p>
Tunnete püünis
1. peatükk
Ellen kummardus kolmekümnest kreemikast roosist koosneva buketi kohale ning hingas sisse nende imeliselt õrna ja peent aroomi.
“Ma ei kujuta ette, kust Jordan teada sai, et isa kinkis mulle roose juba siis, kui sain kümneaastaseks. Iga kord nii palju, kui vanaks ma sain,” ütles ta vaikselt, meenutades aega kakskümmend aastat tagasi. Päeva, mil tilluke Ellen sai oma esimese tõelise buketi.
Johanna hakkas naerma.
“Sinu Jordan teab kõike ja rohkemgi veel!”
“Mind paneb see vahel imestama,” lausus Ellen mõtlikult.
“Miks siis?” imestas Johanna.
“Sellepärast, et ta ei küsi minult kunagi midagi, samas oskab alati täpselt ära arvata, mida ja millal ma tahan.”
“Sellisest asjast võib ainult unistada!” hüüatas Johanna suuri silmi tehes. “Sa ei oska endale ettegi kujutada, kuidas teised naised sind kadestavad!”
Ellen kehitas õlgu.
“Mida siin kadestada?”
“Rikas sümpaatne mees, kes oskab ära arvata iga soovi, täidab iga kapriisi,” hakkas Johanna loendama. “Mitu miljonit naelsterlingit pangas, suur eramu Londoni eeslinnas. Ongi põhiliselt kõik. Kadestada pole tõepoolest mitte midagi!”
“Ah, Johanna, sa ei oska endale ettegi kujutada, mida ma tunnen,” kaebles Ellen.
“Loomulikult ei oska! Minu palga ja hulga ebaõnnestunud romaanide juures on mul raske mõista, miks sa ootamatult masendusse langesid.”
“Pole mingit masendust,” lõi Ellen käega. “Ma jäin lihtsalt mõttesse selle üle, et sain juba kolmkümmend, aga pole elus ikka veel õieti midagi näinud!”
“Ja seda nimetad sa “mitte midagiks”?” hüüatas Johanna pahaselt, tehes toa suunas laia žesti.
Ticherite maja võõrastetuba oleks võinud hämmastada ükskõik millist niinimetatud keskklassi esindajat. Antikvaarne mööbel sobis suurepäraselt kõrgete lagede, tohutute akende, intarsiaga kaunistatud kamina ja rikkaliku kipskrohviga. Seintel rippusid gravüürid seitsmeteistkümnendast sajandist, kaminal seisis kell, mis kunagi oli kuulunud kuninganna Victoriale. Kord nädalas oli Jordani isa jutustanud Ellenile, kuidas kell Ticherite perekonna valdusesse oli sattunud. Isegi surivoodil vannutas söör Giles Ticher poega ja miniat, et nood kella eest hoolitseksid, just nagu polekski tal neile midagi rohkem rääkida olnud.
Ellen turtsatas Johanna kätt jälgides põlglikult. Kuid tegi endale mõttes märkuse, et söör Gilesi kellale on kogunenud palju tolmu. Tuleb teenijaga rääkida. Tõsi, samas lõi ta sellele mõttele käega. Praegu erutasid teda hoopis teistsugused probleemid.
“Kas sa tahad öelda, et kogu see barbaarne suursugusus väärib seda, et selle pärast elada?” küsis ta sõbrannalt pahaselt.
“Mille pärast siis?” imestas pragmaatiline Johanna.
“Kas sa ei tahaks kunagi, et sinu kõrval oleks tugev ja tark meesterahvas, kelle vastu võiks öise äikese ajal end suruda ja kuulda, kuidas ta vaikselt sulle kõrva sosistab: “Ära karda, mu kallis, ma olen sinuga!”?”
“Kui sa kas või vihjad, küll Jordan siis organiseerib sulle äikese,” ütles Johanna muiates.
“Selles kogu asi ongi!”
Ellen hüppas madalalt diivanilt erutatult püsti ja hakkas mööda tuba kõndima.
“Näen esmakordselt naist, kes ei ole rahul sellega, et mees on valmis kõik ta soovid täitma!” hüüatas Johanna sõbranna visklemist jälgides.
“Jordan on suurepärane inimene,” nõustus Ellen, “kuid mind see ahistab. Ma olen nagu kuldpuuris! Ma nii tahaksin tiibu sirutada, sellest hingelisest vanglast välja saada!”
“Kuule, kas sulle ei tundu, et oleks aeg lõpetada naistekate lugemine?” tundis Johanna huvi.
“Vabandust, mis sa ütlesid?”
“Sa väljendad end nii, nagu oleksid sa mingi sentimentaalse romaani kangelanna. Kolledžis võtsime me läbi korralikku kirjandust. Kui sa nii väga tahad, siis meenuta pigem Dickensi ja Thackeray pärandit. Igatahes nende kangelased küll kunagi ahastusest käsi ei murdnud!”
“Ah, Johanna, kuidas sa ometi ei mõista!”
Ellen laskus jõuetult tugitooli.
“Mis siin mõista on?” ärritus Johanna üha enam. “Juba terve tunni kurdad sa mulle oma rasket saatust, laulad laule vabadusest, kuid ei suuda selgeks teha, mis kärbes sind hammustanud on! Mis lahti on, Ellen? Kas läksite Jordaniga riidu?”
“Temaga on võimatu riidu minna!” lausus Ellen hapult.
“No on alles jutt! Sind ei rahulda, et su mees sinu peale ei karju ega anna vopsu vastu su rumalat pead.”
“No see veel puudus!”
“Mis siis, mu kallis, sind sinu elus ei rahulda?”
“Ma ei saa enam elada inimesega, kes mind ei armasta!” prahvatas Ellen.
“Mida tähendab “ei armasta”? Jordan puistab sind kingitustega üle, viib pidevalt igale poole, on sinuga armas ja õrn, ei tõsta kunagi häält…”
“Võid mulle söör Jordani voorused loetlemata jätta,” katkestas teda Ellen.
“Milles siis asi? ”
“Asi on selles, et ma kavatsen kodust ära minna.”
Hetkeks valitses toas vaikus.
“Kuidas ära minna?” küsis Johanna viivu pärast.
“Ringi pöörata, uksest välja minna, võtta pileti esimesele ettejuhtuvale reisile ja igaveseks siit maalt kaduda. Et enam mitte kunagi näha seda maja, seda muruplatsi, kella ja seda meest.”
“Miks siis Jordan sulle meele järele ei ole?” pahandas Johanna. “Iga naine võib sellisest mehest vaid unistada!”
“Ta suhtub minusse samamoodi nagu oma isa kella. Ma olen tema jaoks vaid kallis asjake, mille eest tuleb hoolt kanda ning hästi hoida, et ta edaspidigi aitaks kaasa Ticherite suguvõsa ülistamisele ja rikastumisele.”
“Ellen, see, mida sa räägid, on lihtsalt väga rumal!”
“Sa ei mõista mind!” Ellen raputas lootusetult pead.
“Ma püüan sind mõista, kuid ei suuda.” Johanna kehitas õlgu.
“Mida sa Jordanist lõppude lõpuks tahad? Et ta langeks sinu jalge ette ja laulaks sulle serenaadi? Oskad sa seda endale ette kujutada?”
Ellen naeratas tahtmatult, kujutledes Jordanit rõdu all serenaadi laulmas.
“No näed!”
Johanna osutas talle süüdistavalt sõrmega.
“Jah, see oleks tõepoolest väga naljakas,” nõustus Ellen.
“Mida sa siis tahaksid oma õnnetult mehelt, kellel on ees valimised ja selletagi tohutult muresid, et veel
