kogu oma kaasasoleva sularaha, et too saaks endale rõivaid osta.
“Aitüma,” kostis naine raha tasku pistes. “Ja kui sul tekib soov tasuta kaubanäidise järele, siis helista mulle.”
Wilson surus muige alla ja kallistas teda.
“Sa oled kindla peale minu kõige meeldejäävam sünnipäevakingitus.” Ta tõmbas sõrmega üle naise lõua, kuhu hakkas tekkima suur sinikas. “Ja tuhat vabandust, et ma su niiviisi uimaseks pidin lööma.”
“Pole hullu,” kostis naine. “Eks ma ise hakkasin jamama.”
“Eks oli ka põhjust,” vastas Wilson. “Ole siis tubli.”
Naine muigas ja pööritas Shirley poole silmi.
“Ta on priima, kas tead. Tõesti priima.”
“Nägemist,” sõnas Wilson ja saatis neid pilguga.
Seejärel läks mees oma auto juurde. Mõnda aega ta lihtsalt istus ja mõtles päeva sündmuste üle järele. Ta oli vaadanud haigla ooteruumis õhtusi uudiseid, kui ootas, et Wanelle välja lastaks, ja seal oli juttu ka tulekahjust. Päris jube oli kuulda, et tulekahjus, millest nemad pääsesid, oli hukkunud mitu inimest. Selles, et nemad pääsesid, oli küll jumala käsi mängus. Isegi nüüd ajas mõte sellest, kui napilt nad pääsesid, teda köhima ja ta imestas, kuidas Cat Dupree oli tegutsenud.
Möödasõitva kiirabiauto tuled paistsid talle silma ja äratasid mõtisklustest. Mehe kõht korises näljast ja külm tuuleiil raputas autot. Ta väristas õlgu ja käivitas kärmesti mootori. Niipea kui mootor soe oli, lükkas ta käigu sisse ja sõitis töö juurde.
Ta jäi kontorisse mitmeks tunniks ja saatis siis sekretäri koju, sest ilm hakkas veelgi hullemaks minema. Ta lülitas kontoritelefonid ümber nii, et need heliseksid tema kodus, pani ukse lukku ja läks koju.
Jäine vihm muutis liikluse tihedamaks kui tavaliselt. Kiirteel, mida ta tavaliselt kasutas, oli ummik, ta otsustas lõigata ning sõitis läbi väikese ärikvartali, enne kui pööras elamupiirkonda.
Talle jäid silma majade värvikirevad jõulukaunistused. Ta püüdis kujutleda, mis tunne oleks pöörata sisse mõnele sellisele juurdesõiduteele, kus uksel ootaks teda armastav perekond. Seal oleks lapsed – võib-olla kolm, kaks poissi ja tüdruk – ja naine, kes pärast viieteistkümne aasta pikkust abielu paneks tal silmad särama.
Kui ta nõnda meeliskles, pööras kõrvaltänavalt ilma vähimagi hoiatuseta talle ette üks auto. Kui Wilson poleks piisavalt kiiresti reageerinud, oleks ta teisele sõidukile külje pealt sisse sõitnud.
“On vast tohman,” porises Wilson, saates pilguga eemalduvat autot. Tal oli kõik, mida Wilson tahtis, ja ta ei hoolinud sellest niigi palju, et oleks sõites silmad lahti hoidnud.
Wilsoni suunurgas tuksatas lihas, kui ta oma mõtted ümber lülitas. Nähtavasti ta sellist elu ikka nii väga ei ihaldanud, sest muidu oleks ta viimase kümne aasta vältel selle heaks ka midagi teinud. Tema vanemad oleks muidugi rõõmust pöörased, kui ta oleks endale naise leidnud. Nende pere lastest oli tema ainus erand. Tema õed ja vennad olid abiellunud juba aastate eest ning temast oli saanud mitmekordne onu.
Veidi aja pärast pööras ta parkimisplatsile kortermaja ees, kus ta elas. Jalgu järel vedades sisenes ta majja. Korterisse jõudnud, viskas ta suitsused rõivad panipaiga põrandale, keeras termostaadi soojemaks ja läks duši alla. Pesus käidud, tõmbas ta jalga vanad dressipüksid ja selga pikkade varrukatega spordisärgi ning suundus köögi poole. Ta polnud päeva jooksu söönud midagi peale haigla automaadist ostetud kokakoola ja juustuküpsiste ning nüüd tahtis ta korralikult süüa.
