Tulemust näed ise.”
Ellen tegi väljendusrikka žesti, osutades toa rikkalikule sisustusele.
“Jah, vanemad on teid kõva löögi alla pannud,” venitas Johanna.
“Just sellepärast ma Jordanist ei lahutagi. Ma ei saa ära anda seda, mille pärast meie perekonnad aastaid vaeva on näinud, kuldse muretu nooruse kätesse. Võib-olla siis, kui neil mingil ajal vähekegi mõistust pähe on tulnud…”
“See tähendab – mitte kunagi. Jordani õde on parandamatu, nagu sinu vendki.
Aga milleks siis need minnalaskmismeeleolud?” hüüatas rõõmsamaks muutunud Johanna. “Kui sa Jordanist lahutada ei saa, siis ela rahulikult ja rõõmusta elu üle!”
“Ei, mul on umbne olla, ma tunnen, et lähen varsti hulluks.”
“Kuid sa ei saa ju Jordani juurest ära minna.”
“Ma ei saa temast lahutada,” parandas Ellen sõbrannat.
“See tähendab…”
Johanna põrnitses teda imestunult, püüdes sõnu lõpuni lahti mõtestada.
“Oled sa hulluks läinud või?”
“Ei, ma olen täie mõistuse juures ja mõistan suurepäraselt, mida teen.”
“Sa ei saa kodust ära minna!”
“Ja kuidas veel saan!”
“Ellen, kui pereäri tulevik sind niimoodi muretsema paneb, pead sa mõtlema sellele, et teie abielu võidakse kehtetuks tunnistada, kui sa praegu kaod. Räägin seda sulle kui jurist.”
“Midagi taolist ei juhtu,” lõi Ellen käega.
“Palun sind, ära millegagi kiirusta,” püüdis Johanna teda veenda. “Mõtle hästi järele! Kui sa mehega pool aastat koos ei ole olnud, siis teie abielu tühistatakse ja see on võrdne lahutusega. Ellen, kui sa praegu kaod…”
Mobiilihelin katkestas Johannat. Ta rääkis kellegagi pisut aega, vaadates samal ajal kahjutundega sõbrannat.
“Ellen, ma pean praegu kohe ära minema. Kurat küll,” vandus ta, “miks totakalt halvad uudised ei tule ühekaupa? Ma palun sind väga, ära vähemalt paar päeva midagi ette võta. Istu ja mõtle veel kord hästi järele, kas sul tasub ära sõita ja purustada see, mis sul olemas on. Jordan armastab sind, usu mind. Aga kui ei usu, siis küsi temalt endalt.”
Johanna läks Elleni juurde ja suudles teda põsele.
“Ma pean kaheks päevaks Birminghami sõitma. Ootad mind. Eks?”
“Muidugi,” vastas Ellen. Ta sees võpatas miski. Ta teadis, et annab lubaduse, mida ta ei täida.
“Tore on! Lähen oma esimest miljonit teenima. Nägemist.”
“Head aega, Johanna.”
Ellen saatis sõbranna ukseni.
“Ära siis rumalusi tee!” hüüatas Johanna juba tänavalt.
Ellen muigas piinatult.
Ta sulges silmad ja naaldus uksepiidale. See, mida ta plaanitses teha, oli kõige suurem rumalus tema elus. Kuid Ellen mõistis, et kui ta oma kavatsust praegu täide ei vii, siis teinekord ei piisa tal selleks enam jõudu.
Ta raputas end tardumusest lahti ja läks kiiresti mehe kabinetti. Seal puudutas ta sõrmeotstega kaminapealset, kus seisis nende pulmapilt. Istunud kirjutuslaua taha, asetas ta enda ette valge paberilehe ja võttis sulepea.
Aeg oleks nagu oma käiku aeglustanud. Ellen istus valge lehe ees ja mõtles, kuidas kirjutada Jordanile sellest, miks ta tema juurest ära läheb, kuidas ta selgitab mehele, et tal ei ole enam jõudu temaga ühe katuse all elada. Ja peamine, kuidas ta Jordanit veenab, et mees ei ole milleski süüdi: ei saa ennast armastama sundida, kuidas ka ei püüaks.
Erutusest näris Ellen sulepea otsa. Samamoodi oli ta teinud koolis. Ta naeratas, meenutades, kuidas isa teda selle rumala kombe pärast riidles.
Anna andeks, issi, kuid ühel korral sa ikkagi eksisid, mõtles Ellen ja oli juba valmis Jordanile viimast kirja kirjutama, kuid enne seda otsustas teha oma elu kõige tähtsama kõne.
“Briti Lennuliinid kuulevad teid,” ütles talle rõõmsalt operaatorineiu.
“Palun broneerige äriklassi pilet Pariisi Ellen Ticheri nimele.”
“Kas kaheksa nelikümmend viis õhtupoole sobib?”
“Jah, täiesti.”
“Teie tellimus on vastu võetud. Registreerimine algab tund enne väljalendu.”
“Tänan,” sosistas Ellen ja pani toru ära.
Nüüd võis ta Jordanile kirjutada esimese ja viimase kirja. Kõigest viie tunni pärast lendab ta Pariisi, et alustada seal uut elu. Elu, mis on täis mõtet ja armastust.
2. peatükk
Ellen tõmbus külmakartlikult kössi. Kuigi stjuardess teatas, et Pariisis on temperatuur viisteist kraadi, jooksis tal külmavärin mööda selga. Esimest korda elus oli Ellen tõeliselt üksi. Tema kõrval ei olnud isa ega meest, kes olid alati valmis raskel hetkel appi tulema. Nüüd pidi ta kõik enda ees seisvad probleemid ise lahendama. Selga sirutades tõstis Ellen uhkelt pea. Kui ta juba oli otsustanud elu puhtalt lehelt alustada, pole tal lihtsalt õigust end lõdvaks lasta. Ta läbis kiiresti tollikontrolli, sai oma pagasi kätte, väljus lennujaamast ning suundus taksopeatusesse.
“Kuhu sõidame, mademoiselle?” tundis taksojuht huvi.
“Palace’i…” alustas Ellen, kuid vaikis kohe.
Palju aastaid järjest oli ta peatunud selle hotelli luksusnumbrites, seetõttu tundis kogu teenindav personal juhatajast köögitüdrukuni teda nägupidi. Kuid vaevalt et tema uues elus on kohta raiskamisele. Ta oli kindlalt otsustanud võimalikult kiiresti töö leida ja perekonna raha mitte puutuda.
“Niisiis, kuhu me sõidame?” küsis taksojuht uuesti.
“Mõne vaikse rajooni hotelli, mis asuks mitte kaugel metroost.”
“Kas sellisesse, kus võiks peatuda noor sümpaatne naisterahvas, kartmata oma reputatsiooni pärast?” täpsustas taksojuht.
“Jah, just,” kinnitas Ellen.
“Suurepärane! Sel juhul võin teile soovitada madam Montporeau perepansioni. Väga korralik koht, kuhu te võite jääda nii kauaks kui vaja, ilma et teil tuleks vastata igasugustele küsimustele. Ja mis peamine, teie mees võib olla täiesti rahulik – olete kaitsva tiiva all.”
“Ma ei ole abielus,” ütles Ellen kiiresti.
“Nojah, ma taipasin seda kohe, kui teie sõrmes sõrmust nägin,” naeris taksojuht peatusest välja sõites. “Sõidame C-tariifi järgi, mademoiselle.”
Segadusse aetud Ellen peitis sõrmuse kiiresti tasku.
Kuidas
