style="font-size:15px;"> “Kui sa oled solvunud tema tähelepanematuse pärast, siis nii ütlegi. Jordan on tark ja peenetundeline inimene, ta püüab oma möödalaskmist parandada. Kuid mulle tundub, et sa pead lihtsalt rahunema ja millegagi tegelema hakkama. Sina, mu kallis sõbranna, oled lihtsalt heast elust ogaraks läinud!”
“Võib-olla on sul õigus,” nõustus Ellen täiesti rahulikult, kuigi Johanna oli oodanud just vastupidist.
“Äkki peaksid sa arsti poole pöörduma?” küsis ta ettevaatlikult.
“Ah, lõpeta!” lõi Ellen käega.
“Mul on imelik sinult sellist juttu kuulda – mees pole selline nagu sa tahaksid ja elada on igav, jõukus on ära tüüdanud…”
“Saad aru, Johanna, ma ei ole kogu oma elu jooksul midagi teadnud sellistest probleemidest. Alguses tegeles kõigi minu mureküsimustega isa, seejärel leidis ta mulle suurepärase partii – Jordani. Oma elus pole ma keerulisemat probleemi lahendanud, kui et mida tellida lõunaks või mida vastuvõtule selga panna. Ma tunnen end mingi parasiidina. Ma ei teeni raha ega tegele heategevusega, käsitööd ei salli ma silma otsaski.”
“Kuid mis puutub siia Jordan?”
“Aga niipalju, et mind on selline elu surmani ära tüüdanud!”
Ellen muigas tahtmatult oma sõnade peale.
“Veel mõni päev, vahest nädal, ja minu närvid katkevad.”
“Ma küsin sinult veel kord – mis puutub siia Jordan?”
“Jordan tekitab mulle konkreetseid probleeme: tema pärast ei saa ma alustada uut elu.”
“Oo, ta on kindlasti kategooriliselt selle vastu, et sa mingi asjaga tegeleksid ega luusiks mööda maja nagu Hamleti isa vaim.”
“Hamleti isa ei luusinud, nagu sina ütlesid, ilmaasjata. Isegi kummitusel oli oma siht elus.”
“Kummituse elu tüütas teda ka vist surmani ära,” lausus Johanna sügavmõtteliselt.
“Sinuga on võimatu tõsiselt rääkida,” ägestus Ellen, vaadates etteheitvalt sõbrannale otsa.
“See on sellepärast, et sa räägid rumalusi,” katkestas teda Johanna. “Ellen, võta end kokku! Sul on suurepärane mees, kes sind armastab ja kätel kannab, mis sulle veel vaja on?”
“Kas sa pole ikka aru saanud? Probleem on selles, et Jordan ei armasta mind.”
“Kullake, ega sa ole kuupäevi segi ajanud? Täna on esimene märts, mitte esimene aprill, nii et pole vaja lolli mängida. Vaata vaid – Jordan ei armasta teda! Temast õrnemat meest pole ma oma elu jooksul näinud. Kõik naised surevad kadedusest, kui teid koos näevad. Kui sa ainult teaksid, kuidas ta sind vaatab.”
“Aga kui ta mind niimoodi vaatab, miks ma pole siis seitsme aasta jooksul ühtki armastussõna kuulnud?” pareeris Ellen. “Isegi siis, kui ta mulle abieluettepaneku tegi, loetles ta selle abielu häid külgi, nagu pakuks kasulikku tehingut.”
“Ah selles on siis asi!”
Johanna hakkas kergendatult naerma.
“Kuule, kas sa pole kunagi selle peale mõelnud, et mehed ei armasta oma tunnetest rääkida?”
“Kuid mulle võiks ta ju ütelda? Kas või korra.”
“Oma igapäevaste tegemistega tõestab ta, et armastab sind ja elab vaid sinu pärast. Ellen, sa ei oska endale ettegi kujutada, kui rõõmsalt säravad ta silmad, kui sa lihtsalt tema kõrval seisad ja tal käest kinni hoiad.”
“Ei oska, sest mingit rõõmu pole. Ma ju tunnen.”
“See pole loomulikult minu asi, aga kuidas teil voodis on?” päris Johanna ettevaatlikult.
“Ma ei taha seda arutada, mis minu magamistoa ukse taga toimub,” katkestas Ellen, heites sõbrannale etteheitva pilgu.
“Võib-olla peaksite mõne spetsialisti poole pöörduma? Või mingil moel eksperimenteerima?”
“Johanna!”
“Noh, olgu-olgu. Kuid mõtle minu sõnade peale.”
Ellen ei öelnud midagi. Paus venis. Lõpuks küsis Johanna:
“Ja millal on sul plaanis Jordaniga teie suhtest rääkida?”
“Mul pole kavas temaga rääkida.”
“Kui te kõike lõpuni välja ei selgita, siis edaspidi oled sa tihtipeale endast väljas, tema aga ei mõista, milles asi.”
“See vestlus ei muuda midagi. Ma tean niigi, mida Jordan mulle ütleb.”
“Mida siis?”
“Kullake, ostame sulle uue kasuka.”
“Ei, ma ei suuda uskuda, et Jordan sulle midagi taolist võiks öelda.”
Joahnna naeratas vaevumärgatavalt.
“Mulle tundub, et tunnen sinu meest paremini kui sina.”
“Võib küll olla,” venitas Ellen hajameelselt.
“Te peate rääkima!”
“Ei, me ei hakka millestki rääkima. Siis on minul lihtsam…”
Ta vaikis mõtlikult.
“Mis sul lihtsam on?” imestas Johanna.
“Mul on niimoodi kergem kodust lahkuda.”
“Ellen, sa mõtle ka, mida sa räägid!”
“Ma ju ütlesin sulle, et tahan siit ära minna! Mind on see kõik ära tüüdanud. Ma tahan olla vaba, töötada, armuda… Ehk suudan leida inimese, kes hakkaks mind armastama…”
“Sul on juba selline inimene. Miks selle järele kuhugi sõita?”
“Ah, Johanna, lõpeta ära,” palus Ellen väsinult.
“Olgu, kui sul Jordaniga nii paha on, eks lahuta siis ära. Kuid miks peaksid sa kodust ära jooksma? Teid ei mõistaks keegi hukka. Praegu ei ole enam selline aeg…”
“Ma ei saa temast lahutada.”
“Ära ainult ütle, et sind peatab mõte abielu pühadusest.”
“Ei, asi on selles, et kui meie vanemad abielu kokku leppisid, viidi testamentidesse sisse punkt, et meie Jordaniga ei saa lahutada. Kohe, kui meie abielu lahutatakse, lähevad ettevõtted ja varandus üle Camillale ja Robertile.”
“Nendele tühistele noorukitele?”
“Jah. Jordani õde ja minu vend ihuvad juba ammu hammast meie pärandustombu peale. Sest meie saime algusest peale rohkem. Vanemad kahtlesid, kas need kaks suudavad finantse hallata. Ja neil oli õigus. Nende osa on juba ammu läbi ja meie Jordaniga otsustasime, et meil on nende osa kergem välja maksta. Kuid viimasel ajal nende isu aina kasvab. Nii et kui me Jordaniga ainult
