kus see hotell asub?” küsis ta, püüdes kohmetust varjata.
“Saint-Denis’s. Metroo helesinine suund, number kolmkümmend, keskus on käeulatuses.”
“Suurepärane,” ütles Ellen rõõmsalt.
Ta tundis seda rajooni suurepäraselt: isa ammusel sõbral oli selles piirkonnas mõis ja nad olid tal sageli külas käinud.
Juba neljakümne minuti pärast pakkis Ellen oma asju lahti ja seadis end uues kodus sisse. Kuni ta midagi paremat leidnud pole, rahuldab teda täiesti korter madam Montporeau juures. Väike toake köögi lähedal, esik ja pisike vannituba. Kuid Ellenil oli nii kerge nende seinte vahel hingata, et ta isegi ei võrrelnud oma uut elamist Londoni luksusliku koduga, kus ta oli veetnud seitse aastat.
Siin on lihtsalt suurepärane! mõtles ta voodis lamades. Kui päris soe hakkab, võib akna lahti teha, see avaneb ju otse parki. Ma võin uinuda tirtsude laulu saatel ja tunda magnoolia lõhna. Aga hiljem, kui olen tööd saanud, leian endale korteri kusagile lähedale ja hakkan vaikselt elama, nautides iga vabaduse ja iseseisvuse hetke. Kohe homme tuleb osta ajaleht tööpakkumistega. Olen valmis isegi ettekandjana töötama, ainult et poleks vaja koju tagasi pöörduda.
Ellen naeratas oma mõtete peale. Jah, kui on vaja, töötab ta mingi aja ettekandjana, kuigi suurepärane prantsuse, inglise ja hispaania keele valdamine, mitmed aastad klaverimängu õpinguid ja suurepärased kombed võiksid kindlustada parema koha.
Ta heitis veel kord õnneliku pilgu üle oma tagasihoidliku elupaiga ja uinus.
Hommikul tegi Ellen end korda ja suundus otsima ema lemmikkohvikut. Kuigi madam Montporeau pansion asus Saint-Denis’ teises otsas, leidis Ellen kohviku kiiresti üles ning tellis cappuccino ja suurepäraseid sarvesaiu. Ellenil oli hea meel, et ümberringi ei olnud peaaegu mitte midagi muutunud. Tal oli meeldiv istuda aknaaluse laua taga, kus nad nii tihti olid kohvi joonud ja kookidega maiustanud.
Kahju, et ema enam pole, mõtles Ellen ängistava kurbusega. Tal oleks olnud hea meel minuga siin kohtuda. Tema viimasel eluaastal me peaaegu ei saanudki kokku. Kuigi vaevalt oleks ema minu meeletust heaks kiitnud, oleks ta siiski mind mõistnud. Sest temal oli ka väga raske elada minu isa selja taga. Mina juba tean!
Ellen naeratas kurvalt, meenutades, kui kindlameelselt oli ema suhtunud oma kohustustesse ja kuidas ta kogu elu oli oma mehele toeks olnud.
Anna andeks, emme, kuid olen pärinud isa iseloomu ja istuda ühe koha peal ning midagi oodata – see ei ole minu jaoks!
Ellen otsustas, et tänaseks aitab meenutustest. On aeg härjal sarvist haarata. Ta avas ajalehe ja hakkas seda tähelepanelikult uurima. Tunni aja pärast viskus ta ärritatult tooli seljatoele ja hõõrus peenikesest kirjast piinatud silmi.
Kas keegi oskab selgitada, miks ei ole lehes ühtki mind rahuldavat kuulutust? mõtles ta pahaselt. Eile oli mul selline tuju, et olin nõus ka ettekandjana töötama, kuid täna ei suuda ma end ettegi kujutada, kandik käel. Veel viis aastat tagasi oleks see olnud täpselt minu töö, kuid praegu ei ole ma enam mingi plikake, ikkagi kolmkümmend aastat juba – see pole vanus, et raske kandikuga ringi tormata, samas veel naeratada, et tippi saada.
Ellen kägrutas kasutu ajalehe kokku ja hakkas vihaselt aknast välja vahtima.
