise… ettevalmistusega, ütleme nii.”
“Minu erilise ettevalmistusega?’ küsis mees, kellele see kergelt nalja tegi. “Mida te pakute?”
Naine ohkas, kandes keharaskuse liiva sees ühelt jalalt teisele, mille peale mees veidra mõnuga tajus, et eksis, kui arvas, nagu oleks naisele väga ebameeldiv, et ta disainerikingad olid üleni liiva sisse vajunud.
“Ehk olete nõus minuga kohvikus kokku saama… nii umbes kolmekümne minuti pärast?”
“Mida te mulle pakute?” küsis Doug veel kord nõudlikult.
Naise järjekordne ohe oli valulik ja kannatamatu. “See on teile üks äärmiselt kasulik pakkumine, härra O’Casey. See puudutab üht muusikavideot.”
Mees kergitas kulmu, ta ei suutnud maha suruda muiet, mis huulile ilmus. “Muusikavideot. Missuguse ansambliga?” küsis ta, olles nüüd asjast päris huvitatud.
“Ansambliga Tapa Mind Ruttu.”
See oli tõeliselt hullu nimega ansambel, aga ta oli neist kuulnud. Tegelikult oli ta neist päris palju kuulnud. Ehkki nad tegid rokilavadel kohati heavy metal’i taolisi etteasteid, hoidsid nad ometi uskumatult alles oma mõnusa rütmilisuse, mis kutsus kuulajaid kaasa tantsima. Nende ajastus ja moetunnetus oli täiuslik.
“Ma palun vabandust, ma ei saa hästi aru. Kas te tahate mind neile palgata õpetajaks või tantsijaks?” küsis Doug kulmu kortsutades. Ehk ta küll oli mõelnud kunagi tulevikus elukutset vahetada, polnud säärane käänak talle kunagi pähe tulnud.
“Ametlikult tahame palgata teid meie kliendile tantsimist õpetama. Mitteametlikult tahame, et hoiaksite tal silma peal.”
Mehe kulmud kaardusid üles. “Kuidas, palun? Ma olen nüüd päriselt segaduses. Kas te tahate tantsijat või ihukaitsjat?”
“Mõlemat, tegelikult,” ütles Ally. “Teid on meile tungivalt soovitatud, sest oskate hästi tantsida. Teame, et pidasite üht väga rasket ametit enne, kui tantsima hakkasite. Just oskused, mis omandasite eelmises ametis, on teile selles töös väga vajalikud.”
Mees tõusis ja pühkis säärtelt