Külmiku sisu oli küll tagasihoidlik, kuid sellest piisas ühe korraliku juustuomleti tegemiseks, mis oli üks tema eelistatud kiirestivalmiv roog. Telerit vaadates pistis ta selle nahka, vaadates vana Chuck Norrise filmi, ja loputas alla viimase kokakoolaga.
Nüüd meenus talle räpaste rõivaste virn panipaigas ning ta läks neid pesumasinasse panema. Taskuid tühjendades leidis ta uuesti ripatsi. Ta keerutas seda hellalt sõrmede vahel, asetas riiulile, pani masinasse pesupulbrit ja lülitas selle sisse.
Kui ta magamistuppa suundus, helises telefon. Helina järgi otsustades oli see suunatud kõne kontorist. Poleks olnud midagi üllatavat selles, kui helistataks mõnest vanglast mõne kautsjoni asjus ning ta vastas haigutades.
“McKay kautsjonikontor.”
“Ää… tere, Wilson, vana semu. Mina, Shooter, siinpool.”
Wilson haigutas veelgi laiemalt. “Kuule, vanapoiss, parem, kui sa jälle vanglas poleks, sest vastasel korral oled sa oma tasuta kõne ära raisanud.”
Shooter Greeni hääl muutus vinguvaks.
“Kuule, Wilson, asi pole üldse nii, nagu sa arvad. Mulle määriti mingi jama kaela…”
“Tead, ma räägin tõsiselt,” vastas Wilson. “Sinuga ei aja ma enam mingit äri. Kaks viimast korda, kui ma sind kautsjoni vastu välja aitasin, tõmbasid sa uttu. Esimene kord ei ilmunud sa õigel ajal välja. Ja kui su ühiskondlik kaitsja poleks kohtunikule mesijuttu rääkinud ja teist aega välja kaubelnud, oleks ma oma rahast ilma jäänud. Ja teine kord, kui ma sind välja aitasin, tuli mul sind nattipidi tagasi tirida… mäletad?”
“Jah, aga…”
“Ära mitte üritagi, Shooter. Põõna aga seal rahuga ja ära lase kirpudel end pureda.”
Shooter seletas ikka veel, kui Wilson toru ära pani.
Cat magas kenasti kogu öö, korrates teekonda trepist alla, Brownlee õlgadel, nii mitu korda, et ärgates valutasid tema jalad tõepoolest. Ta pööras end külili ja avas silmad just nii palju, et näha – oli kümme läbi hommikul. Ohates tõusis ta voodis istuli ja tõmbas kätega läbi juuste. Tal oli kange tahtmine uuesti pikali heita ja edasi magada, kuid tal oli plaanis paar asja korda ajada ning üheks neist oli lõuna tema parima sõbranna Marshaga.
Polnud just palju inimesi, keda Cat Dupree oleks võinud sõbraks kutsuda, kuid Marsha Benton oli üks neist. Sama perekond oli lapsendanud tema ja Marsha just enne tema seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ning nad olid kiiresti sõpradeks saanud. Nad suhtlesid ka pärast täisealiseks saamist.
Tihtipeale naersid Cat ja Marsha selle üle, kui erinevat elu olid nad omal käel elanud. Viimased kaheksa aastat oli Marsha olnud erasekretär, tema boss Mark Presley oli põllumajandusseadmete müügiõigusi haldava firma juht, samas kui Cat oli püstoli ja elektrišokiaparaadiga kurikaelu jahtinud.
Marsha oli pisut üle 150 cm pikk.
Cat oli peaaegu 180 cm.
Marsha oli vormikas punapea, kellele meeldis süüa.
Cat unustas tihtipeale söömise sootuks, see paistis välja ka tema vilajast kogust.
Ent nad kõnelesid sama keelt, naersid samade naljade üle ja olid teineteisele perekonna eest.
Cat sirutas end loiult ja küünitas telefoni järele, otsides selle mälust Marsha töönumbri. Endamisi naeratades ootas ta, et Marsha vastaks.
“Presley Töövahendid.”
“Tere, Mimi, see olen mina, Cat. Kas tänane lõuna on veel jõus?”
Cat
