see oli tabanud plekitahvlit otse autojuhi pea kohal, punasele pinnale jäi suur haav.
„Sõida.”
Ähvardus. Viha.
Aga mitte seda.
Tema, kes mitte kunagi, mitte kordagi nende aastate jooksu vastu ei ähvardanud, vastu ei vihanud. Tema, kes ta oli otsustanud neid mitte näha, mõndasadat, kes kaheteistkümnele tuhandele nuhtluseks olid.
Süljelärakas.
„Sõida!”
Üks lähedalolijatest oli kadunud aknast sisse kummardunud ja lärakas tabas Thomi kaela, sülg voolas rinnale.
Järgmine lärakas tabas Thomi näkku, tema nina, põsk ja lõug said märjaks.
Poisike.
See oli ju … ainult poisike.
Kaksteist, võib-olla kolmteist aastat vana, läikivad juuksed, jäme kuldkett, laps, kes oli maskeerinud ennast täiskasvanuks, kes ta ei olnud ja kelleks ta kunagi saada ei jõua; poisikesesuu irvitas, osutas kirvele, keeras ennast nende kolme- või neljakümne poole, kes piirasid tuletõrjeautot, ja sülitas uuesti. Thom ei olnud kindel, kuidas, aga kusagil sügaval hingepõhjas miski murdus, ta ei vaadanud noorele pinevil näoga autojuhile otsa, kuid kuulis selgesti omaenda häält.
„Sõida.”
„Sõidan?”
Nad lähevad eest ära. Las põleb.
Põsk ja laup vastu akent.
Kas ta kujutas endale ette või olid leegid liiga kaugel, aga klaas tundus olevat soojem, otsekui oleks põleva auto kuumus koos musta suitsuga ülespoole tõusnud ning paiskunud vastu kortermaju ja seal elavaid inimesi.
Ana tundis mehe ära.
Ta oli teda mitu korda varemgi näinud. Mees ei karjunud kunagi. Mitte nii nagu teised. Ta vaatas neist läbi, töötas edasi, kustutas, ei lausunud kunagi sõnagi.
Seekord oli mehel hirm.
Tema nurgelised kiired liigutused, tema pilk, ta oli nendega kohtunud, neid vaadanud.
Kõigepealt kivi. Siis kirves.
Kõige hullem oli kindlasti süljelarakas, sülg tabab valusamini, lööb kõvemini kui metall.
Auto põles edasi, kui suur punane sõiduk parklast välja tagurdas ning dressipükstest ja kapuutsiga dressipluusidest koosnev ring lagunes. Ootamatu vali pauk oli talle tuttav – bensiinipaak plahvatas, see heli oli niisama pealetükkiv nagu äsjane sireen.
Ana istus kitsale puidust aknalauale ning vaatas mustunud plekki ja uut jõudu saanud leeke, hõõrus laupa ja põski vastu klaasi ning oli kindel, et see läks just siis veel soojemaks.
Üks maailm teise sees.
Ühesugused betoonmajad olid nagu müür vastu E4-a ja neid, kes seal saja kümne kilomeetrise tunnikiirusega mööda tuhisesid.
Neil ei olnud kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.
NEIL EI OLNUD kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.
Ühesugused betoonmajad seespool eraldavat müüri.
Üks maailm teise ees.
Lennart Oscarsson seisis oma akna all ja ringutas. Eemal, väikeses maailmas, oli ühesuguste ridaelamukatuste ja mahajäetud mänguväljakutega Aspsås, müüri taga olev, neljakandilise kruusatatud õue ja pikliku jalgpalliplatsiga Aspsås oli veel väiksem. Ta otsis idüllis veedetud öödest turvalisust ega taipa vist ilmaski, miks ta oli otsustanud veeta oma päevad ühes kolmest Rootsi kõrgeima turvaklassiga vanglas, mis oli mõeldud neile, keda peeti kõige ohtlikumaks, kellele olid mõistetud kõige pikemad karistused ja kelle jaoks oli vajalik maksimaalne eraldatus.
