kuulen ja lõuna on loomulikult päevakorras. Kus me kokku saame?”
“Kuidas oleks Billy Bobiga?”
“Sobib,” vastas Marsha. “Ja kell üks?”
“Just,” vastas Cat ja küsis siis, “Kas sul on kõik korras?”
“Täiesti,” kostis Marsha. “Lõunal näeme. Ma pean nüüd natuke tööd tegema.”
“Teeme nii,” vastas Cat ja katkestas kõne, aga voodist välja ronides haigutas ta ikka veel.
Ta tundis Marshat piisavalt hästi, teadmaks, et midagi oli raudselt viltu. See oli kostunud tema sõbra hääles. Ta heitis mõtte kõrvale, sest kui nad kokku saavad, räägib Marsha kindlasti kõik ära. Ta ei oska saladusi hoida.
Cat otsis endale puhta pesu ja suundus vannitoa poole. Kuigi ta oli eile enne magamaminekut pead pesnud, tundus talle, et juustel on ikka veel suitsuhais juures.
Mõne aja pärast kuivatas ta fööniga juukseid ja püüdis kadunud ripatsile mitte mõelda. Sellest kaotusest ei saa ta nii kergesti üle, kuid selle külge klammerdumine ei too kadunut tagasi. Nukralt lootis ta, et Marsha nägemine tõstab tuju. Võib-olla aitab nooruses ühiselt läbielatu meenutamine oma kaotust õiges perspektiivis näha.
Ta otsis kapist sobivaid rõivaid ega võtnud neid, mis oleks olnud tavaline valik. Marsha on kindlasti üles löödud ja nii otsustas Cat vähemal revolvri koju jätta ning kanda midagi muud peale naha. Külm tuulepuhang raputas magamistoa akent ja tuletas meelde, et olgu riietus milline tahes, aga see peab olema soe.
Veidi aja pärast oli ta riides, mõtlemata sellele, kuidas valitud rõivad tema välimust mahendavad. Tavalise naha ja teksa asemel kandis ta valget kampsunit ja avaraid pruune villaseid pükse. Pruunid krokodillinahast kingad nägid head välja, kuigi ta oli need ostnud mitme aasta eest. Täna valis ta need pigem mugavuse kui ilu pärast. Juuksed kinnitas ta kuklale kilpkonnaluust klambriga.
Ta heitis pilgu sõrmeküüntele ja oigas. Küüned olid lühikesed ja hooldamata, üks küüs oli tänu Nelson Brownleele murdunud, kuid vähemalt olid need puhtad. Tema tööalal tegutsedes oli maniküür viimane asi, mille pärast muretseda.
Ta kandis huultele tagasihoidlikku läikivat huulepulka, kustutas tule, väljus rõivistust, võttis mantli ja väljus.
Arvestades pühadeostude tegijate hulka, läks sõit Billy Bobi ladusalt. Kui Cat parklasse pööras, silmas ta Marsha hõbedast Lexust eritellimusel valmistatud numbrimärgiga MINUOMA. See ajas Cati alati naerma.
Väljudes haistis ta põleva hikkoripuu hõngu, mis viis ahvatlevalt mõtted sees grillivale lihale. Restorani sisenedes tõmbas ta mantli seljast ja viskas selle üle käe, ise pilguga sõpra otsides. Kui ta märkas Marshat püsti tõusmas ja lehvitamas, suundus ta laudade vahel laveerides sinnapoole.
“No tere siis,” sõnas Cat.
Marsha andis Catile tervitusmusi ja embas lühidalt, kui too mantli tühjale toolile seadis.
Marsha keha oli ebatavaliselt pinges. Häirekellad lülitusid välja, kui Cat Marsha tervitusele vastas.
“Istu juba,” sõnas Marsha tühjale toolile osutades. “Tellisin krõpse ja juustu. Kohe tuuakse ja see margarita on sinu oma.”
“Nämma,” kostis Cat istet võttes ja mekkis oma klaasist.
Marsha naeratus oli loomulik. Impulsiivselt haaras ta Catil käest ja pigistas seda korraks.
“Sa näed nagu tavaliselt hea välja. Mis uudist?”
Talle kangastus otsemaid Wilson McKay nägu, kuid Cat tõrjus selle kõrvale. Nad polnud isegi normaalselt vestelnud, seega polnud millestki jutustada.
“Ei midagi erilist,” vastas Cat, nõjatus lähemale ja ütles tasasel häälel. “Räägi välja, Mimi, mind sa juba ei peta. Näen sind läbi.”
Marsha pilgutas silmi ja pööras pea kõrvale, kui talle pisarad silma valgusid. Tema vana hüüdnimi parima sõbra huulilt oli otsekui valus meeldetuletus õnnelikematest aegadest.
“Kes käsib nii nutikas olla, ise oled süüdi,” pomises ta vastuseks.
Cat oli kurb. Marsha meeleheide murdis tema südame.
“Ja sina oled jälle liiga hella südamega. Kes sulle haiget tegi? Ütle ja see tüüp kahetseb.”
Marsha püüdis läbi pisarate naeratada. “Miks sa arvad, et see oli mees?”
Cat pööritas silmi. “Seepärast, et neist on ainult tüli. On mul õigus?”
Marsha ohkas ja noogutas seejärel.
“Kes ta on?” küsis Cat.
“Pole oluline. Pealegi ei saa sina minu eest elada.”
Cat kortsutas kulmu. “Saan küll ja teen ka seda. Lase tulla, Mimi… Ma ei taha sind sellisena näha.”
Marsha kehitas õlgu. “See on mu enda süü. Teadsin küll, aga tegin ikkagi.”
Cat teadis, et siin oli peidus midagi enamat. Korraga tal plahvatas.
“Ta on abielus, eks ole?”
Marsha kõhkles, kuid langetas vaikides pea.
Catile sellest piisas, kuigi Marsha ei öelnud sõnagi.
Cat silmitses teda hetkeks, oodates üksikasju. Aga kui neid ei järgnenud, mõtles ta tagasi paarile viimasele nädalale, mil Marsha ei saanud koos temaga välja tulla, sest ta pidi hilise õhtuni töötama. Ta tekkis kahtlus.
“On see sinu boss?”
Marsha ei vastanud, kuid seda polnud vajagi. Cat nägi tõde tema silmadest.
“Kas mul on õigus? See on see vana madu Mark Presley?”
Marsha kattis näo kätega.
Cat tõi kuuldavale järjekordse needuse ja jätkas veelgi tasasemal häälel.
“Mimi, mul on nii kahju. Räägi ometi.”
Marsha kuivatas taskurätiga silmi, püüdes meiki mitte laiali ajada, ise samal ajal mõeldes, mida öelda, kuigi ta teadis, et Cati eest ei õnnestu tal kunagi midagi salajas hoida.
“Tead, ärme sellest parem räägime.”
“Ei. Ma ei jäta seda sinnapaika. Räägi. Kohe.”
Marsha nõjatus toolile, võttis lonksu jääteed ja lükkas siis selle kõrvale. “Ta võttis mind lihtsalt õnge. Ega mul polegi muud öelda.”
“Kas selle õnge otsas oli midagi sellist, et “ma armastan sind nii väga ja lahutan kohe”?”
Marsha ilme kangestus.
“Umbes nii jah.”
Cat neelatas. Ta ei uskunud, et Marsha millegi sellise õnge läheks. Ent siis turgatas talle pähe, et küllap oli mingi põhjus, miks Marsha millegi sellise õnge läks.
“Mimi…