Tuleb välja, et ta on täiesti kasutu inimene. Ta oskab ainult kamandada, mida lauale panna, oskab seltskondlikult vestelda ning terve armee aednike poolt hoolitsetud aias raamatut lugeda. Kuid kuidas ta siis edasi elada kavatseb? Järsku peaks mingi erihariduse omandama? Tal on juba sertifikaat personalijuhi kursuste lõpetamise kohta, ta ju isegi töötas sel alal, kuigi Jordani nõudmisel pidi ta töö jätma. Kuid selle ajani, kuni ta oma haridust tõendava tunnistuse kätte saab, läheb mitu aastat. Ja raha õppimiseks peab võtma Jordanilt. Temal endal ei ole midagi. Alati tegeles kõigega Jordan.
Ei, mõtles Ellen, ma ei taha kellestki sõltuda, seda enam veel temast. Mida ma tegema peaksin? Ehk püüda lapsehoidjaks saada?
Rasketest mõtisklustest äratas teda meeldiv meesterahva hääl:
“Mademoiselle, kui te otsite tööd ja teile meeldib inimestega suhelda, siis mul on, mida teile pakkuda.”
Ellen tõstis silmad ja nägi enda ees väliselt üsna meeldivat umbes neljakümneaastast meest. Tema naeratus oli nakkav, nii et ka Ellen naeratas tahtmatult vastu.
“Kuidas te teate, et ma tööd vajan?” küsis ta üllatunult.
“Inimene, kes kell kümme hommikul kuulutuste lehte loeb, on väljaspool igasugust kahtlust tööotsija. Kas lubate enda juurde istuda? See on nimelt minu lemmiklaud.”
Mees kehitas pisut kohmetult õlgu.
See armas liigutus meeldis Ellenile nii, et ta osutas enda kõrval asuvale tühjale toolile ja sai kohe veel ühe silmipimestava naeratuse osaliseks.
“Minu nimi on Eugène Dévlois.”
“Ellen Ticher.”
“Olen väga rõõmus teiega tutvumise üle.”
Eugène suudles galantselt Elleni kätt ja võttis istet.
“Mida te tahtsite ütelda?”
“Olen istunud siin juba peaaegu terve tunni,” vastas Ellen naeratades, “ja olen juba kõhu täis söönud.”
“Sel juhul ehk tassike kohvi? Kohvi ei saa ju kunagi liiga palju olla.“
“Aga kuidas kohvis sisalduva kofeiiniga on?” tundis Ellen huvi. “Ma olen juba kolm tassitäit ära joonud.”
“Mis te nüüd, on see siis mingi kogus!” lõi Eugène käega. “Aga kui olete proovinud minu valmistatud kohvi, mõistate kohe, et sellel värvitud veel, mida õilsa joogi pähe pakutakse, ei ole midagi ühist kohviga.”
“Mulle on siin valmistatud kohv alati maitsenud.”
“Nagu ma juba ütlesin, te ei ole proovinud minu keedetud kohvi.”
“Aga teie olete väga enesekindel inimene.”
“Mitte midagi taolist. Ma räägin alati ainult tõtt,” hüüatas Eugène uhkelt.
“Kas ikka alati?” küsis Ellen naeratades.
“Noh, kui ma vallandan sobimatu töötaja ilma mõjuva põhjuseta või rahustan tujukat klienti, võin ka luisata. Aga niisama, elus, mitte kunagi. Kui pelgate kofeiini, siis valige Cafe Glasse. Palun teid, mademoiselle Ellen.”
Ellen hakkas naerma.
“Teile on võimatu ära ütelda. Kuid ainult ühe tassikese.”
“Suurepärane,” innustus Eugène. “Te lihtsalt pöörate mind ellu tagasi.”
“Ma nagu ei märganud, et oleksite enne meie kohtumist suremas olnud.”
“Ma maskeerun hästi. Mary,” kutsus ta ettekandjat, “tassike glasseed sellele veetlevale daamile ning tassike musta idamaist mulle. Ja pidage meeles, et kui te jälle tehnoloogiat rikute, ei tule ma enam kunagi siia.”
Конец ознакомительного фрагмента.