Ta ringutas taas, surus pealetikkuva haigutuse maha ja suundus ukse poole, kellegi ettevaatlik käsi oli ülema suletud uksele koputanud. Martin Jacobson ja hästi noor naine, kellega Oscarsson oli tööintervjuu käigus põgusalt kohtunud, keda ta vaevu nägupidi tundis, aga ei olnud temaga tegelikult iialgi rääkinud.
„Julia. Julia Bozsik. Ma töötan D-majas. D1 vasak tiib.”
Lennart Oscarsson osutas lahke žestiga uue diivani poole ja istus, teine käsi algul teise nelinurkse padja peal, siis nende ümber. Oscarsson oli teadlikult töötanud selle kallal, et värvata traditsioonilisse ja mõnikord läppunud meestemaailma naissoost personali, ning oli rõõmus ja peaaegu uhke enda ees seisva noore inimese üle, kes ei olnud mõne osakonna mõnest nooremast vangist kuigi palju vanem.
„Jah?”
Julia pöördus vanglaülema poole, keda ta oli vaevu kohanud ja veel vähem temaga rääkinud. Mees tundus sõbralikum kui tema kabinet, mis oli liiga suur, liiga ametlik; Julia sai mehele otsa vaadata, tundmata, et teda uuritakse, hinnatakse.
„Paar ööd tagasi.”
Diivan vanglaülema kabinetis.
Julia vaatas ringi, ta ei olnud kindel, vahel … kunagi justkui ei õnnestunud välja arvestada, kuhu inimene tahab jõuda, või isegi seda, miks.
Taevas hoidku … vangla.
Kolm aastat gümnaasiumis ja tehnikasuund. Mõni suvepäev töötuna ja käik tööhõivetalitusse.
Ta ei olnud elu seeski mõnda vanglat näinud.
Ta ei olnud ühtegi kurjategijat elu seeski tundnud, isegi mitte näinud.
Kolm päeva hiljem, pärast kolmepäevast koolitust, sai ta allkirja vastu mundri, oli esimest päeva tööl ja pidi nende eest vastutama.
„Paar ööd tagasi muutus öine vahetus … palun vabandust, põrguks. Üheksa kongi, üheksa kinnipeetavat ei maganud, hakkasid … ma ei oska seda paremini seletada, häält tegema, nad kõndisid pidevalt ringi, olid närvilised ja lärmakad, kraamisid oma kongi, tegid voodi ära, keerasid sassi, koristasid jälle, muudkui sahmerdasid.”
Julia Bozsik oli pärast kolmepäevast koolitust mundrit kandnud ja nende eest vastutanud, aga kõige rohkem kartnud. Noori. Nende agressiivsus ja viha andsid tunda ja võtsid võimust. Vanemad olid harva meeldivad, nad arvustasid ja kommenteerisid tema keha, ent ei tekitanud kunagi samasugust tunnet – vastumeelsust, ebamugavust, nooremad võisid iga hetk katki minna, nad vihkasid kuidagi teistmoodi, tohutult tugevasti.
„Täna öösel asi jätkus. Nad olid ärkvel, rahutud. Ja täna hommikul, kui uksed lukust lahti tehti, kaebasid nad peavalu või ükskõik mida, et aga haiguspuhkust saada ja ennast välja magada. Need, kellel see ei õnnestunud, keda me tööle ajasime, on peast segi – üks tõmbas kahveltõstuki esimese tõstega neli kaubaalust maha ja põrutas siis otse vastu töökoja seina, teine peitis ennast ühte pesumaja tualetti, kustutas tule ära ja istus seal kolm tundi, ta oli ukse käepideme kahe põrandaharja abil blokeerinud.”
Vastumeelsus, hirm; ta oli esimesest päevast saadik kõndinud mööda lukustatud koridore, valmis iga hetk saama rusikahoopi näkku või teravaks ihutud metallitükki selga, olnud nii pinges ja surmahirmul nende ees, keda ühegi hetke tagajärjed ei loksutanud – kes vihkasid, plahvatasid, peksid –, ja peagi taibanud,
