välja, kui seda piisavalt ei varjata.
Taevas hoidku … vangla?
„Tänan …”
Martin Jacobson istus uue diivani teise serva, noogutas oma noorele kolleegile.
„… keegi ei maga, peast segi, ettearvamatud. Sul ei ole tarvis rohkem seletada. Eks ole, Lennart?”
Vanglaülem kehitas kergelt õlgu, võib-olla ohkas, talle meenusid matsutav suu ja vilavad silmad.
Ta oli seda näinud ja õigesti arvanud.
„Jah. Sul pole tarvis rohkem seletada.”
Ta silmitses oma kolleegi ja sõpra. Nad olid seal nii kaua aega töötanud, seda ikka ja jälle näinud.
„Ma olen seda asja natuke uurinud.”
Martin Jacobson naaldus vaistlikult ettepoole, toetas käed diivanilauale.
„Ja ma olen täiesti kindel, et uimasti, mida nad tarbisid, toodi sisse kolm päeva tagasi ühe külastuse ajal. 9022 Jensen. D1 vasak tiib, kong 2.”
Ta lehitses väikest peenikeste punaste joontega spiraalplokki.
„Külastaja oli noor seitsmeteistkümneaastane naine, registreeritud elukohta Botkyrka vallas Råbys. Tema nimi on … oota natuke … Wanda Svensson.”
Oscarsson vastutas kahe tuhande üheksakümne ühe kinnipeetavaga vangla eest. Kõigile olid mõistetud pikaajalised karistused. Tal oli aega ja põhjust ning ta kandis alati hoolt selle eest, et vähemalt üks kord igaühte kättpidi tervitada ja siis nende minevikuga tutvuda.
„Jensen? Saabus neli, äärmisel juhul viis kuud tagasi?”
„Råby. Isa on pärit Botkyrkast. Ema Zagrebist.”
„Jõhker peksmine, rööv, väljapressimine.”
„Neli ja pool aastat.”
„Seos mõne jõuguga?”
„Tõestatud.”
Ta tõusis, asutas akna juurde minema, jäi järsku seisma. Veel mitte. Seal on ta täiesti üksinda.
„Ja tüdruk?”
„Nagu teisedki. Karistamata. Nahk ja panipaik.”
Nad vaatasid taas teineteisele otsa, nad olid ka seda mitu korda näinud – noored, karistamata ja kergesti mõjutatavad pruudid, kes peavad jalad laiali ajama esmalt nende jaoks, kes tahavad olla niisugused, nagu mehed kindlasti on, ja siis ajama jalad veel rohkem laiali nende jaoks, kes tahavad olla niisugused, nagu kõrge staatusega kurjategijad kindlasti on.
„Ma tahan siia Hallist ühte lisakoera.”
Julia hääl oli rahulik ja asjalik ning tundus palju vanem kui kakskümmend üks, see hakkas kergesti meeldima.
„Pärast uste lukustamist läbiotsimine koos koeraga. D1 vasakus tiivas ja D2 paremas tiivas. Kong kongi järel, ühiskasutuses olevad ruumid, valveruum.”
Vanglaülem seisis ikka veel keset kabinetti, poolel teel akna juurde, paistis, et hakkab vihma sadama.
Koer.
Vanglate amet oli suurendanud koerte arvu kahelt kahekümne viiele. Kui nad ka saja kahekümne viiele suurendaksid, ei oleks sellel mingit tähtsust. Keegi, kes nõuab uimasteid, kisendab suurema koguse metamfetamiini, heroiini või subutexi järele, uuristab alati uue tee, kust sisse pääseda.
„Ja homme kollektiivne UP.”
UP.
Pissiproov.
Täpselt nagu Martin Jacobson, täpselt nagu kõik, kes olid veetnud oma elu mõnes Rootsi vanglas sinist mundrit kandes, teadis ka Lennart Oscarsson, et vangil, kelle pissiproov on positiivne, tekivad probleemid, kui võimude silmad ja kõrvad pööratakse osakonnale, kus ta istub – kaasvangid, kes tahavad rahus narkotsi panna, nuhtlevad teda karmilt. Nad teadsid, et positiivse proovi andmisest, murtud käeluust pääsemiseks eelistab iga vang pissimisest keelduda ja istuda selle asemel ära vangla poolt karistuseks määratud lisapäevad.
Julia Bozsik tahtis midagi. Ta uskus midagi.
„Koer. UP.”
Vanglaülem ei saanud seda usku hävitada, seda pidi tegema aeg.
„Muidugi. Teeme ära.”
Oscarsson oli seisatanud poolel teel akna juurde, nüüd, kui nad ukse kinni panid, läks ta sinna, vaatas välja, raskeid halle pilvi oli juurde tulnud, need olid tumedamad.
Jensen.
D-maja. D1 vasak tiib.
Ta mäletas nägu, mis oli talle kahe päeva eest vastu vaadanud, metsikut vilavat pilku, kuivi huuli, pidevat matsutavat häält.
Nagu kõik teisedki. Saabus neli, äärmisel juhul viis kuud tagasi? Nagu iga noor mees igas range režiimiga vanglas. Jõhker peksmine, rööv, väljapressimine. Elu ilma isata. Rasked kuriteod kaheteistkümnendast eluaastast alates. Seos mõne jõuguga? Nagu kõik need, kes ei tea midagi ühiskonnast, millesse nad kuuluvad.
Nagu kõik need, kes ei tea midagi ühiskonnast, millesse nad kuuluvad.
Ta oli lugenud iga toimikut, võrrelnud igaühe lugu ja jäänud iga kord pidama hästi lihtsa testi juurde, mille kõik pidid siiasaabumisel tegema.
Mitte ükski neist ei ole kunagi osanud vastata ainsalegi küsimusele.
Mitte ainsalegi.
Nad ei teadnud midagi Rootsi riigist, Euroopast ja maailmast. Neil ei olnud mingeid teadmisi millestki väljaspool nende enda kogukonda, mis ei kasva kunagi liiga suureks.
Ta ei saanud sellest aru. Nad olid kaheksateistkümneaastased. Ja ei tahtnud kusagile jõuda.
„Noortest meestest koosnev kuritegelik võrgustik, mis on tekkinud Stockholmi erinevates eeslinnades ja mille keskus on Råby.”
Akna taga õues istusid nad nagu alati keset vanglahoovi oleva aia ääres pinkidel kerge vihma käes, parasjagu luges ta neid kokku neli, viis, kuus, seitse; nad olid pärit eri linnadest ja kuulusid eri grupeeringutesse, kuid igaühel oli suits näpu vahel, nad olid ühevanused, nende poosid olid ühesugused, nad olid osa kampadest, mis kaitsesid, eraldasid.
„Vendlus, perekond, lojaalsusega ühte liidetud, sõprus. Panevad kuritegusid toime ühiselt või koos teiste kurjategijatega.”
Ta läks kirjutuslaua juurde, mille pruunil tühjal pinnal oli virn valgeid, kahekaupa kokku klammerdatud A4-formaadis paberilehti, ja võttis pealmise.
„Kaheksa, võib-olla üheksa täieõiguslikku liiget. Kõik varem raskete kuritegude eest süüdi mõistetud. Neli, võib-olla viis ajutiselt vanglas pikaaegset karistust kandmas.”
Ta hoidis kindlalt käes kahte paberilehte, see oli üks paljudest vanglate ameti julgeolekuosakonna raportitest – osakond loodi siis, kui tuvastati, et paljud vanglasisesed juhtumid on seotud jõukudega.
