ma oleks kõik firma saladused pihta pannud ja tahab mind lahti lasta.”
Cati silmad tõmbusid vihast pilukile. “Ta ei saa seda teha.”
“Saab küll,” vastas Marsha. “Firma on tema oma ja ta võib teha, mida tahab.”
Catis tõstis pead kaitseinstinkt.
“Las ma räägin temaga,” sõnas ta. “Ma olen kindel, et ta hakkab asju teisiti nägema.”
Marsha silmad läksid hirmust suureks. “Ei, ei. Ära topi end sellesse. Ega ta mul nuga kõri peal hoidnud. Ma magasin temaga ja nüüd pole enam midagi teha.”
Korraga Marsha vakatas ja tema ilme polnud enam ainult kurb. Tema näol peegeldus hirm.
Cati kulm tõmbus veelgi enam kortsu. “Kas on veel mingeid jamasid, millest sa mulle ei rääkinud?”
Marsha noogutas närviliselt pead ja näris alahuult.
Cat haaras Marshal randmest nii, et tema sõrmed lihasse tungisid.
“Mimi, see olen ju mina. Me ei valeta teineteisele. Kunagi. Mäletad?”
“Ma olen rase.”
Cat vankus tagasi, nagu oleks teda löödud.
“Tont võtaks. Kas ta teab?”
“Jah.”
“Ära ütle midagi. Las ma mõistatan. Ta on vihane?”
“Ta tahab, et ma selle ära kaotaks.”
“Mis sa talle ütlesid?” küsis Cat.
Marsha pööritas silmi. “Mis sa arvad? Sa tead, kuidas me üles kasvasime. Ütlesin talle ei.”
“Ja see ajas ta vihale?”
Marsha püüdis naeratada, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
“See on leebelt öeldud. Ta arvab, et mul on mingi plaan. Püüdsin teda veenda, et ei taha temalt midagi peale oma töö, mis mul juba on, kuid ta ei usu mind. Ja ta ähvardab mind.”
Nüüd oli Cat tõepoolest valvel. “Mismoodi ähvardab?”
“Umbes nii, et laseb mind vagaseks teha,” kostis Marsha ja surus sõrmed huultele, justkui ei suudaks uskuda, et on midagi sellist öelnud.
“See on juba liig,” sõnas Cat ja oleks püsti tõusnud, kui Marsha poleks teda peatanud.
“Sa ei saa siin midagi teha,” kostis Marsha. “Sa ei tea, milline ta on. Palun. Minu pärast. Ära sega end sellesse.”
Cati nägu värvus vihast punaseks, kui ta püüdis Marshale aru pähe panna.
“Aga, Mimi, sa…”
Marsha ilme tumenes. Kuigi tal olid veel pisarad silmis, sirutus tema lõug kangekaelselt ettepoole.
“Ma ütlen sulle, et ära topi oma nina sellesse!”
Cat ajas end sirgu, oma sõpra uskumatult silmitsedes.
Marsha ajas vastu ega jätnud enne, kui Cat oli talle lubaduse andnud.
“Ma ootan,” ütles Marsha.
Viimaks polnud Catil muud teha kui nõustuda.
“Olgu,” sõnas ta vastumeelselt. “Aga seda ma sulle ütlen, et kui ta sind näpuotsaga puudutab, siis ma talle alles näitan.”
Marsha kõhkles hetke, kuid noogutas siis.
“Kokku lepitud.”
“Kokku lepitud,” kordas Cat, kahmas oma margarita ja kummutas selle alla, nagu oleks see arstirohi. “Põhjani,” pomises ta klaasi tagasi lauale asetades.
Marsha naeris, hoolimata valust, ja hetkeks naeris koos temaga ka Cat.
Hiljem, kui toit lauale toodi ja nad sööma hakkasid, lobisesid nad maast ja ilmast, tundis Cat õnnetust lähenevat. Ta ei teadnud, mis see on, kuid midagi head see olla ei saanud.
Järgmise päeva hommik koitis külma, halli ja rõskena ning läbilõikav tuul muutis selle kõik veelgi vastikumaks. Cat oli kehvasti maganud ja mil iganes ta suigatas, nägi ta õudusunenägusid Marshast. Ta võpatas, kui tema paljad jalad põrandat puutusid, pistis sussid jalga ja alustas oma hommikust rutiini. Esikust läbi minnes keeras ta termostaadi kõrgemale temperatuurile. Ta sammus kööki ja lülitas sisse kohvimasina, oodates kannatamatult, et esimene tass valmis saaks.
Lootes, et kofeiin rahustab pööravat sisikonda, kummutas ta tassi kohvi ja kontrollis automaatvastaja sõnumeid. Mitte midagi. See oli mõneti hea. Tal oli piisavalt kopsakas pangaarve, et töövaesed ajad üle elada. Jõuludeni oli jäänud vaid paar nädalat ning tal tuli veel kinke osta. See tuli ära teha ja pealegi ei võtaks see palju aega. Pudel head viskit Artile ja kingitus Mimile. Pärast seda võiks trenni teha. Tal polnud juba üle nädala olnud aega trenni teha ja pärast vestlust Mark Presleyst Mimiga, oli tal tahtmine millelegi tuld anda. Need võisid olla ka näiteks tema lihased.
Wilson oli just teel spordisaali poole, kui tema kõrvu kandusid sireenid. Ta tõmbus teeveerele, et lasta mööda kolm kihutavat politseiautot. Läbi tema pea käis mõte, et keegi on hädas ja sellele järgnes isekas tänutunne, et see pole tema.
Kui liiklusvoog jälle edasi kulges, sõitis ta järgmise ristmikuni ja pööras paremale. Ta oli spordiklubi Body Builders Inc. liige, kuid külastas seda juhutiselt. Suurema osa ajast oli ta kas tööl või kodus, püüdes tasa teha puudulikku uneaega. Sel külmal ja süngel päeval näis sporditegemine olevat hea moodus ajaveetmiseks.
Ent siis, vähem kui kvartali kaugusel sõidusihist, leidis ta eest teetõkke ja taipas, et kolm politseiautot olid temast ette jõudnud. Lisaks neile oli seal veel tosinkond operatiivsõidukit. Märgates tuttavat politseinikku, laskis ta akna alla.
“Tere, Daughtry, mis siin toimub?”
Politseinik pööras ümber, märkas tuttavat ja astus ligemale. “Pangarööv ja pantvangid,” sõnas ta.
“Milline pank?” uuris Wilson.
“First Federal Credit Union,” vastas Daughtry.
Wilson kortsutas kulmu. See oli otse tema spordiklubi vastas, mis tähendas, et trenn jääb ära – vähemasti seal.
“Edu sulle, semu, ja ole ettevaatlik,” kostis Wilson ja lehvitas hüvastijätuks, pöörates teetõkke juurest paremale. Sealkandis oli veel paar spordisaali, mille külastamiseks polnud tarvis olla klubi liige. Ta otsustas ühes neist õnne proovida.
Peagi oli ta spordisaalis nimega Bab’s Abs ning, seljas trenniriided, asus ta jalgratta-trenažööril nahka korralikult kuumaks ajama, kui Cat Dupree sisse astus. Tal olid jalas erepunased dressipüksid ja kantud tennised. Mantli seljast võtnud, asus ta juukseid hobusesabasse seadma, samas kui tema rinnad vana halli sportsärgi all veelgi paremini nähtavale tulid.
Wilson uskus, et inimese elu juhib saatus ning ta tänas mõttes saatust hea õnne eest, kui naine temast, pead pööramata möödus.
Mees
