kulus mõni sekund taipamaks, et ta üksisilmi naist jõllitab, ta raputas end lahti ihahetkest ja jätkas treenimist. Ta pedaalis veerand tundi, pead tõstmata, korrates endale, et kui saatus tahab, siis naine märkab teda ja tuleb juttu ajama. Kui aga peab minema teisiti, siis pole tal midagi teha. Wilson ei mõistnud isegi, mida ta teeb, mängides naisest mõttemänge, kuigi mingi osa temast oli veendunud, et mida ta ka ei paluks, ütleb naine ei. Ja kuna ta oli mees, kellele ei meeldinud mis tahes läbikukkumised, arvas ta, et parim viis mitte tagasi lükatud saada, on mitte alustada vestlust esimesena.
Kui Wilson oli jalgrattasõiduga ühele poole saanud ja ringi vaatas, nägi ta, et Cat tõstab kangi ning teda hämmastasid raskused, mida naine tõstab. Seekord jälgis ta süütundega, imetledes naise vormi ja tugevust.
Ajaks, mil mees oli otsustanud hommikuse trenni lõpetatuks lugeda, mõistis ta, et naine on hädas. Cat oli tõstnud turvasüsteemita ja pannud paar raskust ülearu. Viimasel tõstel sai ta kangi peaaegu üles ja fikseeris küünarnukid, kuid oli näha, et tal polnud jaksu kangi turvaliselt tagasi tugedele asetada. Mees teadis, et kui ta nüüd kangi alla hakkab laskma, kukub see otse tema rinnale.
Kuue pika sammuga oli ta ühest võimla otsast teises, haaras kangi, asetas selle tugedele. Kui see oli kenasti paigas, vaatas ta alla. Naine oli ikka veel tõstepingil pikali ja vaatas talle alt otsa.
Cat teadis, et oli üle pingutanud, kuid ta oli püüdnud raskusi tõstes välja elada muret ja viha, mida kutsus temas esile Mark Presley. Selleks ajaks, kui ta mõistis, et on hädas, oli ta nii ametis ellujäämisega, et unustas appi hüüda. Kui kang nagu imeväel tema kätelt ära võeti, oigas ta kergendusest. Kui ta üles vaatas, et oma abistajat näha, nägi ta teda tagurpidi. Seda seniks, kuni ta istuli tõusis ja taipas, kes talle appi oli tulnud.
“Sina,” pomises Cat.
Wilsoni näost ei peegeldunud mingeid tundeid. “Võta heaks,” sõnas ta lühidalt, pööras selja ja kõndis minema.
Olgu põhjuseks mis tahes, pidi Wilson leppima tõsiasjaga, et naine polnud temast just vaimustuses. Sellega polnud kerge leppida, sest ta oli esimene naine, kes pärast tema kuueteistkümnendat sünnipäeva temast huvitatud polnud.
Kui mees eemaldus, mõistis Cat, kui ebaviisakas ta oli olnud. Ta ajas end tõstepingilt püsti ja kiirustas mehele järele ning tabas ta enam-vähem saali keskel.
“Hei! Oota! Ma ei tahtnud oma paha tuju sulle kaela valada. Aitäh, et appi tulid!”
Wilson oli üllatunud. Naine polnudki nii külm ja pirtsakas, kui paistis.
“Nojah… eks ta ole, võta heaks.”
Cati silmad libisesid üle mehe juuste, väikese kuldse kõrvarõnga ja kinnitas endale, et ei hooli temast põrmugi. Aga ta valetas.
“Aitäh veel kord!”
“Teinekord võta väiksemad raskused.”
“Kindla peale.”
Siis meenus Wilsonile ripats.
“Muideks, ega sa tulekahjupäeval midagi ära ei kaotanud?”
Cati süda jättis löögi vahele.
“Tegelikult kaotasin küll.”
“Mis see võis olla?” päris Wilson.
“Üks ripats. Väike hõbedast kass. Ainus asi minu lapsepõlvest, enne…” Ta kõhkles ja kehitas siis õlgu. “See on mälestusese. Ütle, et sa leidsid selle üles.”
“Leidsin.”
Cati silmad läksid üllatusest ümmarguseks.
“Jessas… ega sa ometi tõsiselt räägi?”
Wilsonit üllatas tema ootamatu tundepuhang. See oli ju kõigest ripats. Tema vasak suunurk kiskus pisut muigele.
“Täitsa tõsiselt, kannan ette.”
Cat heitis talle käed ümber kaela ja kinkis talle kiire ja tugeva suudluse.
Enne kui mees reageerida jõudis, oli naine eemale tõmbunud ja vahtis teda nii innukalt, et tema sõrmed tulitama hakkasid.
“Ma ei suuda seda uskuda,” korrutas Cat. “Ma olin täiesti kindel, et see on jäädavalt kadunud. Tänan! Sa ei tea, mida see mulle tähendab.”
“Hakkan aru saama,” vastas mees, hõõrudes tulitavat kätt vastu püksitagumikku.
Naine heitus pilgu kellale ja siis uuesti talle.
“Kus sa elad? Ma tulen sellele järele. Või viskad selle minu juurde ära. Siin… Ma annan sulle oma aadressi.”
Cat võttis spordikotist väikese märkmiku, tõmbas sellest tüki paberit ja kirjutas sellele oma aadressi.
“Siin on ka telefoninumber,” lisas ta.
Wilson surus muige maha. Ta ei tahtnud näidata, et on aadressi ja telefoninumbri pärast sama erutatud kui naine oma ripatsi pärast. Ta hoidis ikka veel paberitükki näpus, kui Cati mobiil helises.
Ta torkas käe spordikotti ja näinud Marsha numbrit, kortsutas kulmu.
“Tead, väga kahju, aga ma pean selle kõne vastu võtma. Helista mulle. Lepime kokkusaamise hilisemaks ajaks.”
“Nõus,” kostis Wilson, kuid Cat oli juba eemale astunud.
“Kummaline,” pomises ta endamisi. Ta oli ripatsist kuuldes nii elevil, ent muutus korraga nii ametlikuks ja külmaks.
Aga tal oli naise number ja ripats. Oli vaid aja küsimus, millal nad kokku saavad. Ta pakkis asjad ja lahkus spordisaalist paremas tujus, kui oli tulnud.
Cati rõõmu tumestas seevastu hirmusõlm kõhus.
“Mimi, mis juhtus?”
Marsha nuuksus. Ainus, mida Cat teha sai, oli sotti saada sellest, mida ta öelda püüdis.
“Kas ta laskis su lahti? Kas sa ütlesid seda? Kas see vilets tõbras laskis su tõesti lahti?”
“Jah,” vastas Marsha sügavalt hinge tõmmates. “Mind visati majast välja, nagu ma püüaks varastada firma ärisaladusi.”
“Kas sa suudad koju sõita? Kas ma…”
“Mul pole häda midagi,” kostis Marsha. “Olen lihtsalt vihane. Kuigi ma teadsin, et ta on vihane, poleks ma arvanud, et ta millegi sellisega hakkama saab.”
“Ma tulen sinu juurde,” ütles Cat. “Olen kohal…”
“Ma ei lähe koju,” sõnas Marsha. “Mul on tunni aja pärast arsti vastuvõtt. Astun pärast läbi.”
“Millal?” küsis Cat.
“Ma ei tea täpselt. Helistan sulle, eks ole?”
“Kuidas arvad,” vastas Cat. See ei meeldinud talle, kuid Marsha oli täiskasvanud naine, kellele pidi andma aega kurb olla.
“Teeme nii,” sõnas Marsha. “Pärast räägime.”
“Ma
